reede, 30. september 2011

Elades Ekraanil lugejate kaubaks lähevad nii MW3 kui Battlefield 3

Eelmise nädala küsitluse tulemusena selgus, et üks tõeline mängusõber tahab ära proovida nii kolmanda Battlefieldi kui MW3-e, kas see ka reaalsuseks saab, sõltub juba sinu sissetulekute sellest osast, mille sa saad meelelahutusele lubada. Kui Noobtoobi iganädalane videoshow veel toimis, ütlesid selle juhid väga kurja ja tabava lause: on maru kehv aeg olla viletsa rahakotiga mängur. Eks me kõik otsime ja vaatame, paljud meist, ka minu sõprus- ja tutvusringkonnast, käivad nö eelmise aasta kui ka teist ringi, see tähendab, nad hangivad kas umbes aasta vanu mänge uutena või uusi kasutatud kujul. Nii saab lihtsalt rohkem vähema eest. Ebameeldiv on siin muidugi see, et sa pead suud vesistama samal ajal kui teised uusi asju kiidavad. Kes ei tahaks värsket Skyrimi maailma avastama tõtata või siis kohe F1 gaasipedaali vajutada. Sel nädalal ma küsingi, kuidas teie oma videomängud hangite ning lisan ette mõned vastusevariandid. Kuigi te eriti kommentaare kirjutama ei kipu, kirjutage neidki, näiteks siis, kui küsitluses teile sobiv vastusevariant puudub.


Battlefield 3-e beeta mõtteid ja tähelepanekuid


BF3 Operation Metro taset sisaldav beeta PS3 pardal on esmapilgul päris tavaline beeta. Ja see tähendab seda, et siin leidub ridamisi beetadele omaseid vigu ning ebatasasusi, mis paneb väga lootma, et see on lõppkoodist erinev produkt, mida tõesti korralikult lihvitakse. Resistance 3-e ühismängu puhul jäid mitmed beeta vead esmalt väljalaskesse alles ning mõned neist parandati alles hiljem.

Minu beetakogemus algas lahinguga, kus ma lippasin tühjal suurel kaardil ringi, otsides kedagi, kelle pihta padrunisalv tühjendada, aga ei midagi ega kedagi. Uhkes üksinduses. Siis kuvati ekraanile teade, et mängus pole piisavalt osalejaid, restarting. Okei. Uuel kaardil sain paar sammu teha, hakkasin otsima võimalust mõne rühmaga liituda (see on spawnimise seisukohast võttes äärmiselt oluline, sind visatakse rühma valitud liikme juurde, mitte algpunkti kaardil) kui round ootamatult lõppes, server error! No raisk! Aga tavaliselt beetades nii juhtubki, lohutasin ennast ja logisin kannatlikult uuesti sisse, otsisin mängu ja voila! Sellest momendist toimis kõik. Või noh, toimis nagu toimis. Ma ei tea, kas on mõtet mainida pisivigu nagu hõljuvad esemed ja relvade tulejäljed, mis „külmuvad“ õhku, läbi põranda kukkumine, ümbruse haihtumine, rühmaliikme asfaldist läbi vajumine – mainisin just, aga mis seal ikka, ka neid tuleb ette, beetades ja lõpp-produktides. Siiski, neid on siin kuhjaga. Palju häirivam sellest on üks disainiviga, mis ei võimalda keskkonnas hästi vastaseid omadest eristada. Kui Resistance tiimimadinas oli üks pool inim- ja teine tondikülast, siis siin sõdivad omavahel sõdurid, kes on eemalt kõik sarnased nagu kaksikud. Liitlastel on pea kohal imepisike marker, rühmaliikmeid on lihtsam märgata, sest neid ilmestavad rolliikoonid. Kui ma ei saa aru, kes mulle eemalt läheneb, siis tulistan umbropsu ja see viis pidevalt selleni, et ma tundsin vajadust liitlaste ees vabandada. Ei, ma ei käitunud ülbelt ega lollitanud, ma lihtsalt ei saanud aru, kas ma pean tulistama või mitte. Mängus, kus paar lasku su maha võtavad, ei saa eriti pikalt vaagima jääda, kas tulistada või minna külmkapist vahepeal jäätist otsima.

Veel. Ma jäin mitmel korral mingite objektide taha kinni. Trepist üles liikudes pidin näiteks esimesele astmele hüppama, koperdasin millegi otsa, mida olemas ei olnud. Objekid ilmuvad vahepeal õhust, tekstuurid ilmuvad ja kaovad paiguti nagu ise soovivad. Avatud alal on täpsusküttidel muude tegelaste ees suur eelis. Mind tapeti korduvalt kui ma üritasin küürutades, tasa ja targu vastaste baasile läheneda. Õnneks on kaardil päris palju võimalusi varjumiseks ja ajapikku õpid sa neid ka rakendama. Ja keegi ei keela ise snaiperpüssiga hiilida, lihtsalt aeg on arvel. Kaitsja rollis on veidi lihtsam olla.

Mänguviis Rush algab avatud alaga, kus üks tiim kaitseb ja teine ründab kaht tugipunkti. Edasi liigutakse metroosse ning lõpuks linnatänavatele. See võib olla mu enda kiiks, aga piiratud ruumis tundus mäng paremini sujuvat, kontroll toimuva üle oli suurem ja kaarti veidi tundma õppides võis oletada, kus liikumine toimub, milliseid teid rohkem kasutatakse, kus kaitsjad või ründajad kuhjuvad jne.

Tiimitöö on endiselt vajalik ja see töötab hästi kui liikmed kokku hoiavad. Meeldib, et who-killed-you-aknas kuvatase sinu personaalset punktiseisu kodanikuga, kes su just ajutiselt eemaldas. See on muidugi gimmick, aga tore ikkagi. Eriti siis, kui sa juhid 3-0. Tõstab enesesusku. Oskuste ja relvade integreeritud menüü on hea idee, selles õpib päris kiiresti orienteeruma ning vajalikke muudatusi tegema. Sõidukeid ei saa proovida, neid lihtsalt ei ole selles beetas. Oleks soovinud küll. Valgusefektid on kenad, püüdke nt põlevale sõidukivrakile läheneda. Relvad tunduvad võimsana, granaatide tekitatud plahvatused ja lööklained tõsiselt ohtlikud. Noa kasulikkusele ma pihta ei saanud ja ausalt öeldes, peale mitut proovimist, küll selja tagant, küll näost näkku, ei saanud ma noaga ka vastastele pihta. Ma ei saa aru, miks. Sihik oli paigas, vastane oli olemas, nuga välkus, tulemus 0.

Bad Company 2-e beeta oli pildiliselt võimas ja sisaldas enneolematut särtsu, seda mängides ma teadsin kohe, et sellest kujuneb lõpuks midagi suurt, kas BF 3-e ühismäng saab MW3-le piisavalt heaks vastaseks – ma ei ole kindel. Sel ei tundu olevat 100% lööki, X-factor, mis teeks sellest kohe esmaspilgul väljapaistva elamuse, puudub hetkel. Samas on tegu kiire ja funktsioneeriva ühismänguga, mis on isegi beetastaadiumis endiselt suuremast osast MP FPS-idest üle. Täismängu väljalase annab lõpliku vastuse.

I Am Alive on elus, aga mitte endisel kujul

Pikka aega räägiti sellest mängust kui poelettidel müüdavast ellujäämismärulist, aga ilmselgelt pole tootmine läinud päris seda rada nagu levitaja on lootnud. Sellest tingituna, loodetavasti mitte madalaid hindeid ennustava vihjena, on I Am Alive küll endiselt elus, aga muutunud järsku allalaetavaks tooteks konsoolide jaoks (PC-d paraku enam platvormina  ei mainita). Mängu sisu on lihtne - apokalüpsise üle elanud lihtkodanikust sangar ajab muserdavalt katkises tulevikumaailmas oma naise ja lapse jälgi.

neljapäev, 29. september 2011

Battlefield 3-e avatud beeta nüüd saadaval!


Sa leiad selle Playstation Store`i nädala uute pakkumiste kategooriast. Faili suurus on ligikaudu 1,2GB, nii et lae see alla ja proovi, kuidas meeldib. Üritan, nagu ikka, mingil hetkel sellest ka veidi kirjutada. PC omanikud peavad beeta alla laadima EA Origin veebipoest, Xbox 360-l otsi seda XBLA-st.

LA Noire jõuab lõpuks ka PC-le

Pikk ootamine on läbi, kirjutab Eurogamer, lõpuks saavad ka PC-de omanikud näha, mida Team Bondi tegelaskujude miimikaga teha on suutnud. Sünge kriminoir LA Noire: Complete Edition, mis tuleb müügile karbis, Steamis digitaalsel kujul ning OnLive kaudu, sisaldab lisaks pikale, ligikaudu 30 tundi vältavale stoorile viit laiendust. Nendeks on The Naked City, A Slip of the Tongue, Nicholson Electroplating, Reefer Madness ning The Consul`s Car, mis oli varem Playstation 3-e eksklusiiv. PC versioon, mida toodab Rockstar Leeds omab muide isegi Nvidia 3D Vision tuge. Hoidke silmad lahti, seda mängu lihtsalt ei tohi mööda lasta. Üks mis kindel, hoolimata Rockstari kaubamärkidest, ärge otsige siit GTA-d või RDR-i. LA Noire on pigem seiklusmäng, mida rikastavad mõned erakordselt hästi koostatud lahingustseenid ning kihutamine.


kolmapäev, 28. september 2011

Playstation Store`i uuendus 28.09.11

Sel korral leiab Playstationi poest nii suurel hulgal mänge ja sisu, et seda ei jaksaks ilmselt mitme nädala jooksul ära tarbida.  Nagu ikka, jagan mõned põgusad näpunäited tulisema kraami kohta.

