kolmapäev, 6. juuni 2012

Playstation Plus uues kuues

Playstation Plus on tänasest uuem ning parem, sest see sisaldab nüüd rohkem mänge, mida saab läbida vaid liitumistasu makstes. Ja see ei ole väga krõbe (kolme kuu subskriptsioon maksab 11,99 naela ehk ligikaudu 15 eurot, aastase liikmelisuse eest peab välja käima 39,99 naela ehk umbes 48 eurot). Mida sa selle raha eest saad?

Ligipääsu järgmistele mängudele (need hakkavad lisaks ka vahetuma, iga vahetunud paar jääb paika kaheteistkümneks nädalaks):

Warhammer 40 000: Space Marine
Chime Super Deluxe
Darksiders
Renegade Ops
Outland
Oddworld: Strangers Wrath HD
Infamous 2
Little Big Planet 2
Motorstorm Apocalypse

Lisaks paistis tasuta mängude loetelus ridamisi väiksemaid mänge, nagu näiteks Hamsterball ning Mahjong Tales. Pluss tavapärased pakkumised beetade (kui need on saadaval), teemade, taustapiltide ja avataride osas. Uurige, kiigake üle oma yet-to-play-nimekiri ning sukelduge. Pakkumine on suurepärane.


E3 – kolm pressikonverentsi nagu kord ja kohus, mänguri pilgu läbi

E3 on väga oluline. Kõik on nõus, eks? Oluline ennekõike mänguritele ja kompaniidele, kes meid, mängureid, toodetega varustavad. Ühelt poolt soov müüa, teiselt poolt soov raha jagada ning selle eest adrenaliini verre tulistada (või kui soovite, siis pilvedes hõljuda). Lisaks kuulub sellesse valemisse saalides ning kuvarite taga viibiv ajakirjandus, aga ka nemad on suures osas mängurid. Kuidas siis kolm vaala oma pressikatega hakkama said? Millised olid väljapaistvad hetked?

Microsoft

Mis on Microsoftiga juhtunud? Kinect? Kus on üllas kontsept kõigest sellest, mida too imesensor teha võimaldab? Ma pean silmas, peale virtuaalsete melonite lõikumise ja tantsuliigutuste teatava viivitusega imiteerimise. Kas Microsoft tunnistab Kinectist mitte eriti rääkides, et Kinect on põrunud ja isegi ei ürita enam. Aga loomulikult pole asi ainult Kinectis. Nende pressikonverents kõikus nagu kokaiiniuimas part tormisel merel ja tähelepanu sai kõik muu kui mängud. Tegelikult paistis kogu kirevast vidinamerest välja kolm mängu, mille olemas- ja tulemasolu kedagi ei jahmatanud. Halo 4, Splinter Cell: Blacklist ja Gears of War Judgement.Ülejäänu kulus ebaoluliste pisiasjade lahtiseletamiseks, nagu Xbox Music, mis võimaldab sul samal ajal telerit vaadata ja oma tahvelarvuti abil muusikat kuulata. Mida? Kindel see, et AK uudiseid vaadates panen oma lemmiklaulu üürgama. Fitness. Kas Xbox 360, Kinect ja Wii said vahepeal omavahel kokku, et sugu teha ja sel moel sündis terve rida veidraid ristideid.

Tulemus? Microsoft laiendab oma platvormi kõikjale (sotsiaalmeedia, meedia, muusika, televisioon) ja paneb mängudele, eriti eksklusiividele, varasemast vähem rõhku. Uute mängude (IP-de) puudumine on selle platvormi jaoks ilmselge märk sellest, et järgmise põlvkonnani seialatakse madalate purjedega, moodsate aegadega kaasa minnes. Mingis mõttes on see mängurite eiramine.

