Poe tänane uuendus toob laiema publiku ette Resistance 3 ühismängu beetaversiooni, FPS-i Bodycount demo ning uue osa heas mõttes jaburast märulrollikasarjast Deathspank, seekord alapealkirjaga The Baconing. Viimase jaoks on lisatud ka prooviversioon, juhul kui sa täpselt ei tea, kas osta või mitte. Vähem särisevatest, aga võimalik, et just sulle meelepärastest mängudest on müügil veel 4 Elements HD, TV Superstars ja Elevator Action Deluxe.
Bodycount esitleb oma starditraileris kõike seda, mida üks FPS enda õigustamiseks esitlema peab. See tähendab siis tulevahetusi, tulevahetusi ja tulevahetusi. Aga ka kokkuvarisevaid hooneid, vastaste ragdolle, mis lendavad nagu võililleseemned tuules, plahvatusi ning erinevaid vahendeid, mille abil kõike eelpoolloetletut saavutada. Sel kohe tundub lööki olevat, iseäranis laheda rütmika heliriba taustal.
Ma hoian ennast tagasi ja ei tee ühtegi nalja, aasimaks selle kallal, millal siis järgmine Duke Nukem ilmavalgust näha võiks. Sest tegelikult on tegijatel viimase päris hullu ebaõnnestumise järel käes kõik trumbid järgmine mäng igal moel paremaks muuta. Võtku üks suvaline arvustus ette ja lasku minna. Muidugi tähendab see tööd, aga kahekümne aastaga (krt, ei suutnud vastu panna) peaks vähemalt ülejärgmise põlvkonna konsoolide jaoks pasliku toote valmis saama, sellise mis ei istuks oma kvaliteediga aastas 2011. Igal juhul võib vabalt vaidelda selle üle, kas Duke Nukem karakterina välja kannab, täna või kahekümne aasta pärast, ta on ikka nii oma ajastu nägu, liiga labane, liiga kergemeelne, liiga ettearvatav. Ta oleks justkui tegelane mingis unikaalses suletud, uinunud žanris ja mul on tunne, et suuremal osal mänguritest on temast sellisena tänapäevaste suurejooneliste tegelaskujude ja lugude vahel seigeldes lihtsalt külmalt ükskõik. Minul küll on.
Igatahes, Gearboxi meie arvamus ei huvita, nad ütlevad, et me kohtume selle ropusuise kangelasega veel. Midagi enamat nad hetkel lubanud ei ole, arvestades aastaid õhus rippunud lubadusi eelmise osa kohta, on see ka nutikaim tegu, mida nad teha saavad.
Lisan siia veel ühe lingi olulisele saavutuspunktide jadale, seekord saab nende kõigi väljateenimine ilmselt päris suur valu ja vaev olema, sest Dark Souls ei anna armu mingis osas (päris lihtsaid achievemente siin eriti palju ei ole). Laias laastus paistab see list üsna sarnane Demons Souls mängu trofeedega ja sisaldab samuti näiteks rida parimate relvade saamisega seotud punkte, mis vähemalt antud sünge rollika juures üks närvesöövalt igav grind oli. Mina neid avada ei viitsinud, isegi mitte läbimisõpetusi järgides. Teisest küljest on Dark Souls üks vähestest mängudest, mille teenitud 1000/1000 GS su teatavas mõttes mängurite eliiti paigutab. Kiika list üle, aga vaata pisemate spoileritega ette.
Kinectist ja selle vaieldavast edust olen ma siin juba paaril korral rääkinud ja nüüd selgub, et Microsoft astubki päris nutika sammu, müües sensorit küll Xboxist eraldi, kuid ühes kahe mänguga. Komplektis on Kinect Adventures ja kood, mille abil Child of Eden alla laadida. Kinecti enese hind paraku ei lange, see maksab endiselt 132 naela. Xbox Live Major Nelson kinnitab, et komplekt tuleb järgmisel nädalal müügile kõigis regioonides, aga mitte Jaapanis, kus Child of Eden alles väljalaset ootab.