Täismängudest on tänasest müügil võrratu FPS Crysis 2, survival horrori klassik Resident Evil Code: Veronica X HD, lõbus mõistatamine noorematele, aga miks ka mitte vanematele mänguritele nimega Max and the Magic Marker Gold Edition, Rochard, Child of Eden, Arkedo Series - 03 Pixel!, samuti lastele ja lapsemeelsetele suunatud Free Realms (klient tasuta, liitumine tasuline) ja palju muud.


Resident Evil Code: Veronica X - evolutsioon, mingil määral

Code: Veronica X ei jäta survival horrori ning RE sarja fänne kukalt kratsima kui seda vestluses mainida. Ilmselt ei tekita see paljudes siiski piisavalt tugevaid tundeid, sest sarja neljanda väljalaskena, vaid konsoolidele, tõrjus see kõrvale PC omanikud (kui need seda just emulaatoril mängida ei lõhkunud) ning ei teeninud ka arvustuste maailmas piisavalt suurt tähelepanu, et laiema ringkonna pilku köita.

Minu jaoks oli Code: Veronica X üks esimesi mänge PS2-l ning tookordses mängude suhtelises defitsiidis paistis see teiste seast välja küll. Kui RE 1-3 läbitud, tundus selle vahelejätmine lausa kohatu. Paljud ebamugavused said toona lihtsalt korstnasse kirjutatud, ehk siis kõik mis ilus, peitis selle, mis nii ilus ei olnud. Nagu näiteks videolõikude graafika, vastaste animatsioonid, rusuv õhkkond ning ennekõike tõsine rõhuasetus ellujäämisele. Sel ajal tähendas ellujäämisõudukas erakordselt piiratud laskemoona ning raviesemeid, ka seda, et suuremast osast konfliktidest oli mõistlik lihtsalt läbi joosta. Kohatine backtracking spawnis uusi elukaid äsja puhastatud tänavatele, nii et kisklus polnud ökonoomne. Padruneid oli mõistlik peamiselt bossidele kinkida. Surra võis mitte ainult vastaste, aga ka iseenda käe läbi, õigemini siis nigela juhtskeemi tõttu. Fikseeritud kaameranurgad, vaateväljast eemal olevad pahalased ja ootamatud äkksurmad muutsid Code: Veronica X-i tõsiselt pingeliseks elamuseks... kui ebaõiglaselt ilmuvad game-over-ekraanid sind lõpuks arust ära ei ajanud. Aga mänguri jaoks...

Sellest kõigest hoolimata oli mänguri jaoks tegu "hea" mänguga, absurdselt lihtsal põhjusel - see oli parem kui mitmed tollased halvemad mängud. Selline hinnang täna enam ei kehti. Pigem peitub siin õppetund kõigile neile, kes arvavad, et Demos Souls on ebaõiglaselt keeruline või kurdavad liiga mugavaks muudetud juhtimise üle. Loomulikult on rööbastel platvormer liig mis liig (Enslaved), aga mu juhitav tegelane peaks siiski liikuma suunas, kuhu ma juhtkangiga osutan, eks. Ja Demons Souls võib olla ülikeeruline, aga selle juhtimine ning võitlus töötavad täiuselähedaselt. Nii et sa saad mängides tõesti mängule endale keskenduda, mitte läbima kas-ma-üldse-suudan-selle-juhtskeemiga-harjuda-kadalippu. 

Kellele siis Code: Veronica X? Fännidele, nostalgitsemiseks. Kõik ülejäänud peavad arvestama sellega, et see on mängude üleeilne ning isegi eilne ei pruugi meie jaoks piisavalt ajakohane olla.

Resident Evil Code: Veronica X reklaamklipp


RE 4 HD saab veidi ebaloogilise jätku Code: Veronica X HD väljalaskega. Ebaloogilise, sest see viib meid nii ajas kui mängumehaanika arengus kümmekond aastat tagasi. Vaadake ise ja otsige hiljem blogist ka veidi pikemat teksti selle kohta. Arvustust ma kirjutama ei hakka, lihtsalt tuletan meelde, mis sorti elamus Code: Veronica X oli ehk siis, mida sellest täna oodata.

Dead Island saab filmiks

Sel sügisel PC-l ning konsoolidel päris kõrget lendu teinud, ent kriitikutelt sakutada saanud zombimärul Dead Island saab peagi filmiks, õigused ostis ei keegi muu kui Lionsgate. Inspiratsiooniallikaks pole aga mitte mäng ise, vaid selle esmane reklaamklipp, mis oli stiilne, salapärane ja dramaatiline. Sarnane peab tulema ka film, vähemalt Lionsgate mõtlevad pead on juba lubanud, et see defineerib zombifilmi ümber, keskendub inimsuhetele ja on keerukama loostruktuuriga kui üks keskmine elavatest koolnutest jutustav õudukas. Emotsioonid, ütlevad nad, on olulised. Pean nõustuma. Kõiki jahmatanud ning üllatanud reklaamklipp on siin, kes veel näinud ei ole.

teisipäev, 27. september 2011

3 põhjust, miks ma MMO-d hüljanud ei ole


Ma alustasin seda teksti mõttega panna kirja 10 põhjust, mis mind mmo-de juures köidavad ja hoiavad, aga see idee vajus juba eos põhja, sest tegelikult ei saa ma kümmet kuidagi kokku. Lõpuks piirdusin kolmega, mis on samuti tore number. Ma olen üksik- ja (klassikalise) ühismängu toetaja, MMO-sid, ehk võrguelu, mängin ma samuti peamiselt üksi, kui on tarvis hulgakesi, siis mida anonüümsem suhtlus, seda parem. Guild Wars klapib sellise lähenemisega hästi, aga ka LOTRO ning DC Universe Online. Solo minek tähendab ühtlasi seda, et ma ei ole nendes maailmades igapäevane külaline, vähemalt siiamaani pole ükski nii külge jäänud, et ma peaksin peale tööpäeva lõppu fanaatiliselt connectima ja endale sõprade seltsis uut vibu otsima tõttama, või 120 metssea küttimisquesti täitma. Mulle käiks ilmselt tõsiselt närvidele ka see, kui pooltuttavatele mingeid kellaajalisi lubadusi jagada – jah, raisk, ma olen kell kolm öösel platsis, et Balrogile rusikaga leekidesse sõita, panen mobiili helisema ja puha. Tõesti? Muidugi mitte, ma olen selleks tavaliselt liiga väsinud ja liiga pahur. Laisk ka. 

LOTRO-s ringi vaatamas.
Erinevalt strateegiamängudest, mida ma mängin üliharva ja korduvalt mitte kunagi, pole MMO-d minu jaoks siiski nii hirmutavad, et ma neist täiesti ära pöörama peaksin ja siin on paar mõttekäiku, miks ma seda ei tee.

Põhjus nr 1. MMO otsa käib tavaliselt RPG. RPG on märulseikluse kõrval üks mu lemmikžanre. Isegi kui suurem osa mulle teadaolevatest MMO-dest on hack and slash ja ei eriti midagi muud, on see piisav ajend tagasi minemiseks. Kui monsterid nodi maha viskavad, kui inventar eriti keeruline on, kui saab mingeid valikuid teha ja erinevaid kaupmehi vahetada, siis pakub huvi küll. Ühe kogemusastme teenimine RPG-s on võrdväärne hea singileiva valmistamisega, üks täidab kõhtu ning inspireerib maitsmismeelt, teine annab vaimse minikaifi.

Põhjus nr 2. MMO maailmad on suured. Nii suured, et sa ei jaksa neid mingil juhul ühe õhtu või nädalaga põhjalikult läbi käia. Mõnel juhul saad tervikust vaid murdosa näha. Sobib. See kõlab umbes kui Stephen Kingi ideaalse õudusjutu kirjutamise „manifestist“ röövitud tõde – mida vähem sa näed, seda rohkem sa ette kujutama kipud, mõned paigad ja vaatepildid võivadki planeeritult nägemata jääda, see muudab virtuaalse maailma loogiliseks ja täiuslikumaks, toob seda pärismaailmale lähemale. Kui sa endalt küsid, kuidas näiteks sinul oma kodukoha tundmisega lood on, siis ma olen päris kindel, et kilomeetri raadiuses võib olla õige mitu paika kuhu sa jalga tõstnud ei ole.

Põhjus nr 3. Kiire sihitu ajaviide. Vahepeal on seda lõõgastumiseks, pingete mahalaadimiseks tarvis. Tavaliselt käivad selliseid otsingud hoogudena, kiirajaviiteks võib osutuda hea novell, film, artikkel veebis, uudis, Youtube`i videoklipp minu poolest kasvõi. MMO üldiselt ei loo solo jaoks erilisi kohustusi, sest see on piisavalt haaramatu. Hüppad sisse, jooksed amokki, hüppad välja ja kiirustad sõbra sünnipäevale. Üks mu rollikalemmikuid Demons Souls, näiteks, sellist luksust ei luba. Vähe sellest, et sel puudub pausinupp, sa pead pühenduma või sa ei jõua selle vaenuliku maailma lävepakust kaugemale. Anna Kareninat sel moel samuti ei loe.

Vähemkaalukamaid põhjuseid leiaks ehk veel, aga need kolm domineerivad tõepoolest teiste üle. Võiks ju kaudsemalt arutleda, ent see viib tihti põhjusteni, miks ma mmo-dele pikemalt-põhjalikumalt pühendunud ei ole. Väga lihtsalt kokku võttes on sellega nagu paljude asjadega elus, kui need väga meeldima juhtuvad, siis polegi mingeid põhjendusi tarvis otsida, kui mitte, leiab vastuargumente kuhjaga.