Sony

Sony? Sony lajatas oodatult eksklusiivide raskekahurväega ja nagu ma juba maininud olen, nad oleksid võinud oma pressika ajajoont ka laiemaks venitada, sest suurem osa toodetest, mida presenteeriti, tundusid huvitavad. Minu tähelepanu langes ennekõike visionäärist veidriku David Cage`i uuele mängule Beyond, mis saab olema uus interaktiivne draama. Nagu Heavy Rain. Sel korral paranormaalse elemendiga, kvaliteetnäitlejatega (Ellen Page peaosas), täiustatud miimika ning äärmiselt kenade modelleerimistulemustega. Kes veel antud promolõiku näinud ei ole, guugeldage seda nime. Beyond. Naughty Dog valmistab maailmalõpuvisiooni nimega The Last of Us, mis näeb välja nagu Uncharted, aga on mänguliselt brutaalsem ja ei sisalda nähtu põhjal väga palju platvormerit. Samas panevad nad loole rohkem rõhku kui Nathan Drake seiklusi jutustades ja see on hea märk.. Ja kristallina niigi rasvasel tordil on tulemas ka ultravägivaldne God of War: Ascension, veel üks märuli ja tippgraafika lipulaev. Ah jaa - Playstation Plus saab uue boonusprogrammi, mis lubab liitujatel mitmeid kvaliteetseid täismänge läbida (meenutab Elioni kuutasulist videolaenutust), kuni nad liitumistasu maksavad. See on digitaalne teenus, mis viitab sellele, et Sony on veelgi tõsisemalt võtnud sihile need mängurid, kes poes käia ei viitsi ning mängukarpi omada ei soovi.

Tulemus? Sony rõhub mängudele tõsiselt. Nende eksklusiivid Beyond ja The Last of Us on juba täna mängurite kogukonna poolt oodatud ja üllatavad kindlasti. Üritused Move kontrollerile eksklusiivset mänguvara valmistada ahmivad õhku (ma ei tea kedagi, keda oleks vapustanud nende virtuaalse raamatu idee), aga õnneks toetavad kontrollerit ka paljud olulisemad mängud.

Nintendo

Nintendo? Alustas oma presentatsiooni armsa lõiguga Pikmin 3 mängust, mis jookseb Wii U raudvaral sujuvalt (eeldades, et me nägime tõesti mängu ennast ja mitte mõnel teisel platvormil valmistatud renderdust) ja näeb igati kena välja. Tüüpliline Nintendo nunnujoon ja selles ei ole midagi halba. Sealt edasi läks kõik pisikeste tõususega allamäge. Vapustav on see, kui huvitava kontrolleri Nintendo oma uuele konsoolile välja töötanud on. Vapustav on ka see, kui igavad kasutusvõimalused sel, vähemalt näidatu põhjal, on. Inventar väiksemal ekraanil. Tõesti ka? Maailma kaart? Hämmastav. Võimalus Arkham City märulis pomme õhkida. No palun! On mõistetav, et Nintendo on veidi kodusem ja hubasem kui Sony ning Microsoft, olles väiksem kompanii, aga jutt käis ju nende uuest konsoolist ja sellest, kuidas see Xboxi ja Playstationiga rinda pistma hakkab. Ma olen kindel, et Wii U turundusstrateegias on punkt, mille sisuks teatava hulga mängurite ületoomine nende HD platvormile! Mina näen seda võimalikuna siis, kui nad lajatavad oma võtmenimedega. Kuhu jäid Zelda ja Metroid? Välja kuulutati ZombiU, mis näis omamängudest ainus tõsimängurile suunatud toode.

Tulemus? Nintendo ei tohi oma HD konsooliga vaid peresõbralikule lõbuvarale toetuma jääda. See vajab jõulist lähenemist ja seda nad kolmandate tootjate abiga ka pakuvad. Mass Effect 3, Assassins Creed 3 ja Darksiders 2 nende mängumasinal tunduvad kõik tõsise argumendina, kui minult küsitaks, miks seda konsooli hankida. Aga jah, vaid siis, kui sul juba Sony või Microsofti mängumasinat ei ole. Veelkord Nintendo! Omamängud! Vorpige neid nagu saelaudu ja te olete omadega mäel.

teisipäev, 5. juuni 2012

E3 2012 - põgusaid mõtteid pressikate järel

Ma olen öistest pressikonverentsidest saadud unetusepohmellist piisavalt unine ja pahur, aga püüan siiski mõne reaga oma tundeid kirjeldada. Et mida siis E3 2012 mängurindel siiamaani välja köhinud on ja kes minu arvates suurtest tegijatest võitis. Jätaksin kõrvale EA ja Ubisofti (nende Watch Dogs on märkamist väärt) ning keskenduksin kolmele suurele tootjale, kelleks on Microsoft, Sony ja Nintendo. 

