esmaspäev, 22. september 2014

Haip + Halo > Destiny

Olgu märgitud, et kuigi ma mängisin beetat, pole ma Destiny värskele reliisile silma peale visanud, mistõttu ei saa seda teksti võtta arvustusena. See siin on pigem laiendatud repliik Metacriticu saidi arvustustenumbrite põhjal.

Üks on selge - Destiny müüb. Müüb maru hästi. Ja müüb sel moel kahel põhjusel. Esiteks Halo pärandi tõttu - isegi kui Bungie rõhutab seda pidevalt, et nende uuel kaubamärgil pole Haloga peale easter eggide suurt midagi pistmist, kumab Halo läbi kõikjalt. Relvadest, lahinguolukordadest, visuaalsest stiilist, "gravitatsioonist". Teiseks - pidev ja pikk reklaamikampaania, mis erinevalt Watch Dogs mängust, hiilis lõpuni osavalt kõrvale "lubasime rohkem kui saite" lõksust, suuresti seetõttu, et Destiny haipimine käis mujal kui pildi-ilu ja mängu erakorralisuse lainel. Mul on selgelt meeles, kuidas suurel esmaesitlusel E3 pressikal rõhutati mängu suurust ja avastust, rõhutati seda moel, mis selle mmo-dest kõrgemale tõstis. Jäi mulje, et sellest saab midagi sellist, mida hetkel hoopis No Mans Sky üritab.

Müüginumbrid on niisiis korralikud. 

Metacritic vestab edust siiski erinevat juttu. Positiivseid arvustusi 50, keskpäraseks hinnanuid 25, viletsale viitavaid 1, keskmisega 77/100. Kriitikute poolel. 

Kasutajate keskmine metaskoor on 6,6. 

Jah, ridamisi nulle ja kümneid ei loe seal midagi. Sama tihti, kui Metacriticu kasutajad ausad on, on nad ka ebaõiglaselt kriitilised või kiuslikud. Ühest küljest on seal need, kes mängu sihilikult, tõenäoliselt seda isegi omamata, maha teevad, teisest need, kes pisike kibedusokas keeles, oma beaõnnestunud ostu ning sellele kulutatud kopsakat summat iga hinna eest õigustada püüavad. Seal on ka 148 mängurit, kes Destiny miinuseid ja plusse välja toovad ja nende meelest on tõde kuskil vahepeal. Nagu tavaliselt ikka. Lisaks kumab sealt läbi ka settinud hirm selle ees, et Destiny taga olev kümneaastane plaan DLC-dega mäng suuremaks paisutada, julgustab tööstust (juhul kui samm edukaks osutub) sarnase ärimudeli arendamisel.

teisipäev, 16. september 2014

Fanboyismi kirstunael

Kividega loopijad ei ole vaid ühe konkreetse teenuspakkuja taga seisvad poolpimedad. See on üleüldine kriitikatajuvaba mandumine, mis ei kannata pisematki alternatiivset arvamust oma lemmiku kohta. Kutsub esile põhjendamatu kaitsessetõmbumise, solvangud, raevu. Tundub väiklane ja inimlik, aga tegelikult on sel ka tõsisemaid kõrvalmõjusid.

Aur, muidugi, lastakse välja vale koha peal. Vähemalt Nintendo poolel näib mulle, et osaliselt on kogu see virisev ning hädiselt kasvavat mänguvaramut turvav seltskond, kes Nintendo saitidel Wii U ebaedu kaitseb, ise selle põhjustanud.

Mind häiris hiljuti Nintendo foorumeid ning uudistesaitide kommentaariumi lugedes rohkem kui üks asi, rohkem kui sada, aga üks lause riivas iseäranis silma:

„Me ei vajagi kellegi teise tooteid kui Nintendo!“

Tulge maa peale! Ükski konsool ei suuda tänasel mängurohkel turul mängudeta konkurentsivõimeline olla. Või väheste omamängudega, mille hind püsib laes aastaid, olgu need kasvõi võist, suhkrust ja plaatinast tehtud. Kas te kujutate ette, kuidas käiks Playstation 4 käsi kui see oleks rõhunud vaid omamängudele. Ma ütlen kuidas: varem või hiljem väga halvasti. Või Xboxi või mis iganes platvormi. Lisaks külalistootjatele on nii MS kui Sony integreerinud indie. Ja oluliselt rohkearvulisemal kui Nintendo. Ma tean, et Sony foorumites kurdetakse samuti indiemängude olemasolu ning rohkuse üle, justkui need devalveeriks platvormi võimsust. Jama! Eemaldagem indied ja siis alles õige kisa algaks: iga järgmist suuremat mängu tuleb alternatiivideta kuid oodata.