See pealkiri ei tähenda ilmselgelt seda, et sümpaatne mees/naiskomandör lõpuks lihtsalt eriti dramaatilisel moel otsad annab, aga võimaliku uue triloogia (ja stuudio boss Ray Muzyka on kinnitanud, et Mass Effect on universumina liiga hinnaline, et seda maha matta) peategelaseks saab juba keegi teine. Ma ei olegi väga kindlal seisukohal, kas BioWare peaks siin RPG reegleid pisut eirama ning ühe korraliku lahendusega lõpustseeni lavastama või siis minema seda teed, et lõpplahenduse kindlustavad läbi kõigi kolme osa tehtavad valikud. Sellisel juhul oleks meil võimalus mitmeks erinevaks epiloogiks ning lisanduks meeletu potentsiaal mängude taasläbimiseks, vähemalt nende jaoks, kel selleks ajareservi jagub. Ainuüksi esimese ja teise ME suuremat osa lisamissioone täites ning planeete avastades kulub mängule 80 kuni 100 tundi.
Kõik, keda achievementide osa mängude juures külmaks ei jäta, neid on Forza neljandal osal kokku 48 erinevat ning nagu ikka teenib nende kõigi avamine sulle 1000 punkti olemasolevale punktiskoorile juurde. Kinecti müümine tundub nüüd ka selliste nimekirjade teha olevat, sest saavutus nimega Look Ma, No Controller (5GS) nõuab, et juhiksid sõidukit ilma standardkontrollerita. Perfektsionistide jaoks teeb isegi viie punkti puudujääk tervikust ilmselt meele mõruks.
Ülejäänud saavutuste nimekirja leiad siit (see sait võib sisaldada spoilereid):
Siiamaani üsna truult ajalugu kummardanud sari teeb ootamatu pöörde filmist The Inglorious Bastards mõjutust saanud väljalaskega, mil alapealkirjaks Furious 4, kus neli kangelast terve natsiväe nahkülikonnad pahupidi pööravad ning lausa Hitlerile endale otsa peale teha tahavad. E3 üritusel linastunud värske reklaamklipp on tõepoolest raevukas, hullumeelne ja vägivallast äärteni nõretav. Kes seda veel näinud ei ole, vaadaku üle. Peale seda sürrealistlikku trippi on Gearboxil plaanis tagasi ajalooliste juurte juurde pöörduda. Mis tähendab seda, et me kohtume tulevikus uuesti ka seersant Bakeri ja tema kompanii sõduritega.
Rockstar lisas mängu Max Payne 3 veebisaidile just kaks uut ekraanitõmmist. Kõlakate ja mõne veebipoe kalendri järgi oleks selle kauaoodatud märuli varaseim müügiaeg juba selle aasta detsembrikuu, aga sellised virvendused võivad vabalt hämaks osutuda. Igal juhul tähendab piltide ilmumine seda, et jää on liikuma hakanud ja me saame peagi mängu kohta uusi ja huvitavaid fakte teada. Jääme ootele.
Kui selle saidi kell on ennast nulli lugenud, peaks salapärane uus toode ennast paljastama. Kui selleks saab järjekordne Dynasty Warriors, oleme me ilmselt kergelt pettunud. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kelle sõpruskonnas sellel üksluisel sarjal eriti suuri austajaid oleks.
Mängustuudio Airtight Games (tuntud Capcomi kirjastatud märuli Dark Void järgi) laseb 2012 aasta alguses välja allalaetava ja suuresti mängu Portal meenutava puzzleri Quantum Conundrum, mis sunnib sind füüsikaseadusi eirates erinevaid mõistatusi lahendama. Kohad ostu sooritamiseks saavad olema Steam, XBLA ja Playstation Store. Looja Kim Swift on öelnud, et sihib mängu tehes laiemat publikut, aga ei taha alt vedada ka kogenud mängureid. Lisaks sellele, et nii on väga kasulik ja populaarne öelda, võib see tähendada peamisest stoorist eraldiseisvaid keerulisemaid tasemeid, mida eriti suuri väljakutseid otsivad mängurid üle kere higistades lahendada võivad.
343 Industries jagas nädalavahetusel välja mõned olulised faktid Halo universumi ja tuleva neljanda osa kohta. Ja mitte ainult, Halo 4 on ühtlasi nurgakiviks uuele triloogiale. Värske kolmiksaaga, koondnimetusega Reclaimer Trilogy, käivitub neljanda osaga ja lõpeb kuuendaga. Neljanda osa tegevus toimub osaliselt hüljatud planeedil, kus meile tutvustatakse tulnukate iidset arhitektuuri ja tehnoloogiat, mis peaks oluliselt eelmiste mängude omast erinema. Lugu on otsene järg kolmandale osale. Ja vastuseks paljude poolt küsitavale - jah, Master Chief on taas sündmuste keskmes ja sel korral peaksime me tema isiku kohta ka rohkem teada saama.
