Assassins Creed on elamusena aasta aastalt kasvanud ja suure müügiedu korral toimub tihti möödapääsmatu valgumine – head nime levitatakse ikka igas võimalikus kohas. Antud juhul on laienetud pihukonsoolidele, isegi Facebooki, aga suurimad, hinnatuimad sündmused toimuvad ikkagi kolme vaala pardal (loe PC, Playstation 3 ja Xbox 360). Kas Revelations on uue suure tulijana eelkäijaid väärt või peaks teda tabama Ezio pistoda, selgub järgneva, ligikaudu 10000 tähemärgi järel.
Revelations on kahe palgamõrvari, Ezio Auditore ja Altairi lugude finaal, hästi sõlmitud finaal, muide. Kui väga napilt loo juurde põigata, siis tundub see esimeste peatükkide järel veidi hõredam kui tavaliselt, aga ühe meeldiva naistegelase lisamine ning tasapisi tärkav armastus kahe tegelaskuju vahel aitavad tekkivat tühikut täita. Alates kuuendast peatükist lõpuni välja on siht juba selge, siit narratiiv vaid paraneb ja vähemalt ajalooliste tegelaskujude lugude lõpplahendust saab asjalikuks ning sobivaks kulminatsiooniks pidada.
Ühtlasi sisaldab mäng ise kõike seda, mis Brotherhoodi nii heaks tegi ning lisab paar uut elementi, mis üdini vaimustavad ei ole, aga õnneks mängu ära ka ei lõhu. Peamiselt 15. sajandi Konstantinoopolis (tänases Istanbulis) toimuv tegevus teeb üksikuid hüppeid tulevikku (Desmondi lugu) ning minevikku (Altairi episoodid), lahkub paaril korral ka linnast, ent jääb lõviosas oma harjumuspärasele valemile truuks. Siin on peamiseks vaatenumbriks endiselt suur, rahvarohke linn, mida sa võid läbida maapinnal lonkides, katustel hüpates, mööda seinu, laevamaste või tellinguid ronides, kanalites ujudes või langevarju all liueldes. Büstantsi arhitektuur kaunistab keskkonda rohkete kuplite, poolkuplite ning minarettidega (need on kirikute kõrvale ehitatud märgutornid), vaesemad, umbsed ning hämarad linnaosad täis lagunevaid puithooneid mõjuvad rusuva kontrastina uhkete aedade, pisemate tehisveekogude ning paleede kõrval, palju leidub vett ning rohelust. Silma torkavad pisemad surnuaiad, nukrad varemed, kisa ja kära täis turud, laagriplatsid, peaaegu kõik on unikaalne ning miski ei riiva silma ebameeldivalt. Paljud tegelikud ehitised, näiteks uhke Hagia Sophia mošee, on hoolikalt modelleeritud. Keskkonda ajutiselt katvad ilmastikuefektid, nagu õhus lendlev peenliiv või linnale tungiv udu ainult süvendavad keskkonna ilu.
Desmondi tasemed, erinevalt teiste kangelaste mängumaast, on teistsugused, ulmelised. Ta asub sürrealistlikus keskkonnas, mis kujutab endast andmebaasi mälurünka. See koosneb veidratest fragmentidest, paneelidest, mitmekesistest kujunditest, millel saab ronida, ühtlasi lubatakse tekitatavate kujundite abil ligipääsuteid ehitada. Tegevus antakse edasi läbi Desmondi silmade ning ära tunneb mängude Mirrors Edge, Tron ja Portal mõjutusi. Veidi kohmakana mõjuvad tasemed ei ole mängija jaoks kohustuslikud, aga mõistatamisest huvitatule lisavad nad ajaliselt väärtust. Neid saab avada Konstantinoopolist korjatud andmefragmentide abil.
Olgu sürrealismiga kuidas on, Ubisofti mudeli- ja tekstuurimeistrid on hetkel avatud linnade ehitamises täielikud liidrid. Skyrim võib olla hiigelsuur, aga Assassins Creedi linnad näivad hästi kontrollitud ning püsivad oma mitmekesisuses ja usutavuses täiuselähedased. Mitte ainult tekstuurikirev arhitektuur, aga ka linnaelanikud, kes tänavaid, sisehoove ning väljakuid täidavad. Käitumismustrid on erinevad, rollid samuti, lihtrahvale sekundeerivad patrullivad vahid, väiksemates ja suuremates rühmades. Kogu katel on tihedalt seotud, nii et silm ei märka ilmtingimata ebaloogilisusi. Need on kompaktsuses muidugi olemas, aga ei esine väga tihti.