Guild Wars, üle pika aja.

Viska uuele Bondile pilk peale

GoldenEye 007: Reloaded on veel üks põhjalik HD remake, mis valmib Playstation 3-e ja Xbox 360-e jaoks. Me teame, et see saab uued, 16 osalejaga võrgulahingud ning klassikalise stoori kõrvale vastsed Mi6 Ops missioonid, mis sisaldavad väga erinevat sorti tuliseid olukordi, mida lahendada. Aga mitte ainult. Bond ei oleks muidugi üldse Bond, kui lisaks hiilida ei lubataks ja just seda võimalust meile järgnevas videolõigus esitletakse. Kui õnnestununa teostus tundub? Otsustage ise.

Dead Space 3 - esimesed detailid

Isaac Clarke`i kurb ja hirmuäratav lugu ei ole mitte teise osaga lõpule jõudnud, vaid jätkub kolmandas, nagu kinnitab Siliconera. Ainult et kosmosejaamad ja kitsad koridorid võib sel korral ära unustada - tegevus toimub ebasõbralikul jäätunud planeedil, kus meie peategelast ei ähvarda mitte ainult jõleelukad, aga ka karmid ilmastikutingimused. Tau Volantise nimelisele taevakehale hädamaandumise sooritanud Clarke leiab peaaegu hüljatud uurimisjaamast peavarju otsides sureva kodaniku, kes jõuab enne hinge heitmist mainida, et kusagil eemal lumetormis leidub üksikuid ellujäänuid. Ja kõiki õudusfilmidest õpitud kuidas-mitte-ohtu-sattuda-reegleid eirates, asub Clarke selle asemel, et endale kuuma kakaod keeta ning lõke üles teha, nende jälgi ajama. 

Dead Space on mängumaailma ekvivalent filmile Alien. Selles on üksjagu eraldust, hirmu, hullumeelsust ja tühjust, aga ka omapära, mis teeb sarjast üsna omanäolise elamuse. 

Kaader mängust Dead Space 2.

esmaspäev, 26. september 2011

Silent Hill: Downpour võib olla järgmisse aastasse lükatud


Seda võis ennustada, et mitmed mängud ei riski sel sügisel suurte tegijatega rinda pista ning maanduvad ühel või teisel põhjusel müügi superkvartalist järgmisse aastasse. Silent Hill: Downpour võib mitme olulise välismaise veebipoe muudetud andmete kohaselt selles jadas järgmine olla. Zavvi.co.uk märgib uueks ilmumisajaks 16. märtsi, HMV esimest märtsi, Amazon.de viitab veebruarile.

Resident Evil 4 HD – vana kere, uued maalingud

HD uusversioonide ajastu on käes, neist saaks juba hetkel kollektsiooni paraja portsu, kas digitaalsel kujul või karbis, ning tuleb üha juurde. Hetkel on järg käes Resident Evil 4 ja Code Veronica X mängude käes. Kui see teine teeb oma taastulemise läbi kolmandat korda, siis RE4 on oluliselt enam platvorme ära näinud ja HD ei pruugi olla viimane kord, kui me temaga kohtume.

Alustas see 2005. aastal Nintendo GameCube`i pardal, edasi valmis viisakas ja graafiliselt peaaegu adekvaatne (kuid vähem värviküllasem) port PS2 jaoks (see oli minu jaoks esimene kokkupuude), järgnesid PC, seejärel Wii. Selles loetelus on veeb mobiilid, iPad, iPhone, Zeebo ja eelmisest nädalast alates ka Playstation 3 ning Xbox 360. Levib nagu viirus, mis mängus pahandust teeb, kas pole.


Juba PC väljalaset sakutati liigse kliinilisuse eest, RE4 PS2-l oli ja pidigi olema veidi hägune, pruuni karva, osavate valgus- ning varjuefektidega kaunistatud. See nägi, mäletan, kineskoopteleril hämmastavalt hea välja ja püsib mul siiamaani nostalgitsemiseks mänguriiuli PS2 sektsioonis, kuigi LCD ekraanil päris sarnast pilti enam ei loo, ei komponent, ei komposiitkaabli abil. RE4 HD ongi mõeldud LCD-telerite suurtel ekraanidel mängimiseks ja nagu mitmetel HD versioonidel, kaotab see veidi oma võlust, sest terav pilt laseb kõigel kandilisel kuidagi eriti välja paista. Ma ei kujuta ettegi, kuidas võivad seetõttu kannatada peagi ilmuva Silent Hill HD kogumiku silmarõõmud, seal leidub üsna kõhedaid tekstuurilatakaid, mida vanas versioonis meelega tekitatud pildimüra ja udu kenasti varjavad.

RE4 HD plussid? Mäng on täpselt sama, lisaväärtusteks on vaid ilusam pilt ning trofeed (saavutuspunktid Xbox 360-l) ja mäletatavasti oli RE4 omal ajal tõeline kuld, sellest rääkisid kõik. „Kuri kala“ surnud järves ajab mulle siiamaani judinad peale. See defineeris lisaks survival horror žanri ümber, tõmbas isuäratavale aga koleda välimusega koogile niiöelda glasuuri peale. Mis võrreldes klassikutega muutus? Peaagu kõik. Üle õla sihtimine, tegelasele järgnev kaamera, rohkem ruumi inventaris, rohkem ruumi tasemetel, fantastilised bossilahingud, intelligentsed vastased, uuendatavad relvad, vähem mõistatusi, oluliselt enam taktikavajadust lahingutes, lisatud minimängud jne. Neljandast ei puudunud ka kõhe õhustik, mis viienda osa puhul kuidagi ahtakeseks jääma kipub. Müsteeriumi avati tasapisi, seestunud külarahvas mõjus palju usutavamalt ning hirmutavamalt kui elavad surnud ning mõned peapahalased on viienda osa omadega võrreldes nagu mõõkhambulised tiigrid jäneste seas. Lisaks on tegu vägagi mõistliku pikkusega elamusega, see peaks vältama vähemalt 15-20 tundi, mul tiksus esimesel läbimiskorral kokku 24 tundi, sest ma jahtisin tookord erinevaid aardeid ja medaljone ning ei mänginud ilmselt kõige madalamal keerukusel. Üks on kindel, sa trehvad ridamisi pingelisi lahinguolukordi ning kui mootorsaag ühel hetkel mängumaailma jahedas sügisõhus käima tõmmatakse (see on märk erakordsest ohust), siis tuleb valmistuda vastuhakuks paanilise pagemise käigus.


Millega peaks miinuspoolel arvestama? Ühe faktiga. Capcom on stoorit vestes nagu Capcom ikka. Nende mängudel ei ole tihti väga head kirjanduslikku dialoogi (isegi kui lugu on hea) ning karakterid oleksid justkui ühe puuga löödud. Lahedad on nad küll (loobivad päikeseprille ja rõivastuvad isikupäraselt), aga ega see sisutust ei peida. Üks asi siiski veel. See ei ole tänapäeval enam väga harjumuspärane, et samal ajal tulistamisega liikuda ei lubata. Siin on nii. Võib tunduda uskumatu, aga see lisab rohkem põnevust kui häirib, siiski, mõnele tundlikumale tüübile võib selline kohmakas tagasisamm juhtimise osas komistuskiviks osutuda. Nii et olge hoiatatud.

Mis siin rohkem seletada. Kui kellelgi peaks RE4 läbimata olema, siis on nüüd tõesti hea võimalus see endale üsna mõistliku hinnaga hankida. Playstation Plus programmis maksab see kõigest 8 naela. Ja veel. PS + pakub hetkel lisaks ka RE: Directors Cut PS1 versiooni tasuta. See on mängitav nii PS3 kui PSP-ga.

Vaata reklaamklippi ka:


pühapäev, 25. september 2011

Järgmisel nädalal blogis

Resident Evil HD Collection paneb meid küsima, mis sorti ja kui head mängud Resident Evil 4 ja Code Veronica X siis olid, et neist nüüd uuesti rahalüpsilehmad tehtud on. Neljanda puhul pole säärane tagasitulek mitte sugugi esimest korda toimunud ega pruugi ka viimaseks jääda.

Star Wars: The Old Republic stardib detsembris

MMO-d on ajaröövlid ja antud ajaröövi all pean ma silmas sellist, mille eest võiks mõnel juhul saada eluaegse karistuse. Sellest hoolimata õnnestub mmomaanidel vahepeal mitmeid MMO-sid korraga mängida, üksteise alla, üht õhtul, teist teisipäeval, kolmandat oma vanaema kassi seltsis... Ja kui meil peaks veel vaba aega olema, siis detsembris, täpsemalt 12.22.2011 stardib pühas George Lucase lasermõõkade oreoolis Star Wars: The Old Republic, kus suurem osa meist ennast päris koduselt tundma peaksid, sest see maailm ning selle põhireeglid on meile meelelahutusmaailmast juba korralikult ette mälutud. Väljalaskeid saab olema kolm erinevat: tavaline, digitaalne ning CE. Igaga neist saab kaasa 30 päeva tasuta mänguaega, aga digitaalne sisaldab viit eset ning CE uhke karp mõistlikus koguses lisakraami.

laupäev, 24. september 2011

Eurogamer Expo käigus valminud intervjuu - Nolan North vastab Eurogameri ajakirjanike küsimustele

Ajakirjanikud John Teti ja Ellie Gibson küsitlevad ses vaimukalt üles ehitet ja uhkes intervjuus Nolan North`i, keda me teame kui meest, kes on andnud hääle erinevatele videomängude kangelastele, nii pea- kui kõrvaltegelastele. Kuulsaimad rollid on kahtlemata Nathan Drake (Uncharted) ning Desmond (Assassins Creed). Gibson ja Teti on vestlejatena meistriklass, nii et teid ootavad igati nauditavad 18 minutit.