Halo 4 on töös olnud juba paar aastat, hetkel tegeleb sellega umbes 200-liikmeline meeskond. Suurt rõhku pannakse visuaalide vormistamisele, ühismängule ning ühismängu co-op mudelile, tegijate sõnul on väga oluline Halo reeglitest kinni pidada ja kogu elamus võimalikult suurejooneliseks kosmoseooperiks paisutada.
Lühike vastus oleks, mitte eriti hästi ja ma ei pea siin silmas isegi mitte müüginumbreid (Wikipedia ütleb, et seisuga märts 2011 on müüdud kokku 10 miljonit seadet). Tootjat ei paista eriti morjendavat, et edukalt müüakse mänguvahendist ilueset, millele lihtsalt pole eriti palju tõsiseltvõetavat mängumaterjali tehtud, muidugi sõltuvalt sellest, mida keegi mängida eelistab. Pikem vastus sisaldab tõde, et Kinect oleks pidanud ideaalis võimaldama kõike seda, mida esialgu välja reklaamiti, suuremast osast tänastest ainult Kinecti jaoks mõeldud mängudest paistab aga läbi mängutootjate ideelaiskus, mängud ise on üheülbalised. Tihti piirdub kogu aktiivne protsess mänguri jaoks esemete lõhkumisega ekraanil. Selle eest jagatakse punkte, heakene küll. Sel on mitu erinevat mänguviisi, ja mis siis. Mulje jääb igatahes selline, et üks tüüpmäng ongi sarnane hiljuti ilmunud Fruit Ninjale, kus värvikirevas keskkonnas isuäratavaid puuvilju tükeldatakse. Ainuüksi võimalus Xboxi dashboardil häälkäskluste ja viibete abil ringi toimetada tundub oluliselt huvitavam ja kasulikum kasutusviis. Õnneks leidub ka üksikuid erandeid, mis ei kannata sensori probleemide, äärmiselt piiratud mänguaja ja mängulise üksluisuse all - heaks näiteks Kinectile loodud kvaliteetsetest mängudest on Kinect Sports, Dance Central ning Child of Eden (pole küll Kinect-only toode). Tulekul on ka esimene tõsimängurile mõeldud õudukas Rise of Nightmares, kui hardkoor see tegelikult olema saab, selle üle ma hetkel pead murdma ei hakka.
Visuaalselt muljetavaldav Child of Eden
Eraldi võiks rääkida mängudest, mis kasutavad Kinecti tuge ainult mingis osas. Nende hulgas on huvitavateks näideteks järgmisel kevadel ilmuv rollikas Mass Effect 3, kus Kinect lubab lahingus kui ka dialoogi käigus häälkäsklusi kasutada ja taktikaline märul Tom Clancy`s Ghost Recon: Future Soldier, kus sa saad viibete abil relva haarata ning kätt rusikasse surudes vastaste pihta tulistada. Kõige keerulisem samm selle kõige juures on ilmselt Kinecti hankimine. Kui see tuleb komplektis uue Xbox 360-ga, mille sa pead endale ostma, siis sujub protsess ilmselt valutult ja sa võid üksikute sulle sobivate mängude valimisele keskenduda. Lastega pere jaoks on see parim valik, tõsimängurid, kes kaaluvad Kinecti ainuüksi Kinecti pärast hankimist, peaksid aga endiselt järele mõtlema, kui palju see tegelikult rakendust leidma hakkab. Mass Effect 3 ja Child of Eden oleks minu jaoks kaks valikut, mis ostu poolt kostaksid.
Vaata siit, kuidas muudab Kinect mänguelamust rollikas Mass Effect 3:
Peaaegu heas mõttes hüsteeriline melodraama ja raevukas märul, üledisainitud rõivad, pirakad külmrelvad ning üliemotsionaalsed tegelased - jah, see on kõige ehtsam Final Fantasy. Vähemalt selle reklaamklipi järel ei saa aga kosta, et kuigi palju muutunud oleks. XIII-2 toob lahingutesse sisse QTE-d nagu näha, ehk siis emakeeli, sa saad oma puldil nuppu klõpsata, siis kui mäng seda käsib, ikka selleks, et midagi suurejoonelist juhtuks või mõni eriti tige ründelöök valla päästa. See pole ilmselt küll selline muudatus, mida fännid oleks oodanud. Vana hea Lightning on samuti tagasi, aga kui kandvas osas, seda me veel ei tea. Kokkuvõte? Reklaamklipp on piisavalt oskuslikult koostatud, et see minema ei peletaks, samas kus selle põhjal midagi eriti põhjapanevat välja ei loe.