Kuidas meie peategelased selles keskkonnas hakkama saavad? Ezio ronib oma kõrgest vanusest hoolimata endiselt nagu nuuskpiiritust tarbinud vöötorav, kasutades küll värske abivahendina haakekonksu, millega ta libistab ennast ka mööda nööre või vinnab vastastest jooksult üle. Konks lubab ennast hüppelt nende eendite külge haakida, millest käsi haarama ei ulatu – tähendab tegelane liigub nüüd mänguri soovil veidi kiiremini, sujuvamalt, tema haardeulatus on kasvanud. Ronimine ja hüppamine on suuresti samaks jäänud, harva kohtab olukordi, kus Ezio veidi teisiti käitub kui sa eeldasid. Ronib redelist, kuigi sa hüppasid aknaraami poole, et sellest kinni haarata või vastupidi, hüppab põiktala suunas ent maandub sellest üle karanuna hoopis kümneid meetreid allpool, tänavakividel, halvemal juhul otse valvurite keskel. Seda just siis kui sul on kiire. Tormilised olukorrad on Assassins Creedile omased nagu kella viiesed liiklusummikud Tallinna tänavatel.
Hiilija julgustuseks on keskkonda implementeeritud terve rida võimalusi ennast peita, alates liikuvast inimsummast, lõpetades põõsaste, istepinkide ning heinakuhjadega. Teoorias peaks olema võimalik märkamatuks jääda, mitmete missioonide ajal see ka õnnestub. Probleemideta. Pistoda, mürk, gaasigranaadid ja muud vaiksed surmavahendid sinu arsenalis ainult kindlustavad ma-väga-ei-mürgelda-lähenemist. Teisest küljest, mingil põhjusel on tehisintellekt taas kord esimesele osale sarnaselt nõudlikum. Kui te mäletate, siis seal oli peaagu võimatu peamisi sihtmärke märkamatuks jäänuna alistada. Võib-olla on probleem ka avaras keskkonnas – alati jääb ette mingi koht, mida mina ei märka, aga kust mind ikkagi märgatakse. Ehk olen ma lihtsalt kannatamatu, igatahes, väga suuri karistusi ei jagata ning kui missioon eeldab varju jäämist, siis peab lihtsalt kontrollpunktist taasalustama. Võitluses torkavad silma efektsed brutaalsed lõpulöögid ja kombinatsioonid, aga see on tegelikult avastatud maa. Midagi oluliselt erinevat oleks vist keeruline ning isegi riskantne pakkuda. Võitlus töötas varem ja töötab ka nüüd. No olgu pealegi, see võiks tõesti veidi keerulisem olla.
Kui riskile minna, siis tuleks seda teha kindla peale. Revelationsi jaoks on värskete tuulte toomine pigem äpardunud katse. Arvustajate poolt põhjalikult kirutud baasi kaitsmine on üks uuendustest, mis on pigem tüütu ja väsitab. Su tegelane juhib siin vägesid, erinevaid üksusi ning objekte paigaldatakse lahinguväljale samas lahingus kogunevate moraalipunktide eest, ühtlasi võib ise vastaste pihta kahurist või käsirelvast tulistada, samal ajal kui üksused neid notivad. Otseselt katki siin miski ei ole, aga kohmakas ning kuidagi veider mulje jääb sellisest kolmandast käest küll. Positiivne selle juures? Kogu mängu jooksul õnnestus mul antud minielementi vaid kolmel korral proovida. Piisavalt ettevaatlik olles on võimalik baaside hõivamist vältida. Hea seegi. Teiseks oluliseks uuenduseks on pommide valmistamine. Kolmest komponendist koosnevaid pakette saab kasutada väga erineval moel, osiseid nopitakse keskkonnast, saadakse alistatud vastastelt või ostetakse. Jällegi, kombinatsioonide avastamine on huvitav ning mõned sellised granaadid aitavad su elu oluliselt lihtsamaks muuta, aga lõppkokkuvõttes saab hakkama ka ilma. Granaatide valmistamine on oluliselt mahlakam idee kui baasi kaitsmine. Vastaste kindlused, millest gilde vormida, on alles, aga eelmise osa mõjuv audiovisuaalne sabotaažilõik, mille käigus baasi torm käreda plahvatuse saatel pilbasteks ning kivipuruks tehti, on asendatud leebema variandiga, märgutule süütamisega. Enne baasi hõivamist tuleb ka sel korral kahjutuks teha selle juht, mis on, nagu juba mainisin, liiga tundliku hiilimiselemendi tõttu üsna tülikas ning tihti esimesel korral ebaõnnestuv ülesanne.