„Me ei vajagi kellegi teise tooteid kui Nintendo“ resoneerub järjest edukamaks muutuva mängutööstuse päevil läbi Nintendo enda viltuse, üle mõistuse aegunud turunduspoliitika. Fanboyismi käes väänlevad mängurid ainult võimendavad seda ja see on nael Wii U kirstukaanes.


esmaspäev, 15. september 2014

MÄNGUARVUSTUS: ZombiU – horrors of survival (Wii U)

Samal ajal kui moodne mängumaailm (ja eks ma isegi pisut) ootas põnevusega Destiny reliisi, mängisin mina paar aastat vana jõlevara ZombiU, mis on Wii U ekslusiivmäng.

Eksklusiivne on ZombiU ka selles mõttes, et survival horror on žanrina alles veel žanrinimetuses, mängusiseselt tähendab see tihti vaid padutulistamist (masendavalt keskpärane ning märulist üleküllastunud Resident Evil 6, sinu poole vaatavad altkulmu ilmselt kõik sarja austajad) ning käehoidmist. 



Zombi U on survival horror nii planeerimispõhiselt kui oma vigade ning kohmakuse poolest. Esiteks kehtivad siin kõik need reeglid, mis ellujäämisõudukad pingeliseks muudavad: suhteliselt kesiselt laskemoona, ootamatud olukorrad, kus vastased su järsku oma hulga alla matavad, alatine järgmise sammu hoolikas planeerimine ning tasapisi edasi liikumine vahelduvalt pideva paanilise taganemisega. Huvitaval kombel tekitatakse siin mängurist mõistlikult vähe hoolides realistlik oht isegi ajaks, mil sa oma inventari sirvid või mõnes kapis tuhnid. Nagu mängus Demons Souls, mängumaailm ei peatu sel hetkel, sulle võidakse ootamatult ligi hiilida (need hetked ei ole kunagi skripteeritud, nii et tavaliselt oled sa ise süüdi kui vastaste keskel seljakotti korrastama asud). Puldi ekraanil on 6 quickslotti, mis peaksid igasse lahinguolukorda minnes alati täidetud olema ning seljakotis sorimine võiks toimuda kas turvamajas või vähemalt paigas, kus radar lähedalkondavaid vastaseid üles ei korja.

Kohmakus lisab oma noodi. Relvadega peab sihtima käsitsi ja analoogkangide opereerimise ajal on sihik piisavalt ujuv ning vastased piisavalt kärmed, et mitu lasku mööda tulistada. Mängu jooksul kümneid. Isegi sadu? Mina eelistasin tihti püstolitele kriketikurikat, molotovi kokteile ja maamiine. Suurema tulejõu ning laskeulatuse-alaga relvad, nagu nt kaheraudne, tabavad, tõsi küll, lähedalt peaaegu alati kümnesse. Samuti on päris mugav eemalt (neil üksikutel hetkedel kui Zombi U seda võimaldab) läbi vibu- või snaiperpüssi teleskoopsihiku üksikuid paigalpassivaid vastaseid noppida.

Postitiivse nükkena pakub ZombiU harva üle mänguri ehmatamisega. Kriiskav õudus laias laastus pole ehk isegi õige mängu atmosfääri kirjeldamaks: pinget tekitatakse pigem sellega, mis järgmise nurga taga oodata võib. Tavaliselt ei oota seal miski, peale paari lagunenud koolnu, aga kui ootab (näiteks üks kõhe stseenike lasteaia keldris), siis võib see sama hästi mängurile hirmust kriiskamist ja haledat ning kiiret otsa tähendada. Outlasti kõheduseni siin siiski ei jõuta. 



