Kas Playstation Move ja Kinecti jaoks on üldse mõtet tõsisemaid mänge oodata?

Küsimus vaevab mind sellest ajast peale kui mõned mängud, mis olid reklaamituna just tõsimängurile suunatud, lõpuks siiski nii tõsiseks ning ainulaadseks ei osutunud. Kuigi Move ja Kinect on seotud mitmete suurmängudega (näiteks tulev Mass Effect 3, Halo Anniversary (Kinecti kasutamise võimalused), Killzone 3, Heavy Rain (Move)) ning Rise of Nightmares ja Child of Eden tõusevad muust traalivaalist kõrgemale valitseb nende kontrollerite eksklusiivmängude turul endiselt peresõbralik minimäng, olgu see siis allalaetav ja triviaalne või uhkemat sorti karbitoode poeletil (meeleheitel koduperenaiste salenemissimulaator). Lastega pere jaoks on Playstation Move ja Kinect mõlemad endiselt fantastilised ostud, aga pühendunud mängurid kehitavad siiamaani õlgu. See on nii ning jääb, kuni Kinectiga seotud võimalused hääle ning viibete abil töölauda kontrollida on põnevamad kui mängude juhtimine. Ja mul on tunne, nüüd kus need tooted on mõnda aega turul olnud, et see jääbki üldjoontes nii olema. Ükski tootja ei ole võtnud siiani riski hakata midagi suurt tootma platvormile, mil on küll lai tarbijaskond, aga väike võimalik ostjate arv. Sest arvata võib, et te ei hangi oma perele toodet, mille ümbrisel uhkeldab kiiskavate silmadega verine monstrum tulevikust või kamp hambuni relvastatud kõrilõikajaid. Rise of Nightmares tõestas seda. Isegi oma näiliselt terava ning verise, kuid tegelikult poliitiliselt väga korrektse reklaamikampaania käigus. Kedagi ei huvitanud. Keda huvitas, sellel ei olnud vastavat riistvara. Ja selleks, et impulssostu tagajärjena riistvara hankida, peab ikka väga tugev põhjus olema. 2012 peaks nüüd mulle vastupidist tõestama. Olen pessimistlik ning ennustan, et ta seda ei tee.