http://www.eurogamer.net/videos/eg-expo-behind-closed-doors-nolan-north

Diablo 3 lükkus edasi

Uudis 2011. aasta lõppu jäävast väljalaskest oli kahtlemata õhkõrnal jääl uisutamine ja nüüd on selge, et enne järgmise aasta algust me seda pikisilmi oodatud märulrollikat müügil ei näe. Blizzardi sõnul otsustati see ära mängu valmistavate tiimide üldkoosolekul, kus selgus, et varasem reliis tähendaks pooliku toote müümist. Uudis ilmus kuidagi kahtlaselt käsikäes alanud beetaga (kas siin on mingi seos? testimise käigus ilmnes üht teist kriitilist?), mis kestab nüüd veidi kauem kui esialgu välja kuulutati.


reede, 23. september 2011

3D ei ole lugejate arvates veel kanda kinnitanud, tehnika on endiselt liiga kallis, 3DS on meeldiv alternatiiv


Nagu oletada võis on meie tubli käputäis hääletanuid 3D küsimuses pigem 2D poolel, mõned eeldaksid 3D nautimiseks vajaliku tehnika hindade langust ning mõned on rahul prillivaba 3D-ga. Minu jaoks on 3D revolutsioon Eestis, kui sellist sündmust kuidagi võimalik piiritleda on, toimunud peamiselt kinos ja poodides. Täna, nüüd kus odavama 3D-teleri saab kodumaiselt letilt kätte umbes 800 euro eest, tundub tehnoloogia kahtlemata ahvatlev (eriti siis kui sa kinos Avatari või Sanctumi kaudu maigu kätte oled saanud), aga spontaanseks ostuks endiselt liiga kallis, siin peitub põhiküsimus - kas see ikka on vajalik. Kui suure väärtusega siis sügav pilt tegelikult on, kas sellega kaasneva visuaalse naudinguga kaasnevad lisaks mitte nii meeldivad kõrvalmõjud minu tervisele, kui palju pean ma lisaks maksma toodete ja 3D pilti süstiva tehnika eest, kui palju on tegelikult turul ühilduvaid filme ning mänge, kas telest ka 3D-d tuleb? Selliseid küsimusi on mulle esitatud, nagu ma olen neid isegi esitanud. Ja kui neile vastata (mida ma siin ükshaaval tegema ei hakka), siis ei tundu vastused piisavalt veenvad, et keegi nende põhjal oma kodust tehnikat kiirkorras välja vahetama hakkaks. 3DS on erand. See ei nõua eraldi telerit ega prille, aga erinevalt teleri ja Playstation 3-e või 3D Blu-ray mängija kombost on tegu miniatuurse seadmega, mis sunnib sind 3D pilti väga kindla vaatenurga alt jälgima. Mida ma ise arvan? Ma ei ole 3D poolt ega vastu. Positiivsel poolusel mõjutavad mind mõned meeldivad kogemused kinos, negatiivsel hind. 3DS tundub tore, ent samuti ebavajalik. Mul puuduvad seisukoha võtmiseks lihtsalt piisavad kogemused, vaat mis. 

Nüüd aga kannapööre ja väga lihtne küsimus. Kes sinu jaoks sügisese suurima, suurimate FPS-ide lahingu võidab? Kas Battlefield või MW3? Millise sa endale juba tellinud oled, ehk ostad lausa mõlemad?

ARVUSTUS! White Knight Chronicles 2 - kannatlikkuse kroonika


WKC 2 on hindaja vaatenurgast ääretult keeruline mäng. Mitte ainult seetõttu, et siin pesitsevad koos ülimalt ajamahukad mmolaadsed üksik- ning ühismäng (maksimaalselt 6 mängijat), aga ka seetõttu, et see RPG ei tohiks ühegi arvustuse põhjal maanduda valedes kätes. Pühapäevamänguri jaoks ei peaks mängu WKC2 olemaski olema. See on nende jaoks liiga ebamugav, liiga hardkoor, liiga haaramatu. Ja see sisaldab rohkesti sellist, mis isegi kogenud jrpgistid vanduma paneb, nii et nendegi hulgas ei ole tegu ilmtingimata kindla valikuga. Kellele ta siis ikkagi mõeldud on?

Ma alustaksin üksikmängust, mainides ühtlasi ära, et WKC 2 on 2 in 1 pakend. Jep, siin on ühes teise osaga ka esimene WKC. Palun siis väga, kui teist nullist alustada, tähendab see suurt hulka vahele jäetud tutoriale ning kogemusastmeid. Samas säilitab teine osa endiselt esimesega seose. Näiteks vanad lisamissioonid on ühtlasi ka teise osa sisusse kaasatud ning vana kaart ligipääsetav. 


 Siin leidub haaramatul hulgal materjali, sadadeks ja sadadeks mängutundideks. Teise osa alguslevel on 35, mis tähendab tühjalt alustades sadade kasutamata kogemuspunktide jaotamist oma karakteritele, mis tähendab omakorda mõttega 20+ minutit menüüdes müttamist. Pole just metsik ning kaasahaarav avapauk, olen nõus. Seal, kus moodsad rollikad sind võimsa vaatemänguga ahvatlevad, kinnitab WKC 2 kanda matemaatikaga Kui sul on mingil põhjusel WKC salvestatud finaalseis olemas, siis saad kiiremini hakkama. Kui ei ole, siis ma ei soovitaks sul teisest osast alustada, ikka esimesest. Vastasel juhul peaksid sa hakkama lisaks kogemuspunktide jagamisele meeletutes kogustes turorialskriine kugistama, sest selles mängus ei juhtu asjad tihti iseenesest. Kuidas lahingus karakterit vahetada? No ei õnnestu. Tutorial ütleb, lahingu ajal vaateväljas olevate vastaste suunas tuleb R2 nuppu klõpsata. Lihtne, aga iseenesest välja ei tulnud. Ja see on tõepoolest kilomeetrikõrguse moosipurgi pealmine kiht. Info võib minna nii nüansirohkeks, et lõpuks sa lihtsalt ei suuda meelde jätta, mis, kus ja kuidas. Oletame, et oled ennast sellest kõigest siiski läbi murdnud ja mäng võib alata. Sind visatakse peale proloogi hiiglaslikku tasemerägastikku, kus salvestuspunkte napib ja vastaseid on nagu jõhvikaid rabas. Igal mättal põrnitseb mõni. Nad on 35+ leveli jaoks enam vähem alistamisküpsed, aga mõne suurema juures müttad sa valget rüütlit manamata minuteid. Ja esimese kaardi lõpp saabub lõpuks peale üksikuid vahefilme ja üht laagri külastamist, ütleme 1,5-2 tunni pärast. Hea näide sellest, kuidas siin mängus asjad käivad ja käima hakkavad. Kõik võtab aega. Isegi sidequestid mis teistes mängudes loetud minutite jooksul pikali mängitakse kestavad siin korralikult. Esimene tõsisem jätab sind uskumatu pilguga ekraani jõllitama – kas tõesti jagatakse mulle selle korja-asju-sidequesti jaoks 60 minutit! 60! Raisk. Ja mul kulus solona 35. Põhiülesandeks kujunes mitte asjade leidmine, aga kaardil reisimine. Tupikute vältimine. Vastastest mööda jooksmine, sest nad olid mõeldud level 1+ tegelaste jaoks ja ainult nuhtluseks jalus. Online, mille jaoks sidequestid mõeldud, on lõbusam. Sest seal on sul seltsiks teisigi ja kõik sujub kuidagi ladusamalt.


Emotsioonitud tegelased, triviaalne lugu ja uimane võitlus ei tee seda kõike kergemaks. Isegi võitlus, jah. See on kohati põnev, just see, millised oskused sa oled valinud ja kuidas need millegi või kellegi peal töötavad. Samas, võitlusväli on tihti haaramatu, vastaste nägemisulatus lai, mõne suurema eluka ilmumine varjab pisemad olendid, kes sind vaateväljast irdununa ikkagi edasi hammustavad. Minimajandamine, check! Aga vaid neile, kes on minimajandamise peale tõesti kibedad käpad. See ei ole sul mingi Dragon Age 2 ega isegi 1. Sa sead siin asju tõesti ise, ehitad oma rünnakumenüüd, miks mitte kolm erinevat, püstitad kombinatsioonid, bindid esemeid, uuendad relvi ja varustust (ja see on vägagi oluline) orienteerud keerulises esemete segapudis, mis tekib su inventari tasapisi, peale vastaste alistamist ja korjet. Vähemalt korje osas on seekord mängurile vastu tuldud. Enam ei pea ühes punktis kõigi esemete kogumiseks viis korda järjest klikkima. Üks klõps “allikal” ja kõik asjad leiavad tee pauna, ka elukatelt saadud asjad lisatakse inventari automaatselt. Ikkagi, kui poodi jõuad, siis sa ei tea, mida müüa, mida mitte. Sest erinevad kaupmeeste juures tehtavad diilid nõuavad samuti esemeid. Lisaks kulub neid tihti NPC-de vajaduste rahuldamiseks, nii et sa hoiad suurema osa nodist hirmuga alles, sest sa ei taha mingil juhul häda tädi Leidale kaks korda läbitud kaardile uuesti kaht tammetõru ja üht haisuputukat otsima minna. Niisiis, et minimajandamises hea olla, pead sa kõigega kursis olema ja igaüks seda ei viitsi. Mingis mõttes on selline avatus mänguri seisukohast muidugi kiiduväärt, eriti käsumenüüde valmistamise võimalus. Aga horisontaalmenüüde vahel valimine osutub ikkagi piinaks. Nii näiteks liigutakse ülemisest horisontaalmenüüst alla samas tulbas, mitte ei minda järgmise rea algusse, kui menüüsid on 3 võib tekkida segadus. Kus ma olen? Mida ma parasjagu otsisingi? Miks ma ei saa seda neetud spelli käima... Ah jaa, muidugi, pole piisaval hulgal tegevuspunkte. Miks ma seda siis ekraani vasemas servas asuvast infoaknast ei lugenud? Sest see uuendab ennast ülikiiresti ja ma ei taha seda enam suuremaks muuta, sest see on ikkagi graafiline ja mitte tekstipõhine mäng. Spetsifikatsioonide hulk on muide metsik, nende all leidub sadu käske, mida sa ilmselt kunagi ei kasuta. Mul tekkis korduvalt tunne, et lähen selle valikurohkuse ees lauslolliks. Nagu ühes korralikus süvarollikas, saab ka siin lahingustrateegiaid kinnitada, mis on okei, kuigi nendeni jõudmine ja testimine nõuab taas kannatlikkust, mida mul eriti ei jagunud.Umbes 15. mängutunnist algab grind, see tähendab seda, et mingi bossini jõudes ei ole enam lootust seda alistada ja sa pead mujal mütates kogemuspunkte koguma hakkama. Teed seda ilmselt kaua ja hambad ristis.