Counter-Strike: Global Offensive jõuab müüki 2012. aasta alguses, platvormideks on kinnitatud PC, Mac, Xbox 360 (XBLA) ja PS3 (Playstation Store). PC beetaversiooni testimine peaks algama juba oktoobris. Esialgu saab mängul olema seitse vanemat, lihvitud graafikaga kaarti, nende tasemedisaini eriti muudetud ei ole, küll lisati hulgaliselt objekte ning uhkeid tekstuure, lisaks käib töö selle nimel, et luua erinevate platvormide vahel mängimise võimalus. Playstation 3 saab muide ka hiire ja klaviatuuri toe, mis ainsana Xbox 360-l (vähemalt esialgu) ära jääb. Päris uusi relvi ja esemeid saab olema kaheksa, põnevaimad neist vast taser, mis on vastaste alandaval moel one-shot-killimiseks ning molotovi kokteil, mille peamine kasutusala saab olema vastaste rühma aeglustamine. Kaartide loetelu on järgmine (mulle ei ütle need nimed küll midagi, aga teadjad teavad kindlasti): dust, dust2, aztec, nuke, inferno, italy ja office. Hinda hetkel veel mainitud ei ole, aga ilmselt mahub see 10-15 euro piiresse. See viimane on tõepoolest puhas spekulatsioon.
Ja sel sügisel saab neid tõepoolest palju olema. Nii palju, et on keeruline valida, millist endale hankida. Peaagu kõik sellest nimekirjast saavad olema tugevad, aga mõned ilmselt võidutsevad teiste üle tuntavalt. Minu isiklikuks valitute duoks oleks Skyrim ja Uncharted 3. Selge see, et hiiglaslikke müüginumbreid näitavad ka MW3 ja Battlefield 3 ning Forza 4 osutub oletatavasti edukamaks kui Need for Speed: The Run. Et keegi ennast väga puudutatuna ei tunneks (paljud tugevad nimed jäid pollist välja), võib oma lemmiku ka kommentaaride osas välja hõigata. Võimalik, et sulle meeldib hoopis miski Wii pardal või on su lemmiku koduks 3DS või PSP.
Esiteks. Lavastaja on uus, Neil Burger. Ta austab mängu visiooni ja tahab teha tõsist märulist ja indianajonesilikust seiklusest kantud filmi, mis peaks sobima ka fännidele. Ta on lavastanud hiljuti laineid löönud nutika ulmeka Limitless ning müsteeriumi The Illusionist. Mõned veel. Limitless on väga hea film, aga selle edu tugineb paljuski stsenaariumil ja Bradley Cooperi tugeval rollisooritusel. Teiseks. Stsenaariumi kirjutavad Thomas Dean Donnelly ja Joshua Oppenheimer. Nende sulest on valminud stsenaariumid filmidele Sahara, Conan the Barbarian (2011), Dylan Dog ja eriti vilets A Sound of Thunder. Igas osas vilets rämps on see viimane. Ma ei kujuta ette, kas kõigi nimetatud filmide dialoog ka 100% nende sulest pärineb, kui jah, siis on vähemalt stsenaristide puhul tegu üsna nigela säästuvalikuga. Ega nüüd mängu Drake ka mingit erilist sheikspiiri suust ei puista, aga filmilt ootaks ikkagi enamat kui vandumist ja nutikaid onelinereid. Kolmandaks. Reliis tuleb aastal 2013. Kui ikka tuleb. Hetkel pole isegi peaosatäitjaid paigas. Fännide poolt soovitav Nathan Fillion on oma sõnul valmis osalema. Mark Wahlberg oleks valik number kaks. Fillion oleks vist ka minu valik, arvestades seda, et ta suudab ideaalselt mõnusalt sarkastilisi, veidi tahumata tüüpe kehastada, mida Drake ju igati on. Keegi on maininud ka Bradley Cooperit. Hm? Neljandaks. Jaht käib nüüd El Dorado leidmisele. Kõlab nagu mängu esimese osa filmiversioon. Loodetavasti ei tehta seda päris üks ühele ümber, see oleks mängureid arvestades veidi ebaaus. Nii mõnigi on mõlemat osa mitmeid korda läbinud ja sisu kordamine tapaks nende jaoks igasuguse üllatusmomendi. Nad ei kurdaks muidugi valjuhäälselt kooris, aga sisimas oleksid veidi pettunud.