Kõrvalmajandamist pakuvad linnas kaupluste avamine, hoonete ostmine, gildidega toimetamine, gildiliikmete missioonilähetused, mitmed lisa- ning fraktsioonimissioonid, mis avavad omakorda uusi elemente, näiteks võitlusareeni. Lisaks vedelevad linnas kümme peidetud dokumenti, mis tekitavad peale korjet kaardile markeri asjaliku boonustaseme alustamiseks ning sada andmefragmenti, vedelemas tornide tippudes, umbtänavate otstes ning kõikmõeldavates peidukohtades.
Üksikosa läbimise järel (minul kulus 60% sünkroniseerimisele 18 tundi) jääb veel ühismäng. Ja see on turul hetkel tõepoolest unikaalne ning ühtlasi parim, millega sarja tegijad mitmikmängu rindel siiamaani hakkama saanud. Terve hulk erinevaid mänguviise (õnnestunumad neist näiteks Manhunt, kus kaks tiimi asetatakse kordamööda jälitajate ja pagejate rolli, Team Deathmatch, Simple Deathmatch), ridamisi erinevaid saavutusi, autasusid, avatavaid oskusi, boonuseid, mis aitavad kogemuspunkte juurde teenida, elemente, võimalusi oma karakterit ning embleeme tuunida, tihe seotus sõbralistiga on vaid olulisemad märksõnad, mis seda iseloomustavad. Suur hulk sisu garanteerib kümneid tunde tegevust, eeldades, et sulle hiiliv, rahulikum stiil sobib. Head mängurit iseloomustavaks jooneks on siin keskkonna pideva jälgimise ning samal ajal märkamatuks jäämise oskus. Väga pinnapealselt kirjeldades (kõik mänguviisid ei toimi sarnaselt ja reeglidki painduvad) jahid sa tihedas inimmassis areenidel ikooni järgi üht või mitut vastast, olles samal ajal kellegi teise, vahepeal mitme jälitaja märklauaks. Mida ettevaatlikum ning märkamatum olla suudetakse, seda suuremad on autasud ning teenitavate kogemuspunktide arv. Loomulikult on mängurite seltskond see, mis elamuse kujundab ja anonüümsed mängurid ei käitu kunagi oodatult. Kui võitlusväljal ei tormata, tekib väga kiiresti paranoiline õhkkond ja korraga kahtlustad sa iga tavapärasest trajektoorist kõrvale kalduvat tegelast halvimas. Samaaegselt jälgiv ning jälgitav olla on tõeliselt väljakutsuv multitasking. Kui toimub kiire liikumine, siis kaotab mäng oma näo, aga isegi reegleid eiravad mängurid võivad selles valemis kasulikud olla, sest hooletu on kellegi jaoks alati kergem saak.
Mõned märkused veel. Ühismängu aktiveerib Uplay Passport (Xbox 360-l on võrgumängu kogemiseks tarvilik ka Xbox Live kuldliikmelisus), mis tähendab seda, et ühismäng seotakse mängukarbis oleva koodi abil Uplay profiiliga ning sama mängu järelturult ostnu peab selle elemendi oma mängumasinas kasutamiseks eraldi koodi ostma. Uplay võimaldab boonusena mängusiseste ülesannete lahendamise eest teenitud punktidega lisasisu välja lunastada.
Osta või mitte osta? Võtan kokku lühidalt. Assassin`s Creed: Revelations on paarist möödapanekust hoolimata asjalik komplekt üksik ning ühismängust. See sisaldab mõlemal rindel viisakal hulgal sisu, on praktiliselt veavaba ning väga kaasahaarav. Sarja austajate jaoks väga kindel ost, aga siit võib väärt meelelahutust leida ka see, kes Altairi ja Ezio nimesid esmakordselt kuuleb.
8/10
Arvustatud versioon - Xbox 360
