ARVUSTUS! Rayman Origins - siilid ja torumehed värisevad!

Olid ilusad ajad, mil platvormerite maailmas võidutsesid elektrisinine supersiil Sonic ja kõigi piksliprintsesside päästja härra Mario. Muidugi ka Rayman. Rayman, kes on ebaõiglaselt hüperreaktiivsiili ja vuntsidega torumehe topeltvarju jäänud. Mitte enam!

Rayman Origins on tugeva kunstnikukäe ning kogenud tasemedisainerite hoole all valminud värvikirev kahedimensionaalne animatsioonidest ning elust kihisev platvormer. Ja värvikirevuse all pean ma silmas kõikvõimalikke kasutatud toone, pooltoone ning varjundeid. Nendes on esimestest minutitest peale tunda üüratut teravust ning rõõmu, kui džunglitase ennast lahti rullib, oma floorat ja faunat ning huvitavat, dünaamilist disaini presenteerib. Sürrealistlikud elemendid, nagu gurmeeteemalise lumetaseme mahlas ulpivad arbuusilõigud ning oranžis kumas auravad supikatlad, hämar ookeanisügavik ning muusikateemalised kõrbed, suured, eriti pisikeste silmadega olendid, äärmuseni moodnunud grimassid, mis ei haara ainult nägusid, aga venitavad terve tegelaskuju hüsteeriliselt proportsioonist välja, sääse seljas kihutamine - umbes selline see pisemate detailideni välja töötatud tervik välja näeb. Taustaks trummeldab selle aasta tugevamaid heliribasid, kohati lõbusaid viisikesi, arusaamatut lalisemist ning ümisemist täis põimitud, ääretult naljakas. See tekitab automaatselt hea tuju ja veab sind meelitades kõrvust, samal ajal kui mäng ise oma loomingulisusega sulle pidevaid komplimente teeb. Ja keerukusega üllatab.

Rayman ei küündi alatuses päris Super Meat Boy sõrmemurdjaomadusteni, aga ta ei ole ka lihtsuse poole kalduv platvormer. Tegelikult on keerukuse üldine kasv tuntav alles neljanda maailma (kokku on neid kuus, aga siit hakkavad hiljem hargnema uued) esimese faasi keskpaigas, ent see ei tähenda, et varem väljakutseid ei kohtaks. Nimelt lubab Origins ennast mängu koidikul üsna karistamatult kogeda, hetkeni, mil asud püüdlema mingite keerulisemate eesmärkide poole, nagu näiteks ajalimiidi jooksul tasemete lõpetamine, kuldmedalite püüdmine, sprinditasemete läbimine või peidetud olendite otsimine. Kui sa neid teid minema peaks, siis sõbralik toon lahtub ja armuaega ei jagata, väljakutsed on keerulised algusest peale, seda isegi eriti kogenud mängurite jaoks. Korraga pead sa ronima ka kohtadesse, mida varem vältisid või siis näiliselt võimatutes paikades superkeerukaid manöövreid sooritama. Ajalimiidi täitmine eeldab näiteks terve lõikudest koosneva taseme ülikiiret, surmadeta läbimist. Sprinditasemed kirstu peidetud boonuseset jälitades ei luba samuti korrakski peatuda, sundides sind uuesti ja uuesti proovima. Kuldmedaleid jagatakse vaid maksimumskoori kogujatele, mis eeldab tasemelt praktiliselt kogu tasustatava nänni kokkukogumist. Ja see ei ole lihtne, sest suurem osa kraamist on peidus või käeulatusest väljas, väga tihti tuleb seda koguda vigadeta, tasemega kiiresti kaasa liikudes. Mitmekihilisus ongi siin see, mis peaks meelitama ennekõike just neid, kes juba mainitud Super Meat Boy piinapinki nautida suutsid. Ent kui Super Meat Boy üldiselt rusus oma ligase, värvivaese ja trööstitu atmosfääriga, siis Rayman Origins mõjub veidral moel tujutõstvalt, isegi siis kui ta on sulle korraks vastu vahtimist andnud. Ta teeb seda näiteks bossidega, mis eeldavad liikumismustrite õppimist, enne kui sul nende vastu üldse mingi võimalus antakse.

Vigade otsa ma küll ei komistanud, aga paar probleemset elementi saan siiski nimetada. Ilmselt jäävad paljudele jalgu sprinditasemed ja nende läbimiseks nõutav ülim täpsus. Jääb mulje, et võimalik on küll õnnestuda (ühel proovimiskorral kümnest), aga mitte täies ulatuses meistriks saada. Lõpu eel muutuvad mängu poolt esitatavad väljakutsed tõsiselt karmiks ning iga viga tähendab taseme uuesti laadimist. Kontrollpunktidena töötavad vaid üksikud avastatud peidupaigad, kui need puuduvad, tuleb iga lühike, kuid kohati kümneid ajastatud liigutusi eeldav alatase otsast lõpuni puhtalt läbida. See pole viga, aga teeb vähem osaval mänguril kindlasti meele mõruks ning võib ühtlasi elamuse enneaegset lõpetamist tähendada. Veidi tõsisemaks kibedaks teraks selle sümpaatse puldipiitsutaja juures on aga üle võrgu mängimise võimaluse puudumine. Kohalik tiimitöö valik kuni nelja osaleja jaoks on küll olemas, aga meil kõigil ei ole kodus nelja mängurit. Hea, kui leidub kaks. Diivaniajastu ühismängus on aastal 2011 tehnoloogiarevolutsioonile lootusetult jalgu jäänud. 

Kui värvikirevad, multifilmilikud, lõbusad ja samas väljakutsuvad platvormerid on sinu teetass, siis oleks soovitav see viivitamata täis kallata. Suurepärane Rayman Origins on selle aasta kõrgeim, peaagu täiuslikult jalgadele maandunud hüpe platvormerite osas.

9/10

Mängu jagas arvustamiseks Gamestar.

Kes on Michel Ancel?

Raymani olendid tunduvad tuttavad? Ilmselt oled sa midagi sellist juba varemgi silmanud. Prantslane Michel Ancel on Raymani looja, aga mitte ainult. Tema käe all on valminud näiteks märulseiklus Beyond Good and Evil, minimängude kogumik Rayman Raving Rabbids ning veidra kõrvalepõikena kõigest ebakorrapärasest ka korralik filmimäng Peter Jackson`s King Kong. Anceli loomingut iseloomustab tavaliselt proportsioonidega mängimine (nii taseme- kui olendite disainis) ning mängurile vabade käte andmine. Mingis mõttes on ta idee osas rohkem kümnesse tabanud kui hiljem teostuses, sest kuigi Beyond Good and Evil tõepoolest julgustab maailma avastama, on tegu ikkagi suhteliselt piiratud sisuga. Ka käesolev Rayman on sisutihe pigem ülemängimisvõimaluste kui keskkonna ultimaatse avatuse poolest.