Microsoft. Nende mängutrumpideks olid Halo 4, uus Gears of War ja eemh....  Microsoftil on uus suund. Nad keskenduvad veelgi oma mänguplatvormi avardamisele ja jääb mulje, et ei võitle enam uhkete eksklusiivide rindel Sonyga esikoha nimel.

Nintendo. Kõige parema käega Nintendo ei mänginud kahjuks oma trumpkaarti välja. Nad säilitavad nunnufaktoritega (Pikmin 3) oma nägu, aga kogu reklaamitud Wii U horsepower läks kaduma. Eksklusiividest jäi silma (rööbastel?) survival horror/FPS ZombiU. Ei Metroidi ega Zeldat. Veidi Mariot, aga mitte minu poolt oodatud ning loodetud SMG 3-e. Pressikas oli umbne, arhailine, liiga palju rõhku said mängud mille mehaanikat poleks olnud tarvis nii pikalt lahti seletada. Kõhetud aplausid ja minimaalselt juubeldamist. Nad ei suutnud üllatada. Wii U saab rea mänge, mis on teistel platvormidel juba olemas või kohe tulemas ning VAID Nintendo tarbijatele on see kahtlemata hea uudis. Ma ei näe, et nad endale Playstationi või Xboxi fännibaasist kedagi üle võtaks. Mitte peale Sony pressikat, mis oli kristall.

Sony liikus kiires tempos ja neil oleks olnud näidata rohkem kui 90 minuti sisse mahtus. Peatun mulle olulisel. David Cage`i uus mäng Beyond (mis saab olema, ei tasu muud loota, veel üks lahe hingekriipiv interaktiivne novell) rabas hämmastava pildiga, aga ka näitlejatööde tase ning paranenud miimika panid südame kiiremini põksuma. Teiseks uus God of War. Klaarselge pilt, vihane märul, vapustavad visuaalid. Winner! Ja lõpuks Naughty Dog-i The Last of Us, mis on vägivaldne, aga rohkesti draamat sisaldav põnevik - veel üks versioon nukrast maailmalõpust. Kui sind ei söö elavad surnud ja mutandid, tapavad su kaaskodanikud, kes on avastanud, et seadused enam ei kehti. Võetakse seda, mida tahetakse ning heasüdamlikkus on haruharva esinev luksus.

The Last of Us

Sony ja Microsoft uusi konsoole välja ei kuulutanud ning see ei üllatanud mind. Ma ennustasin juba aastajagu tagasi, et sel E3 üritusel seda suure tõenäosusega veel ei juhtu, kuna mõlema platvormid on hetkel ennast hästi sisse töötanud ja lubavad end edasigi arendada. See on ka rahakoti jaoks hea uudis.

esmaspäev, 4. juuni 2012

ARVUSTUS! Ghost Recon: Future Soldier

Taktikaline tulistamine kohtab Call of Duty sarjast inspireeritud märulihetki. Mida see mänguri jaoks tähendab? 

Alapealkiri, olgu hakatuseks mainitud, on eksitav. Kõige futuristlikum element kogu mängu jooksul on e-kamuflaaž, mis muudab sõudrid keskkonnas treenimata silma jaoks peaaegu märkamatuks. Ülejäänud vidinad, nagu droonid ja andurid ning raskerelvastust kandev kohmakas robot, mõjuvad pigem jäänukitena. Võib kindel olla, et suurriikide armeed katsetavad hetkel palju vingemat lahingutehnikat. Mängu tuuma see muidugi ei lõhu – Future Soldier sisaldab närvesöövat hiilimist, kiiret märulit, sõidukisektsioone ja uuendusliku elemendina äraeksinud rööbastel madinat. Kõigile midagi. 