Graafika? Keskkonnad varieeruvad keskpärasest Playstation 2 tasemest kuni köitvalt unenäoliseni, tegelaste mudelid on tuimad ja detailivaesed, loodus näeb piisavalt kõnnitav välja, et sellest mitte tagasi ehmuda, siin kohtab üksikuid imelilusaid kohakesi ja vaateid, mis ärgitavad küsima, miks neid rohkem ei leidu. Efektivaesus on ehk see, mis elamust paiguti eriti kuivaks tõmbab. Teisalt ka objektide liigne lihtsus. Lossid näevad pigem mängulosside moodi välja, külakesed ja mõned linnad seevastu tunduvad hubased. Mastaapsus ei tööta väga hästi. Üldse tundub, et erinevate keskkondade juures on erineva tasemega tiimid tööd teinud. Arhitektuur õnneks siiski erineb regiooniti, paigad on vähemalt mitmekesised ja kõditavad aeg-ajalt su avastamisnärvi.

Heli. Kipub korduma, üks ja sama lahingtjuun ajab su lõpuks ärevaks. Näitlejatööd on adekvaatsed, aga mitte nii siirad, et neid hinge saaks võtta. Oma osa on selles muidugi ka dialoogil, mis ei kanna ega ei hakkagi kandma. Klisheelisust ja halvas mõttes lihtsat teksti, mida peategelased omavahel vahetavad on lausa halb kuulata. Miks ei kirjutanud peategelaste dialoogi need, kes ülejäänud NPC-de tekstimulle täitsid? Totaalne rõhuasetusbläkk produktsioonis. Lausa hämmastav, et loo stoori ja dialoog jäävad alla tänavalt kuuldavale. 


Jah see on pikk ja sügav rollikas, mis näib mitte otsa lõppevat. Kõige lähemal on sellele ehk Final Fantasy XII, aga samas on see ohtlik võrdlus, sest FF XII tegi kõike kompaktsemalt, lugusid ei hakka ma üldse võrdlema. Need on nagu öö ja päev. WKC 2 eeldab mängurilt vanamoelist lähenemist, meenutab aega, mil mängudele anti teatud vead andeks, nii et lõpuks kogunes nende ümber kindel tuumik eriti kannatlikke fänne, kes mitmete ebaõnnestumiste ja möödapanekute kiuste lõpuks meisterlikkuse saavutasid.

Niisiis. Seitsmest punktist koosnev lõplik tester neile, kes hankimisest huvitatud. Punkt 1, ole JRPG-dega tuttav. Punkt 2, ole väga-väga kannatlik. Punkt 3, ära oota midagi ülemäära glamuurset, sel moel on WKC 2 paiguti isegi nauditav. Punkt 4, eelda seda, et sa saad õige mängutunde kätte umbes seitsmendal tunnil. Punkt 5, kui sulle meeldis WKC, siis on teine osa kindel ost, sest see on esimesest parem ja suurem. Punkt 6, kui sa oled trofeede peal väljas, siis siit kerget saaki otsida ei tasu. Punkt 7, kui sa vastasid nimetatud punktidest vähemalt kolmele noogutades, siis tasub WKC 2 proovimist.

+See on üks neist mängudest, mida sa läbid nädalaid, ehk isegi kuid, ja mille 100% saavutamine enamusel meist ühel või teisel põhjusel ei õnnestu. Ehk siis lühidalt, siin on meeletult sisu.
+Hiiglaslikud kaardid, suur mängumaailm.
+Ainuüksi minimajandamine ja võitlusmenüüde seadmine pakuvad padufännidele tegevust tundideks.
+Kui võitlus töötab, siis töötab see enam vähem hästi.
+Mõned hingematvalt kaunid vistad ja keskkonnad.

-Ja jälle olen ma surnud ja tagasi eelmises salvestuspunktis. Ja ma saan karistada kogemuspunktide arvelt!
-Hiiglaslikud kaardid juhatavad su halastamatult eksiteele. Kinnised uksed ja muud takistused on märkimata.
-Menüürägastiku arhailisus jääb aastale 2011 jalgu.
-Keskpärane lugu, keskpärased peategelased, nõrk dialoog.
-Kaamera muudab vaatevälja "loetamatuks", sihtmärkide vahel valimine on peavalu.
-Karakteri oskuspunktide nullist ümberjaotamine eeldab reaalse raha mängutoomist.

6/10
Mängu jagas arvustamiseks Sony.

neljapäev, 22. september 2011

David Hasselhoff kaotab enesekontrolli

See on kindlasti ootamatu. Vana hea Hoff läheb lausjaburaks kätte ja kinnitab meile, et Burnout Crash on hea nagu kergelt magustatud jõhvikad õrnas koorejäätises, eriti siis kui sellele Kinecti abil vunki anda. Rannavalvurist Britains Got Talent kohtunikuks, sealt edasi reklaamiikooniks, järgmine samm - esimese ohvri roll mõnes b-kategooria õudusfilmis. Aga reklaamklipp ise on vaatamist väärt ning totterjabur. 

Lahing läheneb, Battlefieldil 1,5 miljonit eeltellimust

1,5 miljonit eeltellimust on suur hulk ja fakt, et ainuüksi kahe nädala jooksul on 1,25. miljonile lisandunud 250 000, näitab seda, et mängurid ei jäta kasutamata võimalust hiid MW3-le vastulöök anda. Battlefield 3 on kuuldavasti Bad Company seikluslikkuse hüljanud, rõhudes üksikosas rohkem realismile, mis võib tunduda tiba kuiv, kuid ei välista efektsust ning ei mõjuta minu arvates mingil moel ühismängu kvaliteeti. Ma arvan, et see suudab ikkagi väga hästi CoD-ga rinda pista. MW3 saab seevastu olema efektsete situatsioonide sadu, ühismängu osas vana hea kvaliteet ning kirevus, mõne olulise uuendusega, pluss muidugi tulevad DLC-d, mis seda kremplit elus hoidma hakkavad. Kes võidab? Lugejate seisukohast on see ehk oluline. Mingil momendil püüan ultimate faceoff polli kokku panna. Aga kes ikkagi minu arvates võidab? Mängutööstus võidab, mängurid võidavad, kel rohkem raha, see tahab ilmselt lausa mõlemat mängu omada. Ma arvan küll, et mõlemad on nagu suured ja mahlased arbuusid poeletil, sa võid valida, kaaluda ja vastu koort koputada palju tahes, lõpuks võtad sa ühe kaasa ja sul puudub põhjalik põhjendus, miks just selle konkreetse.


Need for Speed: The Run - millest see räägib

Need for Speed üritab vahelduseks lugu jutustada. Lugu ise on lihtne. Sa oled jälitatav, sind ootab ees pikk võidusõit läbi ohtuderohkete radade, sõidust harvemini sunnitakse sind ka jalgsi liiklema (ilmselt puhas QTE ehk nupuvajutuste abil juhitavad interaktiivsed stseenid). Värskeim videoklipp annab selge pildi, mis toimuma hakkab. 

kolmapäev, 21. september 2011

Playstation Store - uuendus 21.09.11

Mida meile täna virtuaalsete mänguversioonide serveerimislaual siis pakutakse? Mis on menüüs? Aga palun. Täismängudest on saadaval Driver: San Francisco, Resident Evil 4 HD, Burnout Crash, Arkedo Series: 02 - SWAP!, Far Cry 2 koos Fortunes pack laiendusega ning Altered Beast. Demoversioonidest saab tasuta proovida kaht, nendeks on NBA 2012 kossusõpradele ning Resistance 3 üksikmängu demoversioon. Prince of Persia triloogia HD/3D versioonid maksavad nüüd 7,99 naela/9,99 eurot tükk. Soodsalt võib leida ka sellised toredad lelud nagu Beyond Good and Evil HD, Clash of Heroes, Outland, Prince of Persia Classic ja Scott Pilgrim Vs the World. Laienduste seas hoidke silm peal Call of Duty: Black Ops lisal Rezurrection. Veel? Fallout: New Vegas saab samuti laienduse Lonesome Road ning DC Universe tasuta lisa nimega Fight for the Light. Selle nimekirja võiks kokku sõlmida F1 2011 VIP passiga, mille eest peab maksma 6,29 naela/7,99 eurot. Kraami on kuhjaga ja igaüks leiab loodetavasti oma!

Burnout Crash!

Olulised mängud oktoobris.