Halo: Combat Evolved Anniversary (Xbox 360) saab stereoskoopilise 3D toe. Kasu on sellest ennekõike kõigil neil, kel on kodus uhke 3D HD teler. Paljude jaoks jääb see funktsioon aga ilmselt kasutuseta. See uudis ei tähenda ka ilmtingimata seda, et Halo sarja on järsku 3D revolutsioon tabanud, silmapiiril olevat neljandat osa näiteks, vähemalt esialgu, 3D tegijate sõnul ei kummita. Nad lihtsalt tahtsid Anniversary suurejoonelist väljalaset veelgi erilisemaks teha.
Viimasel ajal on 3D tasapisi ka Microsofti mängumasinal pead tõstma hakanud. 3D võimalus on näiteks ja mitte ainult mängudel Crysis 2 ning Call of Duty: Black Ops, samuti saab 3D toe peagi ilmuv Gears of War 3.
Hämmingus trooperid Halo värsket HD keskkonda uudistamas.
Täpselt nii. Kui sulle ei peaks üüratust mängumaailmast piisama, siis võta teadmiseks, et Xbox 360 saab kaks esimest allalaetavat lisa 30 päevase eelisega enne teisi platvorme. Bethesda loopõhised DLC-d mängudele Obivion ja Fallout 3 on olnud pigem head, nii et siit oleks alust ka midagi põnevat oodata. Mida need DLC-d täpselt sisaldavad, sellest hetkel ei räägita. Todd Howard ütles AusGamers saidile antud intervjuus, et Skyrimi laiendusi saab olema vähem, ent need sisaldavad tavapärasest enam mänguaega ja sisu. PC versiooni kasuks peaks aga otsustama hoopis see mängur, kellele võiks modid huvi pakkuda, sest kasutajate poolt loodud muudatusi ei toeta ei PS3 ega Xbox 360.
Dan Trachtenbergi Portal 2 mängust inspiratsiooni saanud lavastajatöö jutustab lühikese loo naisest, kes peale süngesse vanglahoonesse sattumist avastab portaale vorpiva relva ja üritab selle abil vabadusse pääseda.
Sügise ja ühtlasi käesoleva aasta suurim ning oodatuim rollimäng on kahtlemata Elder Scrolls V: Skyrim. Paljude jaoks tähendab see ilmselt kümned ja isegi sadu tunde mängukonsooli seltsis, avatud maailma avastamas. Värsketelt piltidelt paistab kätte murdosa sellest - suurejooneline ja võrratu, võimsaid vaateid ja draakoneid tulvil. 11. november, mil mäng müügile tuleb, on neid pilte vaadates kuidagi eriti kaugel.
Taanlaste mängustuudio Playdead on tegelikult geniaalne kamp. Kes nende Limbo kallal ajusid ragistanud, teab täpselt, millest ma räägin. Neil oli julgust valmistada mõistatustest, kohati päris keerulistest, tulvil platvormer XBLA jaoks ning piisavalt nutikust, et seda hoopis visuaale reklaamides müüa. Limbo on mustvalge, minimaalse, ent teispoolsusest kumiseva soundtrackiga, nukra õhustikuga, imelihtsa sisuga teos.
Ajakirjale EDGE antud intervjuus märgib üks stuudio loojatest, Arnt Jensen, et nende järgmine mäng saab olema palju ambitsioonikam, seega võtab selle valmimine ka enam aega kui üks keskmine leivategu. Täpsemalt üle kolme aasta, nagu nad prognoosivad. Sellest on pisut kahju, aga head asjad väärivad ootamist ja heade asjade vahepeal ilmub veel ridamisi häid ning paremaid asju. Lohutav tõepoolest.
Täna on Limbo väljas ka PC-l ning samuti saadaval Playstation Store mängude loetelus.
