2011 vs 2012

2011 oli külluslik mängu-, aga mitte eriti särav konsooliaasta. Kuigi Xbox 360 ja PS3 on nüüd oma võimekuse tipul, on keeruline uusi rabavaid arenguid ennustada ning kõigi pilgud on pööratud homsesse. Ilusamat graafikat otsitakse taas PC-lt. Erinevused Battlefield 3-e pildis räägivad sellest selget keelt. Või siis Skyrimi vaateulatus ning tekstuuriuhkus. 3DS ei ole laineid löönud. See ilmus, nagu ka Wii, suure plärtsatusega, millele järgnes lainetuse tasane vaibumine, väga tüüpiline, eks. Riistvara on vägev, aga masin ise ei ole eriti palju ennast väärivaid mänge saanud. Vaid mõned, ent sellest ei piisa. Nintendo mängib oma hämmastava tehnilise revolutsiooni piires endiselt liiga ettevaatlikult. Loodetavasti ei korrata Wii U ilmumisel vanu vigu. Vähemalt stardimängude ning lubatud projektide seas on seekord rohkem põnevaid nimesid. 

Meediast on läbi lipsanud näiteks Darksiders 2, Metro: Last Light, Assassins Creed (ma ei ole kindel, milline neist), Batman: Arkham City, Dirt jne. Üks tähelepanek. Suurem osa neist mängudest (mitte ainult loetletute hulgast) on ajaks, mil Wii U aasta teises pooles müügile tuleb (kui ta tuleb) juba väljas, mis räägib vist selget keelt sellest, et Nintendo sihib oma konsooli just Nintendo toodete raudkindlale kasutajale. See ei tähenda veel midagi, aga minu kui enam vähem asjadest teadliku mänguri jaoks kahandab see fakt juba veidi ostupotentsiaali. Miks ei ole nende nimekirjas paari eriti uhket projekt X nime? Kasvõi lihtsalt seetõttu, et veidi vett segada, põnevust tekitada. Nende 3DS näeb ilmselt hinnalangust, kuna Playstation Vita paneb kevadel kogu portatiivse turu kinni. Ma oletan, et ta seda teeb. Kõlab veidi kindlamalt, sest Sony toetajaskond on lai ja mängumeelelahutuse kvaliteet, mida pakkuma hakatakse, ületab tahvlitel ning aifõunidel pakutava. See on Sony trump, minu jaoks piisav.

Mida ma ise ootan? Ennekõike head mänguaastat. Uusi tugevaid frantsiise, sest me ujume hetkel järgedes. Rohkem mänge mõtlevale inimesele, enam nutikaid väikeprojekte nagu Bastion, Outland, Trine 2, väljakutseid nagu Dark Souls ning müügi täielikku digitaliseerumist. Selleks on aeg. Kui ma saaksin veebipoest (kas kodu- või välismaisest) osta mängu digitaalse koopia oma Xbox 360-e jaoks (klõps ja laeb alla), siis ma seda ka teeksin.

Elades Ekraanil aasta 2011 parimad mängud

Parim graafika konsoolidel

Crysis 2

Uncharted 3

Crysis 2 näeb konsoolidel uskumatult hea välja, peaaegu filmilikult hea. Mammutvaated ning hea ruumitunnetus muudavad selle FPS-i Uncharted 3-e selgeks rivaaliks. Uncharted 3 omakorda paistab silma väga erinevate keskkondade kujutamisega, tormine meri ning päikesest pleekinud kõrb - kas mõni mäng on neid üldse paremini kujutanud? Veel vääriksid selles kategoorias märkimist Killzone 3, Elder Scrolls V: Skyrim ning Wii pardal Xenoblade Chronicles.

Parim RPG

The Elder Scrolls V: Skyrim

Deus Ex: Human Revolution

Elder Scrolls V: Skyrim oleks võinud olla ainuke kandidaat aasta rollika tiitlile, aga oleks olnud ebaõiglane mainimata jätta suurepärane ulmeteos Deus Ex, mis lubab ilma liigsete vihjete ning õpetussõnadeta roll valida. Halb ei ole alati halb ja hea ei ole alati hea, varjundid juhivad puhaste toonide kõrval. Veel väärivad mainimist Dragon Age 2, mis hoolimata oma ülimast ühekülgsusest teatud osades, muudab loo käiku ning toob sinu ette väga rasked valikud ning Wii rollikas Xenoblade Chronicles, mis hiilgab uhke, avatud maailmaga.

Parim FPS

Killzone 3

Killzone 3 on tempolt kiirem ja see teeb selle minu silmis konkurentide silmis alistamatuks. Lisaks uhkele vaatemängule on siin tonnide kaupa mängulist vaheldusrohkust, millega FPS-id tavaliselt ei hiilga. Au peab andma ka kahele suurele lõvile (Call of Duty: Modern Warfare 3 ning Battlefield 3).