Dark Souls (7. oktoobril). Ma ei tea vist kedagi, kes antud RPG mängu tulekust keskpäraselt sillas oleks. On need, kes väga ootavad ja need, kes ei hooli kohe mitte üks põrm. Mina kuulun hoolijate hulka, sest pean lugu mängudest, mis mulle väljakutse esitavad. Ja see ei tähenda kohe mitte sugugi seda, et mulle meeldiks kümneid kordi järjest surma saada. Lihtsalt, Dark Souls õpetab sind vanaviisi ettevaatlik olema - iga samm on potentsiaalselt surmav, kuid tasu edenemise eest alati köitev ja inspireeriv.

RAGE (7. oktoobril). RAGE on id software poolt toodetav FPS, mis lubab olla enamat kui Doom ning Quake kokku. Mida me selle kohta veel teame. Xbox 360 install on ca 22GB, klassikalist surmamadinat ühismängu osasse ei poogitud ja ainult PC omanikud saavad level editori. 

Ace Combat: Assault Horizon (14. oktoobril). Õhulahingud! Üksik- ja ühisrindel. Kes sarjast lugu peavad, need teavad küll.

Forza 4 (14. oktoobril). Xbox 360 saab võidusõidumängu, mis on sügav ja sisutihe. Seda võiks lausa sõidusimulaatori nimega pärjata.

PES 2012 (14. oktoobril). Jalgpall on võrratu! Või oli see hoopis võrkpall? Jalgpall on parem kui jäähoki?

Batman: Arkham City (21. oktoobril). PC versioon lükkub küll novembrisse, aga konsoolidel saab nahkhiirmehe koitanud keepi varem tuulutada. 

Battlefield 3 (28. oktoobril). Battlefield! Call of Duty suurim rivaal! Ühismäng! Visuaalid! Kogemuspunktid! Uneta ööd. Uneta päevad!

Disgaea 4 (28. oktoobril). Playstation 3-e eksklusiivmäng, taktikaline rollikas, mida iseloomustavad humoorikas dialoog ning nutikad tegelaskujud. Minimajandamine, mille sisse võib ära eksida.

Diablo 3-e ja Battlefield 3-e beetaversioonid lähevad käima!


Diablo 3-e suletud beeta esimesed kutsed saadetakse välja juba täna, Battlefield 3-e kõigi jaoks mõeldud PC, Xbox 360-e ja Playstation 3-e prooviversioon algab 29. septembril ning vältab kuni 10. oktoobrini. Nende jaoks, kes tellisid mängu PC versiooni EA veebiletilt Origin, samuti neile, kes hankisid Medal of Honor mängu LE (Limited Edition 2010) algab beeta kaks päeva teistest varem ehk siis 27. septembril. Mänguviiside ja kaartide osas plaanib EA tagasihoidlik olla, Operation Metro kaardil toimuv Rush lubab kahel tiimil võidelda erinevate tugipunktide üle, kord kaitsjate, siis ründajate rollis ja sellega beeta ka piirdub.

Diablo 3-e prooviversioon sisaldab sisu osas rohkem, siin õnnestub ära näha esimene peatükk ning mängida kõiki viit tegelasklassi. Tänane koodide väljasaatmise laine ei jää Blizzardi sõnul kindlasti viimaseks.


Kaader mängust Battlefield 3.

teisipäev, 20. september 2011

Uncharted: Golden Abyss - 10 minutit mängust

Playstation Vita üheks suuremaks stardimängutrumbiks saab olema (loodetavasti võrratu) Uncharted: Golden Abyss. Nagu videolõigust näha, ei ole minikonsooli jaoks mängu tehes tagasi hoitud ning nähtu põhjal on tegu saagale au tegeva kõrvallooga.

Assassins Creed: Revelations sisaldab saaga esimest osa, ainult Playstation 3-e omanikele!

Kui sul on kodus Playstation 3 ja sa oled endalt küsinud, kuidas küll saaksin ma esimest Assassins Creedi mängida, seda eraldi ostmata, siis Ubisoft annab sulle vastuse - nad lisavad Revelationsi andmekandjale ka sarja esimese osa. Mis olekski parimaks viisiks Blu-ray üüratut mahtu täita, eks. Kus on konks? Muidugi on siin konks! Aga kus siis ometi? Pakkumine on piiratud, see kehtib day 1 väljalasetele, mis tähendab seda, et sa pead tõenäoliselt eeltellimuse tegema või poes õigele versioonile peale sattuma. Kui see on karbis, peaks karbil kindlasti ka vastav märge olema. Assassins Creed, kes ei mäleta, oli hilisematest osadest erinev, sisaldas vähem kõrvaltegevust ning pani rohkem rõhku põhiloole, oli üldjoontes mäng, mis võttis oma teemat äärmiselt tõsiselt. Õhkkonnalt on see ehk parim kogu sarja ulatuses.

Kaader mängust Assassins Creed: Revelations.

DC Universe on peagi samuti free to play!


Alles ilmus uudis selle kohta, et paljud MMO-d liituvad ja isegi alustavad nullist free to play mudeliga, SOE DC Universe (PC ja Playstation 3) superkangelasteseiklus saab nüüd järgmisena mängurite jaoks samuti kuutasuvabaks. Sony Online Entertainment kmmenteeris seda nii, et tegu ei ole vastuaktsiooniga mängurite kahanenud huvile, tegelikult püüeldi kuutasuvabaduse poole algusest peale. Tasuta versioonis jääb alles kogu sisu, luua saab maksimaalselt kaks karakterit, osta laiendusi ja mängusiseseid minitehinguid teha. Kes enamat soovib, peab siiski raha välja käima. Premium versiooni kuutasuks jäetakse 15 dollarit. Millal see juhtub? Juba oktoobris.


esmaspäev, 19. september 2011

ARVUSTUS! INFAMOUS 2 - lihtsad keerulised valikud


Kes lugeda ei jaksa, neile võib kohe kosta, et jah, sel suvel ilmunud ja minu poolt siiamaani tähelepanuta jäänud Infamous 2 on hea mäng, minge ostke julgelt. Kõigile teistele kirjeldan ma põgusalt, mis selle heaks teeb.

Kui tegu oleks rollimänguga, siis päris mustvalged otsused ilmselt hästi ei kannaks, aga Infamous 2 ei ole mõnedest rollikaelementidest hoolimata RPG. See on puhtavereline märulseiklus avatud maailmas, pealekauba üks neist talutavatest superkangelasemängudest, kus tegelased liibuvaid pükskostüüme ja totraid peakatteid ei kanna. Mängu peategelane Cole on tavaline teksad pluss t-paita naabrimees, kellele õnnetuseks mõned supervõimed jagatud. Peamiselt kontrollib ta elektrivoolu ning lõhub seda kasutades pahalaste kooslust.


Võimalikke suundasid on kaks. Hea ja halb, mängus märgistatud vastavalt sinise ja punasega. Valikuid tehes muutuvad võtmemissioonid ning ka lisaülesannete pale. Hea Cole peab näiteks viga saanud linnakodanikke ravima, halb annab aga kohalikele võimuesindajatele piki kuplit. Heal ja halval on erinevad finaalid, lihtne, eks. See tähendab seda, et sa mängid mängu tõenäoliselt kahel korral ja oluliseks ei saa niivõrd valikute tegemine, aga just kindla tee jälgimine. Mis ei kahanda mängu headust mingil moel, sest „liivakast“ on ideaalne – suur linn, mis avatud maapinnast kõrghoonete katusteni, täidetud lisamissioonide, korjatavate elektrikildude, audiopäevikute ning isegi kasutajate poolt loodud missioonidega. Siin ja seal hulguvad vastaste hordid, aeg ajalt peab kedagi abistama või ründama, kõrgemate hoonete otsa ronimine on iseenesest meeldiv tegevus, kuigi ma pean tunnistama, et Infamous oli kaardil umbes 30% suurem. Infamous 2 on vastukaaluks sellele oluliselt kenama väljanägemisega, mitte päris Uncharted 2 või Crysis 2, aga ega palju puudu ei jää. Animatsioonid lõviosas fantastilised, peategelase miimika väljendusrohke, värvidega ei ole koonerdatud, vaateväli ulatub piisavalt kaugele ja efektisadu ilmestab seda kõike meeldivalt.


Mänguri poolel lahendatakse seda mängu võitlemise ja roni-hüppa-lenda-valemi abil, mis tähendab vaheldusrikkust. Cole`i võimed täienevad mängu käigus, muutudes kohati pisemate vastaste rühmade üle selgelt võimutsevaks, bosside ning minibosside juures, aga ka tulisemates olukordades pingemoment sellest ei kao. Võideldakse tänavatel, katustel, õhus, isegi veesõidukite pardal. Selle mängu ronimine ei ole Prince of Persia, see tähendab seda, et praktiliselt algusest peale on Cole võimeline ka kõige kõrgema hoone alistama. Ronimise dünaamika on ilmselt ainus, mille üle ma veidi nurisen, sest see võiks sujuvam olla, nii kulgemisel kui animatsiooni osas. Kiiresti X-nuppu klikkides jääb mulje, et tegelane lausa sööstab eendeid ja aknapiitu eirates vertikaalselt, lisaks on endiselt probleemiks liigne abi mängu poolt – kui Cole hüppelt eseme poole suunata, haarab ta sellest meeleheitlikult kinni, isegi siis kui sa suunasid teda hoopis teise sihtmärgi poole. Kui sul on kindlas suunas minnes kiire ja tegelane ootamatult mõne õhus rippuva kaabli külge haakub, võib see missiooni õnnestumise ohtu seada. See ei ole muidugimõista hea. Missioonitüübid on erinevad, alates lihtsast alista-kõik-vastased-ülesandest, lõpetades Jak 2 mängust laenatud foto järgi eseme leidmisega, vahele linnakodanike päästmist vastaste küüsist, baaside vallutamist, spetsiaalselt hea ja kurja tee laiendamiseks loodud retki ning generaatorite käivitamist, mis jääb esimese mängu kanalisatsiooniskäikudele küll igati alla.