ZombiU tavamängurežiimis saab hukkunud mängurist zombi ning tema rolli võtab alati üle uus karakter, kellel lasub kohustus eelkäija eluküünal kustutada, tema inventar puhtaks teha ja ise paremini üritada. Hordide keskelt oma aegunud, ilastava ning jõriseva alter ego leidmine mõjub kibemagusa pöördena ja muudab mänguelamuse ainulaadseks. Veelgi omanäolisem, kuigi mitte originaalne (Demons Souls ja Dark Souls juba tegid seda) on fakt, et kui sa suremise järel oma zombi-minani ei jõua ja uuesti sured, siis kaotad sa kõik inventaris olnud esemed, isegi relvad. Ja see on löök (sa leiad õnneks uusi ja saad ka vanu oma algupärastest kohtadest leida). Soulside mõjutuseks saab lugeda ka võimalust keskkonda sümbolisõnumeid jätta, aga seda elementi pole mängurid väga tihti kasutanud ja ei saa öelda, et mul oleks, erinevalt Soulsidest, neist kunagi ka abi olnud.

Kontrolleril on mitu lisaotstarvet. See on Wii U kontroller, eks, sellel peab neid lihtsalt olema. See näitab kaarti, töötab lisaks skänneri, muukraua ja inventarina. Samuti saab selle läbi sihtida kohtrelvi, mis on kasutusmugavuselt nõrgim lüli, kasutada teleskoopsihikuga tulerauda või mängu edenedes teatud elektroonilisi lukke avada. 



Kui ca 12-14 tundi vältav stoori läbitud, jääb üle kas kohalikku ühismängu proovida (häbiasi, et nii suure potentsiaaliga teosel ühismadin või vähemalt hordikaristamine puudub) või survivor mode käsile võtta. Esimest ma paraku proovida ei saanud, seetõttu ma seda hindesse ei seo. Survivor mode on täielik hardkoor, mille suudavad lõpetada vaid üksikud vaprad. Siin on su tegelasekujul vaid üks elu, vastased nõuavad tublisti rohkem materdamist kui normali esimesel astmel, kahest keerulisemast ning igasugused pisiasjad võivad kiiremini saatuslikuks saada kui sa ZombiU öelda jõuad. Minu esimene hardkoorkarakter püsis elus pool tundi ja saatuslikuks sai konflikt üksiku (!) zombiga. 30 minutit ja ma polnud veel õieti alustanudki. Siiski leidsin ma Miiverse foorumis vähemalt ühe kodaniku, kes väitis, et tema on selle põrguliku teekonna läbinud. Ekraanitõmmist tõenditega tal, tõsi, jagada ei olnud.

ZombiU on niisiis keeruline tegelane. Wii U eksklusiivina selline mäng, mida sa konsooli omades kindlasti mängima pead. Seda enam, et Amazon.co.uk saidil müüdi seda veel paar nädalat tagasi ca 12 euro eest Kui tuled mõne uuema konsooli pardalt, siis võid lihtsalt arvestada tagasihoidlikuma graafikaga (mis pole sugugi kole, ent ka mitte erakordselt terav ning detailne) ning sellega, et esimesed paar tundi võib Wii U originaalpult tegelase juhtimiseks ikka päris kohmakas tunduda.

8/10

kolmapäev, 10. september 2014

Xbox 360 GLOL

See blog ei räägi tegelikult päriselu paranormaalsetest nähtustest. Ja kui nüüd korraks räägib, siis pole tegu Paranormal Activity ümberjutustusega.

Pikk räusk lühidalt. Hiljuti kirjutatud Wii U esmakogemuse loos kurtsin ma oma Xboxide saatuse üle. "Punane silm" (RROD) pole harv nähtus, guugeldage. Ja just selle loo ajel võtsin oma aastaid toanurgas ning originaalpakendis surmaund maganud Elite, et see osadeks lammutada ja uurida, kas ehk plaadisahtlis midagi sees on.

Ja siis. Täiesti ootamatu pöördena:

GLOL. Green light of life. Kurnasin masinat terve õhtupooliku, et näha, kas tegu on juhusega ja kas see pildi uuesti taskusse paneb. Töötas veatult.

Hämmastav. 

Miiverse kasutaja kummardus traagiliselt lahkunud Robin Williamsile

Miiverse User Creates Impressive Robin Williams Tribute With Art Academy: Sketchpad - News - www.GameInformer.com

esmaspäev, 8. september 2014

Nädal Wii U seltsis

Wii U on kohal, või noh, minu jaoks kohal. Lõpuks. Ja kohati tundub, et siiski liiga vara veel.