Seda lugu ajendas mind kirjutama oma kogemus, õigemini lausa mitu ebameeldivat. Jutt käib viimasel ajal üha hoogu koguvast vanemate hittmängude HD versioonide vorpimisest, mida nii digitaalsel kujul kui karbis müüa armastatakse, seda tehakse tihti tervete triloogiate kaupa. Sealjuures on mõned neist väljalasetest hämmastavalt lihvitud, teised jällegi feissliftitud samast olekust, millest nad üles korjati. See tähendab, et ma maksan vanade paranduseta jäänud vigade eest veidi vähem ja pean leppima sellega, et lisatud 3D võimalus, trofeed ja HD graafika justkui kompenseeriks ülejäänud puudused. Isegi see viimane on kahe teraga mõõk, sest madala polügoonide hulga tõttu ekraanil tunduvad nüüd mõned nurgelised objektid kuidagi eriti tahumatud ja teatud piirkonnad, näiteks muutumatuks jäänud taustad, näevad iseäranis "porised" välja. Prince of Persia triloogia teine osa, Warrior Within, oli kunagi tõeline vigade festival ja on seda ka HD-s. Seal on mitmeid apse, mis mängu kasutaja jaoks umbseisu ajada võivad. Tootja ainus soovitus: alustage algusest. The Sands of Time heliga on samuti midagi lahti, teatud efektid karjuvad dialoogist sel moel üle, et seda pole võimalik kuulata, kohati helitaust hakib.
HD versioonide müük toimub ainult ühel eesmärgil. Tootjad teenivad siit kerge vaevaga suurt kasumit, konsoolide tootjavaalad Sony, Microsoft ja Nintendo on mängude müügist samuti huvitatud, mis väljendub selles, et tagasiulatuv ühilduvus lõigatakse mängumasinatelt varem või hiljem ära. PS3 ei esita juba tükil ajal PS2 mänge, uus Wii kaotab võimaluse Nintendo GameCube lelusid masinasse pista. Varem või hiljem ilmuvad teatud nimed allalaetavate või poest saadavate kollektsioonide nimekirja.
Ma ise olen tegelikult tõsine nostalgiavaal ja mängin vabal ajal hooajast sõltuvalt vanu asju peaaegu sama tihti kui uusi. HD kollektsioonid ja üksiktooted on tegelikult kuldaväärt idee, aga muudab ikka meele mõruks küll kui mõni mäng on remeikimise käigus mingi osa oma funktsionaalsusest kaotanud (näiteks ühismängu võimaluse), kaadrisagedus hakib hirmsasti ja mõni vastik iidne bug 12 tundi investeeritud aega korraga nullib. Sellisel juhul olen küll esitanud küsimuse, miks ma ikkagi sellises seisus toote eest tasusin. Isegi siis, kui jutt käib kümnest eurost.
Ma leidsin antud teose päris ootamatult Tartu Zeppelini Euronicsi Playstation 3 mänguriiulist ja kuna selle eest küsiti vaid 6,33 eurot, lisasin ta hilisemaks nostalgitsemiseks ostukorvi. Ma ei ole nii suur trofeefanaatik, et ainuüksi antud funktsiooni puudumise tõttu mäng ostmata jätta (siin on olemas mängusisene saavutuste loetelu ja selle täitmisest peaks ju enese kõrvust tõstmiseks piisama küll). Ajakiri Maatriksi ilmumise päevil sai konspiratsiooni arvustuse tarbeks ka Xbox 360 pardal paar korda läbitud, nii et tõepoolest puhas nostalgiatrip.
Robert Ludlumi thrilleri mängutõlgendus (õigemini eellugu filmitriloogiale) on lühike, kiire ja magus. See segab kokku tulistamise, hiilimise, käsitsivõitlused ja isegi autosõidu. See viimane tundub küll veel kohmakam kui tulistamine, aga mingil veidral viisil täiendab siiski tervikut. Bourne karakter ise on kaasaegne Bond, halastamatu, kiire ja efektiivne kõiges, mida ta vaid ette võtab. Paljud selle mängu tasemetest eeldavadki kiiret, liikumisega segatud käsitsivõitlust, mis tasub ennast kuhjaga ära. Animatsioonid on sujuvad, vastased tunduvad tõeliste poksikottidena, pidevalt juhtub midagi põnevat (Bourne jookseb, hüppab, sukeldub vastastesse nagu lõtva lihamassi). Bossid ja minibossid annavad juurde oma, muutes võitluste taktikat, haarates näiteks külmrelvade järele, tagudes sind su enese vigade tõttu sama armutult kui sina neid. Nende alistamiseks saab kasutada selle mängu trumpi, efektseid mahavõtte (takedown). Mitmekesised võimalused vastaseid kolmeastmelise adrenaliiniriba abil kiiresti surmata on brutaalsed, keskkonda jäetakse lisaks objekte, millega enda rusikaid pikendada - olgu selleks siis pastakas või skalpell, iga ese on Bourne käes surmatooja. Peaaegu kogu mäng toimub niisiis hüsteeriliselt kiires tempos, mis maksab ennast kätte vaid loo sujuva kruvimise osas, sest siin juhtub kõik kuidagi liiga järsku, kohati ka liiga vara, ja meil ei jää eriti aega tegelastega samastumiseks. Võimalik, et seda pole seda tüüpi märuli puhul vajagi. Ehk loeb tõesti vaid see, et Jason Bourne on elav, alistamatu relv.