Kahvatu lugu suunab rühma inimlikke (nad teevad enne missioonile minekut telefonikõne koju) ja karme (nad tapavad, nii et silm ka ei pilgu) peategelasi taas kord mingitele lahinguväljadele (Nigeerias, Norras, Venemaal), mingeid eesmärke täitma, mingeid vastaseid alistama. Mingeid, sest lugu ei saa siin sugugi nii palju tähelepanu kui mäng ise ja möllus on võimalik täiesti ära unustada, mille nimel tegelikult madin käib. Nimed ei jää meelde, nägusid näidatakse meile vaid missioonide planeerimise ajal. Oluline on vaid see, et ühel pool relva teleskoopsihikut asuvad head ja teisel pool pahad, kel on plaanis ebaviisakal viisil tuumarelva kasutada, mõni oluline ilmakodanik pantvangistada või muul moel rahulikku ilmakorda lõhkuda. Need sündmused on omavahel seotud, aga nagu suuremas osas sellistes mängudes, muutub järje pidamine ajapikku keeruliseks ning lõpuks isegi ebavajalikuks. Siin ei küsi keegi, kas sa soovid vastaste pihta tulistada või siis hoopis diplomaatiaga lähenda. Või romansse arendada ning ravimtaimi korjata. Ei. Kontsept on lihtne – sul on sihtmärk, tee talle lõpp.

  

Lahinguväljal plahvatav üksik sõiduk täna enam meelelahutuse kvooti ei täida, seega lendavad õhku hooned, kukuvad alla lennukid ja mängu õhkõrna intiimsuse (tasa ja targu edasi) võtavad tihti üle stseenid, kus midagi SUURT juhtub. Selliste momentide vahele jääb teekond, mille kestel vastaseid ettevaatlikult eemaldatakse, neid rühmakaaslaste jaoks ära märgitakse, kas läbi sihiku või droonide abil, taktikalises võtmes lahinguvälja puhastatakse või siis võimalusel märulit välditakse ja lihtsalt hiilimisega lepitakse. Tavaliselt jagunevad missioonid osadeks, mis üht, teist või kolmandat eeldavad. Ühe peatüki struktuuri kirjeldus on tavaliselt sarnane: alarmi vältimine, mingi asukoha kaitsmine, sihtmärgini jõudmine, taandumine. 

Toetav tehisintellekt on peaaegu alati eksimatu, mis tähendab seda, et lihtsamatel keerukustel võid sa rühma liikmetele pelgalt käske jagada ning oodata, millal need teoks saavad. Mängu teine pool muudab, tõsi küll, palet ning ühtlasi rikutakse tempot paari kaitsetaktika võimalikkuse piire kompava lahingustseeniga, mis isegi mängu märulirütmist välja vajuvad, sest vastaseid kallatakse ühtäkki igast ilmakaarest ämbriga ning toetav intellekt ei pruugi alati õigel ajal varjuda taibata. Need on ärritavad hetked, mis võivad mõnele nõrgema närviga mängurile saatuslikuks saada. Ühtäkki muutub madin elustamissimulaatoriks – sa jooksed ühe langenud kaaslase juurest teise juurde, et neid elule turgutada, olles samal ajal paratamatult vastaste märklauaks. 


Kui torm vaibub, läheb kõik edasi rahulikumas tempos, nappide märulilünkadega ja umbes 10-12 tunni pärast võib kogenum mängur üksikmängu läbituks lugeda. Siit edasi jääb alles võimalus koostööd teha, nii üksikosas kui Guerilla mänguviisis (rünnakulainete alistamine) või siis ühismängu võistluslikus osas meelt lahutada. Too viimane minu meelest paljude teiste kaasaegsetega päriselt sammu pidada ei suuda, olles pisut kaootiline ja tahumatu, nõudes kannatlikkust, et pidevalt surres sündivast mingigi ülevaade saada. Minu meelest peaks igal üksikmängukaardil olema üks koht, kus sa saad passida ja mõelda, ilma, et sind kohe sõelapõhjaks ei tulistata. Siin eiratakse su privaatsust igati ning arvestades seda, et paljud just üksikosa võtmeelemendis ehk siis kamuflaažis ringi lippavad (ning kõigest paar kuuli saatuslikuks saavad), toimub su alistamine nii, et sa ei saa isegi aru, kes või kust sind tulistas. Kolm korda järjest. Ja siis veel. 


Kui nimeeksitus, kohutav tegelaste näodisain ning üksikud graafikaebakõlad andeks anda, siis on Ghost Recon: Future Soldier soliidne taktikaline märul, mis on ajaga kaasa minnes küll pealkirja ning vormi muutnud, aga sisu suures osas samaks jätnud. Neile märulisõpradele, kes eelistavad padutulistamise kõrvale veidi planeerida, tasapisi toimida ja mõelda, peaks see tõik vaid rõõmu valmistama. 

8/10 

Mängu jagas arvustamiseks Gamestar