Kunagi ammu hangitud Wii jahmatas mind konsooliHDajastu alguses oma arhailisusega niivõrd, et ma tõstsin käed ja andsin peale paari mängu (Okami, Metroid Prime 3: Corruption, Resident Evil Archives, Baroque) proovimist alla ning müüsin ta minust vähem kriitilisele kodanikule, kelle lapsed selle abil mõnda aega meelt lahutasid, kuuldavasti jäi mängumasin lõpuks tolmu koguma, nagu see täna ilmselt väga paljudes kodudes teeb. Kahetsesin hiljem pisut, aga Xbox 360 ja Playstation 3 muretsesid selle eest, et kerget leina lahustada. Mis ei tähenda, et mul Wii proovimata mängud siiamaani hingel ei pakitseks. 



Teel tänaseni tegin veel mõned rutakad eksisammud. Hankisin Playstation Vita, mis muutus peale mitme tugeva omamängu väljalaske järel mobiiltelefonimängumagnetiks ning loobusin sellestki, ütlesin endale, et Vita aitab mul leevendada Playstation 4 ootust, aga tõtt öelda see vaid süvendas seda. Suurimaks tehtud veaks oli ehk rutakas Playstation 3 masinast (ning seoses sellega ka kopsakatest Playstation Plus pakkumistest) loobumine, sest nii tore ja võimas kui veebruari alguses saabunud PS4 ka oli, nappis sel esialgu mänguvalikut, mis sundis mind lõpuks Steami poole vaatama, aga sealne müügiorgia tekitas paari kuuga osaliselt soovimatu kollektsiooni, milles ma orienteeruda ei suutnud ning olukorra, kus ma tõmblesin üht mängu proovinuna kohe teise juurde, harva midagi lõpetades, süvenedes või nautides. Mul on Steami digikogus üle 150 tüki lõbuvara ja ma ei oska neist pooli ka peast nimetada.

Siis saabus moment, kus ma pidin otsustama, kas Xbox 360, Playstation 3 või Wii U. Ja viskasin lõpuks pöidla püsti esialgu kõige ebatõenäolisemana tundunud variandi kasuks. Xbox 360 oleks olnud lahe valik, aga ma olin neid viimase 10 aasta jooksul tervelt kolm masinat läbi mänginud, kaks RROD-ni ja kolmanda lubasin müüki, kui tundus, et MS enam tõsimängurile tähelepanu ei pööra. Wii U võitis, sest ma lasin ennast ahvatleda Nintendo omamängudel, ühtlasi oli sel konsoolil piisavalt neid mänge, mis vanadel konsoolidel läbimata. Ja nii ma lõpuks, peale nädalaid foorumeid sirvinuna ning arvustusi lugenuna, Wii U tellisin.

Efekt oli esialgu sarnane Wii kogemusele.

Playstation 4 kõrval tundub Wii U võrdlematu ning kohatuna. Ka Playstation 3 on kiirem, nutikam, põhjalikum. Enne süsteemiuuenduse tegemist tekkis tunne, et masin rändab kohe poodi tagasi. Menüüd olid enneolematult aeglased, nii aeglased, et pidasin seda süsteemiveaks. Ei. Foorumid kirjutasid – nii ongi. Sealjuures vihastasid mind Nintendomaniakkide aastatetagused postitused selle kohta, kui vapustav Wii U kõigest sellest hoolimata ikkagi on. No kurat.

Peale süsteemiuuendust, muutusid protsessid kiiremaks. Menüüd avanesid lühema (ent siiski harjumatult pika) ooteaja peale, harjumatult suur kontroller tundus esialgu kohmakas ning kahel ekraanil mängimine polnud sugugi nii iseenesestmõistetav ning mugav, nagu reklaamklippidel laialt naeratavad reklaamklipiinimesed sel paista lasksid. Millega ma siiamaani harjunud pole ja ma ei tea, kas üldse harjungi, on parempoolse analoogkangi alla paigutatud juhtnupud. Mu sõrme ja mälu koostöö ei ole neid sinna fikseerinud ja ma pean pidevalt „pimeduses kobama“ või isegi puldile pilgu heitma, et mitte eksida. Ma ei kujuta ette, kuidas sel moel nt Ninja Gaiden ette võetakse. Pro kontrolleril on muide sama häda ja kolmandajärguline puldikraam turul on liiga neljandajärguline, et selle hankimist isegi kaaluma hakata.