Parim märulseiklus

Uncharted 3

The Legend of Zelda: Skyward Sword

Uncharted 3 on vapustav, sa läbid selle tagaajamisstseene ning plahvatusohtlikke olukordi nagu suurepärast märulifilmi ja emotsioonid istuvad pidevalt viitsütiku otsas. Sama vapustav ning isegi kestvam mänguelamus on Wii konsoolil ilmunud The Legend of Zelda: Skyward Sword, mis meenutab struktuurilt veidi Okamit.

Parim platvormer

Rayman Origins

Rayman Origins reisib oma mänguliste elementidega minevikku, jäädes seejuures kaasaegseks. Juba see on saavutus. Värvikirevad, põneva tasemedisainiga maailmad, suurepärane juhitavus ning mitmekihiline sisu, kinnitavad selle elamuse lõplikult aasta parimate autahvlile.

Parim puzzler ja originaali laiendus

Portal 2

Portal 2 on sarkastiline, terav, huvitav ning paneb su aju tööle. Üks mõistatus järgneb teisele, neist saab tasapisi keerulisemaks muutuv ahel, mis ei alahinda meie mõtlemisvõimet.

Parim võidusõidumäng

Forza Motorsport 4

Forza Motorsport 4 on aasta sisukaim võidukihutamine.

Parim lugu mängus

L.A. Noire

L.A. Noire jutustab viimaste aastate tugevaima loo mängus. See ei hooli eriti sellest, kui kursis lugeja teatud perioodi iseärasuste, poliitika ning meelsusega on. Ta lahkab põhjalikumat teemat tagasihoidlikumate lugude taustal ja on seeläbi põimituses ning põhjalikkuses ületamatu.

Innovatsioon!

Rocksmith

L.A. Noire

Geniaalne idee mängust kitarriõpik teha, on selle aasta parim. Palju ei jää maha ka L.A. Noire tegemisel kasutatud miimika salvestamise tehnoloogia, tänu millele on mängus tõetruude ilmetega tegelased, kelle käitumisest võib aru saada, on nad ausad või valetavad nii mis kole.

Parim heliriba

Rayman Origins

Bastion

Skyrim

To the Moon

Kui Skyrim juhib vägesid võimsa meeskoori, puhkpillide ja ürgset äratavate viisidega ning Rayman kimbutab laheda lalin-üminaga, siis Bastion on rahulikum ning To the Moon õrnalt meloodiline. Kõik need mängud on oma heliribadega kokku kleepunud ning lahutada neid ei saa.

Parim laul mängus

Laura Shigihara – Everything`s Alright (To the Moon)

Rayman Origins – Murray of the Deep

Laura Shigihara muusikapala Everything`s Alright võib kuulata ka mängu To the Moon mängimata. Murray of the Deep on nii veider, kui üldse olla saab, suunurki kõrvadeni venitavalt veider. Selle pala algus sobiks ideaalselt mobiilihelinaks.

Aasta põnevaim uudis

Wii U väljakuulutamine

Playstation Vita!

Aasta kaks põnevaimat head uudist olid seotud mõlemad uute mängukonsoolidega. Wii U tuleb lõpuks Playstationile ja Xboxile konkurentsi pakkuma, samas kus Playstation Vita ähvardab saada parimaks portatiivseks mängumasinaks turul.

Parim HD remake

ICO and Shadow of Colossus Collection

On raamatuid, mida saab lugeda mitu korda, on filme, mida peab vaatama mitmel korral, on muusikapalasid, mida me kuulame üha uuesti. Ja on mängud, mis tulevad tagasi ning ei ole ajale jalgu jäänud. Tundub, et mõned neist on isegi paremaks muutunud. Nagu see kollektsioon.

Parim allalaetav mäng

Outland

Limbo (PS3)

Might and Magic: Clash of Heroes

Bastion

Outland vs Limbo? Üks on metroidvania suurepärane näide, teine must-valge mõistatusi täis noir. Might and Magic: Clash of Heroes vs Bastion? Üks on käigupõhine ajaröövel, teine tore näide sellest, mis juhtub siis kui Diablo valem nunnuks muuta ning selle tegevusi jutustaja saatma panna.

Aasta ebaõnnestujad

Call of Juarez: The Cartel

Bodycount

Nintendo 3DS

Brink

Ükski aasta ei möödu mustade lammasteta. Mustade lombakate lammasteta. Ja need neli nime ei olnud isegi mitte kilomeetrite kaugusel kõigest sellest, mida tootjad meile lubasid. Erandiks pihukonsool Nintendo 3DS, mis on mängumasinana hea idee, aga kus on mänguvaramu selle jaoks?

Aasta ehmatus

Sony PSN on häkkerite rünnaku järel nädalaid järjest kasutuskõlbmatu.

Jaapani maavärin ning tšunami mõjutavad riigi mängutööstust ning sündmuste järellainetus levib üle kogu maailma.