Ühismäng puudub, peamenüü sisusse sukeldudes saab piiratud hulka lisamaterjale avada ning vaadata, bossilahinguid eraldiseisvate lõikudena taaskogeda ning heliriba üle kuulata. Paljude jaoks saab see mäng olema üks korralik märulifilmi analoog - üheks korraks vaadata ja seejärel unustada. Kuue euro eest siiski mõistlik ost, mitte väga nõudlikele märulisõpradele (siin on mõned päris kurjad bugid, mille jaoks pole parandust välja lastud, vähemalt PS3 jaoks mitte, relvaga sihtimine on sihiku ülitundlikkuse tõttu keeruline ja vastaste TI kohati hämmastavalt nüri) , kellest see mäng omal ajal vaikselt mööda on hiilinud.
Tegelikult kibelen ma selle hiilimist toetava FPS-i järele hirmsasti. Arkane Studios, mis seda hetkel valmistab, on valmis saanud sellise suurejoonelise teosega nagu Arx Fatalis, lisaks alles hiljaaegu ilmunud Bioshock 2, mis oli samuti kaasahaarav elamus. Üks peadisaineritest, Harvey Smith, on kaasa löönud selliste supermängude loomisel, nagu Deus Ex ning Thief: Deadly Shadows. Kogetu põhjal oskavad nad väga hästi mitmekihilisi lugusid jutustada, see on selge. Steampunk õhkkonnast tiined pildid räägivad tegelikult enese eest ning ainult innustavad mängumaailma külastama. Lisan järgnevalt mõned põnevamad pildid tutvumiseks. Traatjalgadel tegelased, tallboys, mõjuvad kuidagi eriti reaalsusest eksitavalt, lausa originaalsetena.
Selle lõbuvara (nime all peidab end terve algupärane triloogia) saavad 31. augustil nii PC, Xbox 360 (XBLA) kui PS3 (Playstation Store). PC ja PS3 pardale hankimine maksab 6,29 naela, XBLA hinnaks 800 Microsofti virtuaalrahapunkti. Featuurideks võrgumäng, leaderboardid, trofeed PS3 jaoks ja saavutuspunktid Xbox 360-le.
Viimane värske reklaamklipp kaemiseks ja otsustamiseks, kas sünge keskkonnaga, tugeva sci-fi looga, mitmel erineval moel mängima innustav rollikas võiks olla sinu cup of tea. Sellel väljalaskel on muide veel üks positiivne külg - mängukuiv suvi on lõpuks otsa saanud ja peagi läheb sõna otseses mõttes tõsiseks mängusajuks.
Gamescom 2011 tõi meid veidi lähemale tõeliselt badass ja loodetavasti hardkoor astmes keerulisele märulrollikale Dark Souls (UK väljalase on sel 7. oktoobril, platvormideks Xbox 360 ja PS3). See ennustatavalt ülikeeruline RPG peaks mängurite kannatlikkuse ja oskused maksimaalselt proovile panema, olles ilmselt pühapäevamänguri jaoks alistamatu ning masendav mängumaa. Antud reklaamklipp soojendab sisse mõned suuremad elukad, kes su liiga toore tegelase ilmselt one-shot-killivad.
Alustama peaks vist sellest, et Final Fantasy XIII ei täitnud sugugi kõigi FF sarjaga tuttavate ootusi, vastupidiselt, suur hulk uuendusi kippusid mängu oma tavapärasest elemendist ikka täiesti armetult välja kiskuma. Ma mäletan esimest ehmatust, kui koridorid kaardil jäid ka kümnendal mängutunnil endiselt koridorideks (üksikute kõrvalteedega) ja võitlust kandavaks tegevuseks oli paari ekraanil veikleva andmeriba jälgimine. Mingil määral leevendas šokki graafiline suurejoonelisus, tõeliselt ülbelt lavastatud filmilõigud ning mingil määral terav dialoog, aga see viimane vajus ühes paljulubava looga mängu lõpuosas ka kokku nagu telk, millele on tonn kruusa peale kallatud. Finaal ise, tõsi küll, oli nukker ja suurejooneline. Veel muutusid häirivaks metsik leveligrind mängu lõpuosas, kus bosside juures edukas olemiseks lihtsalt tuli teatud areng läbi teha.