Kui lisamissioonid põhiloole kaasata, kulub üheks läbimiskorraks üle 20 tunni, mis on märulseikluse kohta kahtlemata piisav. Lisame siia teise mängukorra ja aeg on duublis. Sa ehk tõesti ei viitsi seda kohe uuesti proovida, aga poole aasta pärast riiulist võttes läheb Infamous 2 kenasti veel korra kaubaks. Ja ehk ei pea sa siiski nii kaua ootama. Mainisin juba, et selle mänguga on kaasatud ka level editor, millega kasutajapäraseid missioone luua, teistele mänguritele kuvatakse valitud hulka otse maailmas, ülejäänud on leitavad otsingu kaudu märksõna kasutades. Missioone saab luua täiesti nullist, aga neid ka juba olemasolevate põhjade najal muuta. See meenutab päris kindlasti Little Big Planeti võimalust kasutajate poolt produktile lisaväärtust luua. Miinuspoolelt on oodatav sisu muidugi väga erineva tasemega, nii komistasin ma otsa isegi sellistele ülesannetele, mis kestavad sekundeid (eesmärgiks näiteks maapinnal punktist a punkti b joosta – ilmselgelt kellegi katsetus, mis oleks võinud avaldamata jääda), aga leidus ka hästi läbi mõeldud missioone, mis jutustavad miniloo või suunavad sind keerulist takistusrada läbima. Editor ei luba õnneks läbimatuid missioone levitada, paludes kasutajal eelnevalt enda püstitatud eesmärk saavutada.


Muus osas harjumuspärane ühismänguelement puudub, aga Infamous 2 ei vajagi seda. See on igati soliidne märulseiklus, mis annab hästi teostatud lahingute ja ronimise vahel piisavalt ruumi tegelaskujudele, muutes need tasapisi sümpaatseks. Ühtlasi on Infamous 2 päris heaks näiteks selle kohta, et üksikmäng ei ole välja suremas, kui seda piisava hulga sisuga täita.

+Avatud maailm = palju tegemist väga erinevate missioonide ja kogumise näol.
+Peategelastel sisu ja iseloomu rohkem kui esimeses osas.
+Tuntav visuaalne värskendus esimese osa üle.
+Kasutajate loodud mängumaterjal loob lisaväärtust, level editor on mitmekesiste võimalustega tööriist.
+Hulk võimeid, millega vastaseid alistada.

-Ronimine on endiselt liiglihtne.
-Moraalsed valikud kannavad vaid ühe mängukorra ulatuses, muus osas on need väga mustvalged.
-Võimeid jagatakse mängu keskpaigani väga voolujooneliselt, lõpuosas tuleb viimaste hankimiseks grindida.

8/10
Mängu jagas arvustamiseks Sony.

Korn laulab Silent Hilli käima.

Silent Hill: Downpour sai värske reklaamklipi, mille laulab käima tuntud metallimeeste punt Korn. Ma ei teagi, mida arvata. Akira Yamaokast ja vokaal Melissa Williamsonist (kelle tegelik nimi on Mary Elizabeht MacGlynn) on sedasorti audio ikka väga kaugel, kuigi ma ei ole täpselt kursis, kas Korn tõepoolest mängu audioribal esineb või on nad valitud vaid treilerit kurjemaks muutma. Näitematrejalist jäävad silma tegelaste suhtleliselt tuimad näod ja mõned kohmakad animatsioonid, see on halb märk, lisaks tundub maailm kuidagi udune ja eilsest, mis võib tähendada seda, et Vatra ei omanud piisavalt meistrikäsi, et uus Silent Hill elama panna.


Siia otsa kuulamiseks üks mu lemmikpaladest mängust Silent Hill 3, nimeks sel Letter - from the Lost Days.

Kui hirmus Drive3r ikkagi oli?

Ma olen seda õige mitmel korral maininud, hiljuti Driver: San Francisco arvustuses, et Driv3r oli uskumatu bugfest (eriti hulluks läks asi loo käigus Istanbuli jõudes). Leidsin Youtube`i klipivalikust ühe näite ka oma väidet kinnitama. Tänaste nõudmiste kohaselt ei saaks selline asi ka mitte beetkood olla, ainult eelproduktsiooni läbinud, parandusi ja korduvat testimist vajav segadus, mille eest raha küsimisele ei ole mingit õigustust. No vaadake ise. Bussid batuudil on kahtlemata selle lõigu parim osa, aga ka inimsööjast tramm ja laisad politseinikud.

pühapäev, 18. september 2011

Järgmisel nädalal blogis


Okei, White Knight Chronicles 2 on tõesti kõva kivi, ma olen seda umbes 12 tundi purenud ja kavatsen veel kõvasti, seega saab selle arvustust lugeda hiljemalt reedel (kui ma väga ajahädasse jään, siis võib juhtuda, et teksti avaldamine lükkub ka ülejärgmisse nädalasse, päris toorelt kohe kindlasti arvustust kirjutama ei hakka). Võin nii palju ette kosta, et mahud on üüratud. On see hea või halb? Varsti saad teada. Infamous 2, tunduvalt kompaktsem ja mitte nii suur ajaröövel kui see esimene mainitud mäng, saab enda kohta tõde kuulda ilmselt nädala esimeses pooles, nii et kui kõik plaanide järgi, ideaalis sujub, ootab meid ka järgmisel nädalal kaks pikemat arvustust.

laupäev, 17. september 2011

Kas võrgupõhised mängumaailmad kaotavad raha?


MMO tüüpi võrgumängumaailmad teenisid 2010. aastal 1,58 miljardit dollarit. See on muljetavaldav number, teisalt kahaneb liitumistelt teenitu kasv protsentuaalselt. See oli 2008. aastal 21,6%, 2009. a vaid 10% ja mullu kõigest 5%.  Uuringufirma Screen Digest ennustab, et see trend on langusteel ja kukub 2015. aastaks 1,33 miljardi dollarini, vahendab Eurogamer. Selline sündmuste käik on tegelikult igati loogiline, kuna järjest suurem osa MMO-dest ei nõua enam liitumist, kasumit teenitakse mängukoopiate müügi asemel mängusisestelt tehingutelt (müügiks lähevad nii esemed, loodavad karakterid, avastatavad piirkonnad kui ka missioonid). 

Mainitud mikrokaubanduse mudelit toetavate MMO-de avangu tegi "Dungeons & Dragons Online", millele järgnesid "The Lord of the Rings Online", "Champions Online" ja "Age of Conan". Väga tõenäoliselt päästetakse vabaks ka "Star Trek Online". Tasulised MMO-d nagu "World of WarCraft" ja "Rift" ei pruugi uuringu põhjal sellest muidugi kaotada, aga täistasuline võrgurollikas muutub lähiajal siiski pigem erandlikuks kui reegliks.

Mikrokaubanduse edukuse poolt räägib ka see, et tootjad teenisid 2010. aastal free-to-play-rollikates mängusiseste tehingutega 1,33 miljardit dollarit, ehk 24% rohkem kui 2009. aastal. Uudist ilmestab  veel ilmumata "PlanetSide 2", mille autorid katsetavad kohe tasuta mudeliga, uskudes, et tasuliste MMO-de aeg on lõpule jõudnud.

Kaader MMO-st Lord of the Rings Online.

Playstation Vita on regioonivaba

Sony Worldwide Studios president Shuhei Yoshida kinnitas twitteris, et Playstation Vita saab olema reagioonivaba. See tähendab, et mänge võib osta maailma igast nurgast ja neid probleemideta oma minikonsoolil kasutada. Kas see kehtib ka allalaetava materjali kohta, on hetkel selgusetu.

Ni No Kuni Ameerika reliis 2012. aasta alguses

Hiljuti kirjutasin ajaveebis uudise sellest "nummist" (jah, seda väljendit ma kasutasin) JRPG-st, mida toodab Level-5. Kui nad seda väga keeruliseks ei ajaks, oleks see ilmselt ideaalne mäng noorematele mänguritele, kes vägivaldseid teosed vältida püüavad. Ameerikamaa versioon on juba töös ja müüma hakatakse seda 2012. aasta alguses. Projektiga on muide seotud animefilmistuudio Ghibli, kelle käekirja teadjamad ehk piltidel esinevate huvitavate elukate järgi ära tunnevad. Kes ei tea, mida Studio Ghibli endast kujutab, need võivad tutvuda nende loomingu kahe huvitavama esindajaga, filmidega Princess Mononoke ja Spirited Away (viimane oli oma detailsuses kino suurel ekraanil kaedes ikka väga muljetavaldav).

 

reede, 16. september 2011

OLULINE! Portal on Steamis tasuta saadaval

Vahepeal ei peagi väga pikka teksti kirjutama, et teid kõiki rõõmustada. Kel PC kodus ja Portal läbimata, võtku see kiiremas korras Steamist alla. Pakkumine kehtib 20. septembrini. Portal, kes veel ei tea, on nutikas mõistatamismäng, mis sisaldab füüsikaseadustega mässamist ning ülimalt populaarset lõputiitrilaulu Still Alive, mille Youtube`i klipi siia kuulamiseks lisan.

http://store.steampowered.com/app/400/

PC on lugejate seas populaarseim mänguplatvorm, mobiilid ja Playstation 3 samuti.