2011. aastal häkkerid ei maganud. Mainimata jäid kümned suuremad ning väiksemad rünnakud erinevate teenusepakkujate serveritele, varastatud paroolid, kasutajanimed ning isegi krediitkaartide andmed. Maailm on suur, tuleb ette. Aga rünnak Sony vastu oli märkimisväärselt suurem. Nii suur, et see lülitas hiiu PSN teenuse nädalateks välja ja pani kasutajad tuleviku suhtes tõsiselt muretsema. Lõpp hea, kõik siiski hea. PSN töötab taas ning Sony väitis hiljem, et rünnaku plusspoolena said nad oma süsteemi töökindlamaks muuta ning isegi suure hulga uusi kasutajaid juurde. Häkkeritest hullemad olid aga loodusjõud, mis ühe suure sündmuse tagajärjel kogu maailma mängutööstust raputasid.

2011. aasta väljapaistvaimad mängud

Portal 2

L.A. Noire

Uncharted 3

The Elder Scrolls: Skyrim

Lugejate lemmikmängud aastal 2011

Elades Ekraanil lugejate TOP 3 kujunes hääletuse põhjal järgmiseks:

Aasta parim mäng Battlefield 3
Teist kohta jagavad The Elder Scrolls V: Skyrim ja Call of Duty: Modern Warfare 3
Kolmandal kohal on Portal 2

Test Drive Unlimited 2 töötab MMO-na hästi

Esimese asjana jäävad Test Drive üüratus maailmas kihutades silma sulle vastu kimavad võrgumängurid. Eriti uhkete sõidukitega, arengulae lähedal olevad klubilised, kes sõidavad su level 3 auastmest lihtsalt üle. Neid on palju ja neid kohtab kõikvõimalikes paikades. Vahepeal nad kogunevad. Mõni üksik esitab sulle väljakutse võidukihutamiseks. Või siis teed sa seda ise, kohe alguses ja tavaliselt kaotad. Asja iva on selles, et isegi peale arvustuste lugemist ei ole sa ette valmistatud selleks, kui suur on siinne maailm ning kui MMO see kõik tegelikult on. Vastasel juhul läheneks kõik võidukihutamise fännid ettevaatusega, sest ettesöödetud radade asemel tuleb siin tihti lihtsalt eesmärgini sõita. Vahepeal kümneid minuteid, sest fast travel töötab ainult nende teede ulatuses, mille sa juba lävinud oled. Rajad ei tule ettemääratud tasemetena, need on osa maailmast, kuid see maailm on harjumuspärasest suurem, eeldabki, et sa viitsid tundide kaupa avastada. Oma klubi loomise võimalus, liiga kallis virtuaalne kinnisvara, mille omamiseks tasapisi töötada, tohutu hulk sõidukeid ostmiseks, laiali kaardi erinevates otstes autopoodides, tohutul hulgal lisamissioone, hullutavad statistikamenüüd, vaikimisi ühismänguga sidumine, tugev sotsiaalne- ja avastamiselement - need kõik on väga selgelt MMO tunnused. Võidukihutamine ei ole siin domineeriv põhielement, ainult osa suurest kooslusest.  

Alan Wake PC versioon saab teoks!

Alan Wake on üks selle põlvkonna Xbox 360-e silmapaistvatest (siiamaani) ekslusiivteostest: sünge, kõhe, huvitav, huvitava looga, omapärase võitlusega, väga stephenkingilik. Ühtlasi üks neist vähestest videomängudest, mille lugu tõepoolest jõuab kuhugi välja, kuigi kahe DLC kohta see minu meelest enam ei kehti, need kõiguvad liiga palju abstraktse piirimail, et selgepiirilist sisu kuidagi toetada. Igal juhul on mõlemad laiendused (The Signal, The Writer) PC versioonile lisatud ning mäng ise taassünnib 2012. aasta esimeses kvartalis. Kõik, kel konsooli kodus ei ole, aga kes kvaliteetsest närvikõdist ära ei ütle, see teos tasub hankimist. Eriti siis, kui teil on raamaturiiulis rohkem kui üks Stephen Kingi raamat, mida te eriti heaks peate.

Command and Conquer Generals 2 reklaamklipp

Bioware strateegia kallal? Ja miks ka mitte. Kui nad on sama põhjalikud, kui oma rollikate valmistamisel, siis pole huvilistel midagi karta. Ikka ainult oodata. Lühike reklaamklipp presenteerib sünget keskkonda ning selles toimuvat lahingutegevust.

Darksiders 2 müügil 2012. aasta suvel

Eurogamer mainib, et THQ kinnitas seda. Esialgu leiab märulseiklus end PC, Xbox 360-e ja Playstation 3-e pardalt, aga jutud käivad ka sellest, et mängust saab Wii U stardinimekirja oluline liige. Wii U ise peaks kindlasti 2012. aastal müügile tulema, Nintendo kinnitusel vahemikus aprillist kuni aasta lõpuni.