Armastusest sarja vastu (ja mängimise ajal pidevalt heldusega kümnendat osa meenutades) sai umbes 60 tundi aega sisse investeeritud ja kogu see trall lõpuni läbi tehtud, ühes lõviosa valikuliste bossidega. Isegi rahulolevalt mõmisedes. Aga edasi... Kas ma jaksaksin veel 60 tundi sama teha? Kas lugeja jaksaks?
Mida siis Final Fantasy XIII-2 tegema peaks, et mind ja tuhadeid mängureid rahuloluga täita? Esiteks, auto-battle nupp võiks isegi alles jääda, see võib olla kasutaja valik, on või off, aga eriti ta ei häiri. Tasemed tuleks muuta avatuks või vähemalt avatumaks. Ja ma ei usu, et leiduks kedagi, kes oleks hüsteeriliselt vaimustunud sellest, kui Square Enix korraldab ühe suure sündmuskohtade taastootmise ja uuendamise (Gran Pulse jäägugi positiivseks meenutuseks XIII osa ainsast avatud osast, korrata pole seda tarvis). Kui neid kolme punkti jälgitaks (ja miks nad ei peaks, kommuun on sel moel foorumites kuid järjest karjunud), siis võiks Final Fantasy XIII-2 olla edukam mäng kui selle esimene osa. See oleks juba omaette märk paremast tulevikust, sest minu mäletamist mööda oli Final Fantasy X-2 hea, aga sellest hoolimata kümnenda osa kõrval kahvatu seiklus.
Moogle tuleb mängu siis, kui nodi korjatakse sealt, kuhu jalgsi ligi ei pääse.
September lööb selle sügishooaja mänguväravad valla ja valmistab mängureid ette hullumeelseks oktoobriks-novembriks, mil läheb lahti tõeline AAA tähesadu, mis iga pehmema rahakoti sõelapõhjaks lööb. Kurb tõsiasi tõepoolest. Võtkem siis alljärgnevat nimekirja tagasihoidliku treeningkavana ja lisagem sinna vabal valikul veel huvitavaid nimesid, mis siia ei mahtunud. Näiteks juba järgmisel reedel ilmuv RPG Deus Ex: Human Revolution.
2. september
DRIVER: SAN FRANCISCO
Driver on edule püüdva sõidumärulisarjana üsna õnnetus staatuses. Peale esimest ja viimast (Parallel Lines) sisaldab see eriti halba Driv3r käkki, millest räägitakse tavaliselt siis kui on tarvis eriti ebaõnnestunud projektist näide tuua. Nina kirtsutades, kulmu kortsutades. San Francisco toob mängu riskantse uuenduse, nimelt saab peategelane ennast nüüd erinevate sõidukijuhtide ihusse shiftida. Sõidukist väidetavalt jalutama ei minda, mis teeb värskest Driverist taas puhta sõidumängu. On see halb või hea? Kui see väldib kolmanda osa piinlikke tulistamislõike, siis 100% hea.
6. september
RESISTANCE 3
Sony Computer Entertainment toob meieni veel ühe eksklusiivmängu, millele ehk ülejäänud tähesaju taustal piisavalt tähelepanu pööratud ei ole. Kahtlemata on sel sügisel enamuse pilgud pööratud Uncharted 3 poole. Resistance nõrgim külg on olnud siiamaani veidi hooletuks ja tuhmiks jäänud universum, loodetavasti tuuakse kolmandas sisse rohkem inimlikku draamat, mis aitaks üüratumat relvavalikut veidigi tasakaalustada.
9. september
DEAD ISLAND
Mis oleks Dead Islandi edu valem nr 1. See võiks olla Dead Rising ilma ajapiiranguteta, pigem loopõhine, dramaatilisem, vähem humoorikam, enam sirgjooneline.
20. september
GEARS OF WAR 3
Microsofti üks viimaseid tõsiseid trumpe Xbox 360 pardal. Kas GoW jääb triloogiaks või mitte, selle selgitavad välja müüginumbrid.