Enamik eelmise nädala küsitlusele vastajatest omab kodus mänguplatvormina PC-d. See ei tule laua- ja sülearvutite suurt levikut arvestades eriti suure üllatusena, nagu ka domineerivad mobiiltelefonid. Ilmselt on needki olemas kõigil või vähemalt suuremal osal vastanutest, aga tõenäoliselt kasutatakse kõneklotse mängimiseks harva. Minugi jaoks on PC pigem töö- ning telefon kommunikatsioonivahend. Ka Playstation 3 tundub olevat teistest populaarsem. Mitmed mu tuttavad on viimaste kuude jooksul selle masina endale hankinud, Blu-ray esitamise võimalus on kahtlemata argument, aga ka suur mänguvalik. Tegelikult loevadki selle konsooli (samuti teiste juures) lisavõimalused. Kas ma saan sellega Facebooki kiigata, teeb see wi-fi levialas midagi, on sel korralik veebibrauser, võimaldab see mingil moel 3D-d? Selle nädala küsimus puudutabki seda viimast. Kas siis prillidega või prillivaba 3D, nii PC-l, kui teistel mänguplatvormidel, mis seda võimaldavad, on oma ajast ees või maas. Kas 3D mängudes ja filmides on sinuni jõudnud?

ARVUSTUS: DRIVER: SAN FRANCISCO - korralikult juhitud!


Kas Driver: San Francisco vilistab vaid meelalt kummi või sööstab ka energiliselt kohalt? Loe ja saa teada.

Alustama peab tegelikult ajaloost, taustast. Mis mind arvustajana hämmastab, on see, et Driver sarjana välja surnud ei ole. Peale teist osa või iseäranis Driv3r nimelist fiaskot oleks see kõigi loogikareeglite järgi juhtuma pidanud, seda enam, et Driv3r valmis päris korraliku eelarvega. Midagi head mitmel järjestikusel korral tümaks tampida on ikka parajalt suur ja karistust vääriv saavutus. Isegi kui haibitud toode esialgu hästi müüb, peaks see proovijad järgmiste osade suhtes ettevaatlikumaks muutma. Aga Driveri kumm tühjaks ei läinud, vastupidi, nimi rassis tasapisi edasi, jätkus päris toreda teosega, mil alapealkirjaks Parallel Lines ja on nüüd lõpuks San Francisco nimelise osaga ka mäele jõudnud. Või vähemalt tipule lähemale.


Olles küll otsene järg kolmandale, on SF tegelikult täiesti erinev mäng kogu saagast, looline raskus on taandunud ja teed teinud lõbusõidule, humoorikale dialoogile ning viisakalt mitmekesisele ühismängule. Loo legend lubab peategelasel kaardi kohal vabalt valitud sõidukijuhtide keresse teleporteeruda, muutes sel moel niigi avatud maailma veelgi avatumaks. Avatus on hea ja antud võimalus praktiliselt seninägematu, seda enam, et see toimub ilma laadimisaegadeta, kogu kaardi ulatuses, hetkega. Autodega asi ei piirdu. Samal moel valitakse ka missioone, lisamissioone ning väljakutseid, liigutakse garaažide vahel ning hüpatakse missiooni käigus vajadusel koheselt mujale. Kogu protsess on veatu, kiire ja äärmiselt mugav. Viis pluss. Kui kaardilt sõidukitesse kukutakse, tähendab see vana head kihutamist, kadunud on täiesti ebavajalikud jalgsisteenid, mida tootjad varem ühelgi korral hästi teostada ei suutnud. Halvemal, ehk siis Driv3ri juhul, olid need absurdselt viletsad. Kui tulistamisega keskpärasele märulile alla jääda, siis pole seda mänguviisi ülejäänud sisu õõnestamiseks mõtet implementeerida, loogiline.

Linn ise on hiiglaslik, tänavad avatud, siit ei puudu kõrval- ning kiirteed, sillad, tagahoovid, liiv, kruus ja asfalt. Ja väga suur osa sellest hiiglaslikust ruumist on erinevate stardimarkerite vahele ära jagatud. Loo jätkamiseks on tarvis lisamissioone täita – mõjub ülejäänud vabaduse kõrval veidi piiravalt, väljakutsed ja muud sõidumissioonid otseselt stoorisse ei puutu, aga nende abil on võimalik selle mängu kogemuspunkte ehk willpowerit koguda, tegelikult tekitab seda juurde isegi ülesandeväline linnas kihutamine, iga trikk kasvatab kontole kogunenud numbrit veidi. WP abil ostetakse garaaže, mis on selle mängu staapideks. Kogu ülejäänud WP majandamine toimub siin: sõidukite ostmine ning vahetamine, uuenduste hankimine, ligipääs valitud sõidumissioonidele. Jällegi, kiiresti ja mugavalt. 


Lisame sellele meeldivale kaosele veel ühismängu, mille parimateks osadeks on klassikaline ralli, eriti selle sprindisõidud ning mahavõtud, kus üks mängur on põgeneja ning teised jälitaja rollis ning Driver: SF sisaldabki piisavalt sisu, et ennast ühe-õhtu-mängu staatusest vabastada. Jah, ühismäng, kuigi mitte ideaalne, on veidralt kaasahaarav ja kutsub tagasi. Samuti mõjuvad magnetina väljakutsed, mis eeldavad üksikmängu kaardil erinevate huvitavate ülesannete täitmist. Näiteks pead sa valitud hulga sõidukeid treilerautode alla sõidutama, palutud ulatuses külglibisemisse minema, vajaliku kiiruse saavutama ja seda vastassuunavööndis avariid tekitamata sõites teatud aja ulatuses hoidma ja nii edasi. Mingis osas hakkavad need ülesanded kattuma, nagu kõik muugi selle mängu käigus, aga sekka eksib ka päris unikaalseid. Ja kui sul peaks kõrini saama, on alati võimalik midagi erinevat ette võtta.

Mis mängurit tõenäoliselt häirima hakkab? Mitmed hilisemad missioonid muutuvad järsku ootamatult keeruliseks (ka väljakutsed), eriti eelviimane, mille ma alles umbes kahekümnendal korral lõpuks tänu õnnelikule juhusele alistasin. Nii võib juhtuda, et sa ei saa ka kõige suurema tahtmise juures lugu jätkata, kuna oled mõne konkreetse tõkestaja juures kinni. Näiteks üks Driv3ri parimaid missioonikontsepte, sõidukite liikuvate veokite haagistesse parkimine, on siin ühtaegu kiiduväärt ja probleemse taaskehastuse leidnud ja kuigi see on nüüd oluliselt lihtsam ning veavabam kui eelkäija, pead sa ikkagi vähemalt paaril korral ebaõnnestuma, sihtpunkt praktiliselt käeulatuses. Tihti saab sinu vastaseks juhuslikkus – esmalt pääsed sa jälitajate eest probleemideta, aga juhuslik buss sõidab sind mingil ristmikul halastamatult ribadeks, järgmisel korral löövad samad jälitajad su peale esimest kurvi teelt välja. See ei oleks eriti suureks probleemiks, kui sulle oleks jagatud lõputult aega. Siin on paljudel juhtudel eesmärgi saavutamiseks vaid loetud sekundid. Antud ülesandes tuleb linnast järjest neli sõidukit üles korjata, üks neist on seejuures koheselt purunemise äärel, teist jälitatakse, kolmanda parkimine sisaldab lihtsamat mõistatust ja neljas on sihtpunktist kaugemal kui eelmised kolm. Õnneks pole autode kohaletoimetamise järjekord oluline, nii et sa saad alati kriitilisematest alustada, aga kogu ülesande täitmiseks on aega vaid mõned minutid. Eksida eriti ei saa.


Autode lennult vahetamise idee ei tööta ühismängus samuti nii hästi kui oodata võiks, muutes selle pigem segadusttekitavaks, kui millekski nutikaks, õnneks leidub siin ka suurepäraseid mänguviise, mis seda mehaanikat ei kasuta.

Thrill cam, uuendusena ostetav filmilik kaamera, tapab seda nõudvad väljakutsed ja soovi neid mängida, juhtimine on antud kaamera pidevalt muutvas vaates ilustamata öeldes võimatule lähedane, rääkimata täpsussõidu sooritamisest. Rammimisvõimalus on üsna kasutu, arvestades seda, kui mugav ja ülitore on autode vahetamise abil vastaseid laupkokkuõprkega rajalt maha saada. Jälitavate politseisõidukite eest põgenemine on samuti ülimalt tüütu, need ei taha kuidagi kannult pudeneda, isegi kui mäng sulle kinnitab, et vastasuunavööndis kihutamine nad kiiremini maha raputab, ei juhtu seda tavaliselt, lisaks puruneb loo käigus kasutatav patrullauto väga kergesti. 


Hoolimata loetletud küsitavustest on Reflectionsi tootel selline maik man, et see just esimese Driveri austajate huve silmas pidades valmistati. Igas osas kaasaegne, omanäoline ning humoorikas - just see valem, mida lõbusõidumängude austajad näha soovivad. Mis peamine, seda on mugav mängida, see haarab kaasa ja kutsub peale peetud pausi tagasi isegi siis, kui üksikmängu loo-osa lõpetatud.

+Kiire juhivahetus kogu mängumaailma ulatuses on geniaalne idee, hästi teostatud samuti.
+Sisu rohkem, kui sa tarbida jaksad.
+Huumor, juhuslikud dialoogid on kohati hüsteeriliselt koomilised.
+Ühismängu klassikaline ralli, sprint ja tagaajamine töötavad kõik hästi.

-Thrill cam, milleks seda vaja oli?
-Lugu võib kohati lisamissioonide taha toppama jääda.
-Eelviimane loomissioon on ideena hea, aga osutub piinarikkaks testsõiduks.

8/10

Mängu jagas arvustamiseks Gamestar