The Last of Us - Naughty Dog vs zombiteema

Salapärane projekt The Last of Us, millest me veel päevi tagasi midagi ei teadnud, osutus zombimänguks, mida teeb, on teinud juba kaks aastat, ülieduka Uncharted sarja valmistaja Naughty Dog. ÜLLATUS! Ma olen peaaegu kindel, et hoolimata leierdatud teemast, võib oodata huvitavat lahendust. ND on juba öelnud, et elamus saab olema filmilik ning loopõhine. No selge see. Milles Dead Island ebaõnnestus, selles on antud mängul kõik võimalused kümnesse tabada. Samas, kahel karakteril (isa ja tütar) põhinev lugu eeldab minu arvates ilmtingimata mingeid kõrvategelasi, kommuune, dramaatikat. See ei tohi venima jääda ning puhtalt märulile keskenduda. Nolan North sel korral (vähemalt peaosas) ei esine, tema asemel loeb Joeli Troy Baker, kelle tuntud rollideks siiamaani on näiteks Snow mängus Final Fantasy XIII (samuti XIII-2) ning Vincent mängus Catherine. Intrigeeriv! Üks on selge, Naughty Dog on avastamas uut teeharu ning nende tavapärasest turvalisest värvikirevusest ei ole nad veel kunagi nii kaugele ekselnud.

Veel märksõnu. PEGI 18. Ühismängu võimalus puudub. Eksklusiivmäng konsoolile Playstation 3.

Elagu viiplemine - Microsoft tahab, et Kinecti hakkaks edaspidi toetama kogu konsoolile tulev tarkvara

Ma pole kindel, kas nad räägivad ka kõigist mängudest, aga programmikeste osas ollakse päris kindel. Tulevik on menüüdes viipsirvimise ning häälkäskluste päralt ning see kõlab ka päris hästi. Kinect on sisendseadmena kahtlemata väga huvitav tehnovidin ning leidnud kasutust mujalgi kui ainult konsooli juures, SDK väljalase näiteks ning kõvasti eksperimentaalseid projekte. Kes viitsib, uurib Wikipediast. Alles hiljaaegu lipsas uudistest läbi vihje, et Kinecti hakatakse järgmise põlvkonna teleritesse sisse ehitama. Veidral moel häirib mind see visioon palju vähem kui Kinect ja selle mängud. Sest tundide kaupa viibelda (seda tõestas Wii) ning karjuda (seda tõestas kunagine laulukoorist lahkumine) ma ei jaksa, küll aga vahetaksin juhtpuldi abil meeleldi telekanalit või siis käsiksin eemalt Eesti Energiale kasumit teenival seadmel vaikida. Sel moel võiks Kinect (andke mulle nüüd mu liigne innukus ning ulmeline mõttelend andeks) vabalt ka pesumasinas, sõiduautos ning külmkapis pesitseda. Suund on õige. Kui see ei tööta ülihästi mängudega (töötab lihtsalt ootuspäraselt, täites oma eesmärki), siis laiendame kasutusvõimalusi. Siiamaani on virisenud peamiselt arvustajad ning tõsimängurid, ülejäänud näivad ju rahul olevat ja ka müüginumbrid pole pahad.

Miks Microsoft seda teeb? Sest maailmas on laiali, ehk siis kasutajatele müüdud 57 miljonit Xbox 360 konsooli. 57 miljonit tähendab seda, et kõik tootjad trügivad sellele platvormile, soovides suurest koogist oma pisikest tükki saada. Kinecti müüginumbrid ulatuvad üle 10 miljoni sensorseadme. Kui Kinect on järsku hädavajalik, läheb massidesse ja seda veidi odavamalt pakutakse, mõelge ise. Esialgu oli see vidin, nüüd on see järsku vajalik osa süsteemist. Väga tõenäoliselt on tulevik selline, et Kinect saab mingil kujul tuleva põlvkonna Xbox-i lahutamatuks osaks.

GSC paneb poe kinni, Stalker 2 tühistatud!

GSC boss Dmitri Bourkovski kinnitas twitteris seda kurba uudist.

Kõikvõimas Google Chrome paneb Bastioni otse veebisirvijas jooksma

Piiratud sisuga minimängudest kõrini? Pole probleemi! Google Chrome hakkab nüüdsest valitud uhkemaid mänge otse brauseriaknas esitama. Google Chrome tehnoloogia Native Client, mis seda võimaldab, pole siiski mingi maagiatrikk, see laenab lihtsalt sinu arvuti võimalusi ning internetiühendust mängude jooksutamiseks. Ennekõike on lahendus suunatud neile, kes on harjunud (peamiselt vaid) brauseriaknas erinevaid pisimängukesi proovima ning ei ütleks ära ka millestki suuremast. Esimeseks üle aia hüppavaks lambaks on Bastion, võluv, äärmiselt stiilse heliribaga, nii PC-l kui Xbox 360-l ilma teinud märulrollikas, mille üheks põnevaks featuuriks kollitapu ning nodi korjamise kõrval on dünaamiline narratiiv. See tähendab, et mängu käiku kommenteeriv jutustaja seab sõnu vastavalt sellele, mida sa parasjagu ekraanil teed. 