Negatiivsete omaduste loetelu võiks pikalt jätkuda. Pult püsib laetuna mänguküps ca 3-4 tundi. Seda on paganama vähe. Eshopi mängude hinnad on ulmelised ja allahindlused kasinad. Süteemiuuendusel sain kokku 6 veateadet, lisaks hangus konsool esimesel kasutustunnil brauserist koduekraanile naastes kohutava kõlarite kaudu väljunud kriuksatuse saatel. See ehmatas mind rohkem kui viimati läbitud P.T. Trofeesid ega achievemente ei ole ja ma ei saa aru, miks. Laiemas laastus tuleks ka need Nintendo uppuvale Wii U laevale kasuks. Microsoft tabas esimesena ära, et see on viis, kuidas egotripil mängurid ka neid mänge, mida nad tavaliselt ei mängi, näppima panna. Ja tegi saavutuspunktide kogumisest e-spordi, mille võtsid üle ka Sony, Steam ning mingil määral Origin ja Uplay.

Tegelikult on Nintendo süsteemiuuenduste käigus Wii U jaoks tee-ise-oma-saavutus võimaluse lisanud. Kuluaarides on see olemas ja töötab järgnevalt.

Jõudes mängus teatud punkti, näiteks lõputiitriteni välja, saab klõpsata kodunuppu puldil (mis haarab ekraanitõmmise), siseneda Miiverse maailma (kirjutan sellest kohe pikemalt), hakatada teema mängu kommuunis, lisada pilt, täägida see saavutuseks ja markeerida mingi kasutapärase tekstiga, nagu nt Finally i did it! Need pole ametlikud saavutused, aga kommuunides neile tavaliselt reageeritakse ja egotripp ei jää tegemata.



Positiivse külje pealt – Wii U on teistsugune. Harjumatult erinev. Ja teeb mingeid asju ka paremini kui Playstation või Xbox. Kommuunisüsteem, näiteks, on asjalik ja töötab minu suureks üllatuseks. Iga mängu (?) kohta on olemas oma foorum, kus käib pidev suhtlus. Teksti- ja pildipõhine küll, aga minu raamatus on see pigem pluss. Olen tavaliselt audio- ja videotsättimist peljanud ning vältinud, lisaks tundub see mängimise ajal häiriv ning tähelepanu hajutav. Miiverse suhtlus andis mulle juba esimestel mängupäevadel olulisi näpunäiteid kogenud mängritelt, väga konkreetseid vastuseid teatud probleemidele, vastukaja ning kuuluvustunne oli korraga tugevam kui ma kunagi teiste konsoolide pardal kogenud olen. Aeg ajalt on huvitav kiigata ja vaadata, mida keegi sinu lemmikmängufoorumisse lisanud on. Kindlasti pole Miiverse selline suhtlusplatvorm, mida sa kasutad vaid põgusalt, et näha, milline see välja näeb.

Kui parema analoogkangi asetus ja juhtnuppude veidi hajus paiknemine välja arvata, on kontroller viisakas ning mängukõlbulik. Olen seda kasutanud ka veebi sirvimiseks (kiire ning veavaba brauser, 5+), Youtube`i (eraldi klient) rahvatelevisiooni vaatamiseks ning mängimiseks (GBA rollikas Golden Sun ja ajast ning arust hardkoor Zelda 2: Adventure of Link). Retromängude jaoks on 42“ teler liig mis liig, puldi 6,2“ ekraan sobib nende jaoks seevastu suurepäraselt. 

Minult on küsitud, kui suur see Wii U kontroller siis tegelikult ikkagi on - palun, võrlduspilt DualShock 4 kontrolleriga
Tõde? Tõde on minu jaoks selline, et konsooli omamine on teekond ja tõde ise on rohkem otsimise kui leidmise küsimus. Ja sõltumata konsoolist on sel teekonnal muhud ning lohud. Hetkel olen ma laineharjal. Ees ootavad Zombi U, Mass Effect 3 SE ja Batman: Arkham City - Armored Edition. Saab näha, kuidas Wii U suurte mängudega toime tuleb ning mida mina sellest kõigest arvan.