Kuuldavasti on Square Enix Chrome`i jaoks kohandanud veelgi suurema mängu, IO Interactive toodetud märulseikluse Mini Ninjas, aga seda hetkel veel poest ei leia. 

Bastioni brauseris proovimiseks peab teil olema Google`i kasutajaprofiil ning Google Chrome veebilehitseja. Mängimiseks on vajalik katkematu internetiühendus. Chrome`i veebipoest leiab Bastioni otsingusõna järgi, laisematest lugejatest lugu pidades lisame selle teksti juurde ka otselingi. Steamis (PC) maksab Bastion hetkel 13,99 eurot, XBLA (Xbox 360) hinnaks on sel 1200 MSP, mis teeb eruodes orienteeruvalt 14-15. Chrome`i versiooni ost kulutab teie raskelt teenitud rahakuhjast umbes 11 eurot. 

Nõudmised süsteemile:
1,73GHz kahetuumaline või parem protsessor
2GB RAM
1GB vaba ruumi kõvakettal
512MB mäluga videokaart (shader model 2)

https://chrome.google.com/webstore/detail/oohphhdkahjlioohbalmicpokoefkgid

Splinter Cell: Conviction

Vahepeal on hea avastada midagi sellist, mille headuses sa kahtlema oled kippunud. Splinter Cell on mulle sarjana tegelikult alati istunud, sest see ei ole eriti tempokas ja sisaldab kõvasti õnnestunud hiilimist. Conviction, mida ma siiani proovinud ei olnud, jätab hiilimise paika, aga lisab märuli ning efektsuse, nii et mängust saab korraga hiilimismärul. Ja see on väga hea. Üks toredamaid elamusi, mis viimasel ajal saadud. Hoolimata sellest ja eriti seetõttu, et ma varem kahtlesin. Eelarvamused.

Väga lühidalt kirjeldades tähendab hiilimismärul seda, et maruvihane Sam Fisher, kes sel korral oma tütre tapjaid jahtima läheb, püsib endiselt varjudes, aga on nüüd vajadusel väga kiire ning teeb igasuguseid trikke. Näiteks kukutab kambale vastastele muuseas kroonlühtri pähe, rebib pahaaimatuid pätte otse läbi aknaklaasi liftita esimesele korrusele ruttama ning murrab lähikakluses luid, kombineerides lööke laskudega summutajaga varustatud püstolist ning (selle mängu üks peafeatuure) hukkab korraga maksimaalselt neli vastast. See viimane trikk töötab alati ühe käsitsi tehtud mahavõtu najal (võib vastase otse auti lüüa, hiilides tabada või teda inimkilbina kasutada), mille järel saab vastavalt relva võimalustele kuni neli vastast ära märkida. Kõik leiavad lõpu ühes kiires slo-mo sündmuses, ühe nupulevajutuse järel. Efektne ning kasulik, sest rühmast enesekindlatest vastastest saab korraga üks paanikas põgeneja.

Toredad featuurid on ka trikkide eest kogemuspunktide teenimine (viimased võimaldavad relva/vidinakohvri sisu uuendada) ning "vaim". See viimane on jälg, mis jääb avastatud Fisherist keskkonda, tähistades paika, kus vastased sind olevat arvavad. Samal ajal, kui nad vaimu asupaika piiravad, võid sa mugavalt positsiooni muuta ning neid ebameeldivalt küljelt üllatada, sündmuspaigast lahkuda või ükshaaval ära noppida.

Kõik kirjeldatu toimib üksikosas nagu kuld ning võimalusi järgmisel korral teisiti teha jagub samuti. Vastased on piisavalt juhmid, et end nende seas domineerivana tunda, nende üllatushüüded ja ähvardused, kui midagi juhtub, näiteks ruumis korraga tuled kustuvad või nende mõttekaaslased jäljetult kaovad, loovad kiskja-kütimängu jaoks suurepärase õhustiku. Pimedus on alati liitlane. Valgusallikate hävitamisest saab peaaegu kinnisidee. 

Surnukehasid enam teisaldada ei saa. Seega peab nüüd vaatama, kuhu sa need vedelema jätad. Kaamera vaatevälja - ei ole hea. Vastaste liikumistrajektoorile. Miks mitte. Ehmatus on pimeduse kõrval samuti liitlane kui just missiooni reeglites vahelejäämist mängu lõpetava faktorina kirjas ei ole. Vidinate kasutamine on samuti loovuse küsimus ja esimesel korral kohe ei jõuagi pärale, et näiteks piilukaamera abil võib korda saata rohkem kui ainult keskkonda jälgida (see saadab välja helisignaali ning seda saab vajadusel plahvatama seada). Ideaalne vahend topeltdiversiooniks.

Üksikosa napi kestvuse üle kurtvad võiksid alustada kohe kõige kurjemast keerukusest, see lisab planeerimisvõimaluse ning ridamisi nokitsemist kõige efektiivsemate lahenduskäikude loomiseks. Ehtne Splinter Cell käibki pimeduses, taktikaliselt, mitte varjust pidevalt häiritud vastaste pihta tulistades ja lisatud kiirus annab minu meelest võimaluse diversiooni osavamalt ning otsustavamalt suunata.

Playstation 3 - mis saab edasi? Sony paneb aastal 2012 rõhku peresõbralikule lõbuvarale

Aasta 2011 oli Playstation 3-e omavale tõsimängurile ääretult viljakas. Midagi paremat justkui ei oskaks enam tahtagi. Uncharted 3, Infamous 2, Yakuza 4, Killzone 3, Resistance 3, Ratchet and Clank: All 4 One ja nii edasi. Ühtlasi tundub 2011 olevat kuldne lagi, millel jäädakse mugavalt, ehk isegi teenitult, madalamale käigule, kuni uue põlvkonna saabumiseni. See tähendab, et eksklusiivsemat mänguvara tõsimängurile ilmub 2012. aastal vähem, kuid see ei tähenda, et me ei näeks suurt hulka põnevaid multiplatvormteoseid, Move saab suurema hoo sisse, kuigi, nagu juba umbes nädalapäevad tagasi ennustasin, toodetakse ja hakatakse sellele tootma lahedat, lihtsat meelelahutust (seiklus Sorcery võib olla erand, vähemalt tundub sisukamana). Ostjaid otsitakse sealt, kust varem nii innukalt ei otsitud. Perekondade ja nooremate mängurite seast. Kirev, lärmakam, lõbusam, sõbralikum võiksid olla uut suunda saatvad märksõnad. Ma tean, et paljudele meist ei pruugi see meeldida. Eksklusiivide osas ei maksa siiski kinnast viskama hakata  - tulemas on, kas järgmisel aastal või siis ka hiljem, näiteks Starhawk, Yakuza: Dead Souls, Sly Cooper 4, Final Fantasy XIV (ja kui see uuenduste ning muudatuste najal nüüd mängitav on, jagub siin sisu terveks aastaks), võrratuna tunduv rollikas Ni No Kuni, Tekken Tag Tournament 2. The Last Guardian on küll kuidagi liiga kauaks produktsiooni kinni jäänud ja ebakindel (progressist isegi ei räägita eriti), aga loodetavasti tuleb selleltki rindelt häid uudiseid. Pole ju kõige hullem, eks? Ja kui eksklusiividest mööda vaadata, siis juba jaanuaris ilmub Silent Hill: HD Collection, veebruaris Final Fantasy XIII-2, märtsis Mass Effect 3 ja need on vaid vähesed suured nimed, mida mainida.

Heavy Rain numbrites

IGN paljastab, kui erinevalt inimesed interaktiivset põnevikku Heavy Rain kogesid. Mängurite hulgaks on siin kokku kolm miljonit. Põnevad protsendid vestavad järgmist:

95% läbisid esimese märulisteeni edukalt.
74% läbisid kogu mängu.
65% päästsid lõpptulemusena Ethan Marsi poja.
33% hoidsid mängu lõpuni kõik peategelased elus.
4% nägid ära kõik erinevad lõpplahendused.
3% teenisid välja platinumtrofee.

ARVUSTUS! Rayman Origins - siilid ja torumehed värisevad!

Olid ilusad ajad, mil platvormerite maailmas võidutsesid elektrisinine supersiil Sonic ja kõigi piksliprintsesside päästja härra Mario. Muidugi ka Rayman. Rayman, kes on ebaõiglaselt hüperreaktiivsiili ja vuntsidega torumehe topeltvarju jäänud. Mitte enam!

Rayman Origins on tugeva kunstnikukäe ning kogenud tasemedisainerite hoole all valminud värvikirev kahedimensionaalne animatsioonidest ning elust kihisev platvormer. Ja värvikirevuse all pean ma silmas kõikvõimalikke kasutatud toone, pooltoone ning varjundeid. Nendes on esimestest minutitest peale tunda üüratut teravust ning rõõmu, kui džunglitase ennast lahti rullib, oma floorat ja faunat ning huvitavat, dünaamilist disaini presenteerib. Sürrealistlikud elemendid, nagu gurmeeteemalise lumetaseme mahlas ulpivad arbuusilõigud ning oranžis kumas auravad supikatlad, hämar ookeanisügavik ning muusikateemalised kõrbed, suured, eriti pisikeste silmadega olendid, äärmuseni moodnunud grimassid, mis ei haara ainult nägusid, aga venitavad terve tegelaskuju hüsteeriliselt proportsioonist välja, sääse seljas kihutamine - umbes selline see pisemate detailideni välja töötatud tervik välja näeb. Taustaks trummeldab selle aasta tugevamaid heliribasid, kohati lõbusaid viisikesi, arusaamatut lalisemist ning ümisemist täis põimitud, ääretult naljakas. See tekitab automaatselt hea tuju ja veab sind meelitades kõrvust, samal ajal kui mäng ise oma loomingulisusega sulle pidevaid komplimente teeb. Ja keerukusega üllatab.

Rayman ei küündi alatuses päris Super Meat Boy sõrmemurdjaomadusteni, aga ta ei ole ka lihtsuse poole kalduv platvormer. Tegelikult on keerukuse üldine kasv tuntav alles neljanda maailma (kokku on neid kuus, aga siit hakkavad hiljem hargnema uued) esimese faasi keskpaigas, ent see ei tähenda, et varem väljakutseid ei kohtaks. Nimelt lubab Origins ennast mängu koidikul üsna karistamatult kogeda, hetkeni, mil asud püüdlema mingite keerulisemate eesmärkide poole, nagu näiteks ajalimiidi jooksul tasemete lõpetamine, kuldmedalite püüdmine, sprinditasemete läbimine või peidetud olendite otsimine. Kui sa neid teid minema peaks, siis sõbralik toon lahtub ja armuaega ei jagata, väljakutsed on keerulised algusest peale, seda isegi eriti kogenud mängurite jaoks. Korraga pead sa ronima ka kohtadesse, mida varem vältisid või siis näiliselt võimatutes paikades superkeerukaid manöövreid sooritama. Ajalimiidi täitmine eeldab näiteks terve lõikudest koosneva taseme ülikiiret, surmadeta läbimist. Sprinditasemed kirstu peidetud boonuseset jälitades ei luba samuti korrakski peatuda, sundides sind uuesti ja uuesti proovima. Kuldmedaleid jagatakse vaid maksimumskoori kogujatele, mis eeldab tasemelt praktiliselt kogu tasustatava nänni kokkukogumist. Ja see ei ole lihtne, sest suurem osa kraamist on peidus või käeulatusest väljas, väga tihti tuleb seda koguda vigadeta, tasemega kiiresti kaasa liikudes. Mitmekihilisus ongi siin see, mis peaks meelitama ennekõike just neid, kes juba mainitud Super Meat Boy piinapinki nautida suutsid. Ent kui Super Meat Boy üldiselt rusus oma ligase, värvivaese ja trööstitu atmosfääriga, siis Rayman Origins mõjub veidral moel tujutõstvalt, isegi siis kui ta on sulle korraks vastu vahtimist andnud. Ta teeb seda näiteks bossidega, mis eeldavad liikumismustrite õppimist, enne kui sul nende vastu üldse mingi võimalus antakse.

Vigade otsa ma küll ei komistanud, aga paar probleemset elementi saan siiski nimetada. Ilmselt jäävad paljudele jalgu sprinditasemed ja nende läbimiseks nõutav ülim täpsus. Jääb mulje, et võimalik on küll õnnestuda (ühel proovimiskorral kümnest), aga mitte täies ulatuses meistriks saada. Lõpu eel muutuvad mängu poolt esitatavad väljakutsed tõsiselt karmiks ning iga viga tähendab taseme uuesti laadimist. Kontrollpunktidena töötavad vaid üksikud avastatud peidupaigad, kui need puuduvad, tuleb iga lühike, kuid kohati kümneid ajastatud liigutusi eeldav alatase otsast lõpuni puhtalt läbida. See pole viga, aga teeb vähem osaval mänguril kindlasti meele mõruks ning võib ühtlasi elamuse enneaegset lõpetamist tähendada. Veidi tõsisemaks kibedaks teraks selle sümpaatse puldipiitsutaja juures on aga üle võrgu mängimise võimaluse puudumine. Kohalik tiimitöö valik kuni nelja osaleja jaoks on küll olemas, aga meil kõigil ei ole kodus nelja mängurit. Hea, kui leidub kaks. Diivaniajastu ühismängus on aastal 2011 tehnoloogiarevolutsioonile lootusetult jalgu jäänud. 

Kui värvikirevad, multifilmilikud, lõbusad ja samas väljakutsuvad platvormerid on sinu teetass, siis oleks soovitav see viivitamata täis kallata. Suurepärane Rayman Origins on selle aasta kõrgeim, peaagu täiuslikult jalgadele maandunud hüpe platvormerite osas.

9/10

Mängu jagas arvustamiseks Gamestar.

Kes on Michel Ancel?

Raymani olendid tunduvad tuttavad? Ilmselt oled sa midagi sellist juba varemgi silmanud. Prantslane Michel Ancel on Raymani looja, aga mitte ainult. Tema käe all on valminud näiteks märulseiklus Beyond Good and Evil, minimängude kogumik Rayman Raving Rabbids ning veidra kõrvalepõikena kõigest ebakorrapärasest ka korralik filmimäng Peter Jackson`s King Kong. Anceli loomingut iseloomustab tavaliselt proportsioonidega mängimine (nii taseme- kui olendite disainis) ning mängurile vabade käte andmine. Mingis mõttes on ta idee osas rohkem kümnesse tabanud kui hiljem teostuses, sest kuigi Beyond Good and Evil tõepoolest julgustab maailma avastama, on tegu ikkagi suhteliselt piiratud sisuga. Ka käesolev Rayman on sisutihe pigem ülemängimisvõimaluste kui keskkonna ultimaatse avatuse poolest.

Final Fantasy XIII-2 - uue võitlussüsteemi viljad aktsioonis

Nagu arvata võiski, ei hakanud tegijad vanadele varemetele uut linna ehitama. Mängu selles osas vähemalt mitte. Võitlussüsteem näib endiselt ülesimplifitseeritud, lisatud nupu-minimängud (ametliku nimega cinematic action) tunduvad ebavajaliku laenuna moodsatest märulseiklustest. Eks näeme, kuidas see kõik lõpuks tervikuna töötab. Õnneks ei koosne rollimäng ainult võitlusest.

Kas Playstation Move ja Kinecti jaoks on üldse mõtet tõsisemaid mänge oodata?

Küsimus vaevab mind sellest ajast peale kui mõned mängud, mis olid reklaamituna just tõsimängurile suunatud, lõpuks siiski nii tõsiseks ning ainulaadseks ei osutunud. Kuigi Move ja Kinect on seotud mitmete suurmängudega (näiteks tulev Mass Effect 3, Halo Anniversary (Kinecti kasutamise võimalused), Killzone 3, Heavy Rain (Move)) ning Rise of Nightmares ja Child of Eden tõusevad muust traalivaalist kõrgemale valitseb nende kontrollerite eksklusiivmängude turul endiselt peresõbralik minimäng, olgu see siis allalaetav ja triviaalne või uhkemat sorti karbitoode poeletil (meeleheitel koduperenaiste salenemissimulaator). Lastega pere jaoks on Playstation Move ja Kinect mõlemad endiselt fantastilised ostud, aga pühendunud mängurid kehitavad siiamaani õlgu. See on nii ning jääb, kuni Kinectiga seotud võimalused hääle ning viibete abil töölauda kontrollida on põnevamad kui mängude juhtimine. Ja mul on tunne, nüüd kus need tooted on mõnda aega turul olnud, et see jääbki üldjoontes nii olema. Ükski tootja ei ole võtnud siiani riski hakata midagi suurt tootma platvormile, mil on küll lai tarbijaskond, aga väike võimalik ostjate arv. Sest arvata võib, et te ei hangi oma perele toodet, mille ümbrisel uhkeldab kiiskavate silmadega verine monstrum tulevikust või kamp hambuni relvastatud kõrilõikajaid. Rise of Nightmares tõestas seda. Isegi oma näiliselt terava ning verise, kuid tegelikult poliitiliselt väga korrektse reklaamikampaania käigus. Kedagi ei huvitanud. Keda huvitas, sellel ei olnud vastavat riistvara. Ja selleks, et impulssostu tagajärjena riistvara hankida, peab ikka väga tugev põhjus olema. 2012 peaks nüüd mulle vastupidist tõestama. Olen pessimistlik ning ennustan, et ta seda ei tee.

Brink Steamis sel nädalavahetusel tasuta proovimiseks

Seda omalaadset moodsat FPS-i, kus tulistamine käib käsikäes parkuuriga, on sel nädalavahetusel võimalik PC-l täies mahus proovida. Ostjatele kehtib hetkel lisaks pirakas  sooduspakkumine (-75% täishinnast), mis teeb täismängu maksumuseks kõigest 4,99 eurot. 

Sony jagab PS Plus programmiga liitunutele rohkem tasuta mänge

See on PS Plus teenuse kasutajate jaoks igati hea uudis, aga veelgi parem, pakkumine kehtib juba tänasest ja uueneb iga kahe päeva järel. Tänane tasuta mäng on Sonic the Hedgehog 2 (saadaval kolmanda detsembrini). Kõik mängud on viimase 18. kuu jooksul juba korra PS Plus programmist läbi käinud, seega peaks sündiva üle rõõmustama peamiselt need, kes viimaste kuude jooksul plussliikmelisuse saanud. Kokku jagatakse alanud pühadeperioodil välja 12 mängu.