Taktikaline tulistamine kohtab Call of Duty sarjast inspireeritud märulihetki. Mida see mänguri jaoks tähendab?
Alapealkiri, olgu hakatuseks mainitud, on eksitav. Kõige futuristlikum element kogu mängu jooksul on e-kamuflaaž, mis muudab sõudrid keskkonnas treenimata silma jaoks peaaegu märkamatuks. Ülejäänud vidinad, nagu droonid ja andurid ning raskerelvastust kandev kohmakas robot, mõjuvad pigem jäänukitena. Võib kindel olla, et suurriikide armeed katsetavad hetkel palju vingemat lahingutehnikat. Mängu tuuma see muidugi ei lõhu – Future Soldier sisaldab närvesöövat hiilimist, kiiret märulit, sõidukisektsioone ja uuendusliku elemendina äraeksinud rööbastel madinat. Kõigile midagi.
Kahvatu lugu suunab rühma inimlikke (nad teevad enne missioonile minekut telefonikõne koju) ja karme (nad tapavad, nii et silm ka ei pilgu) peategelasi taas kord mingitele lahinguväljadele (Nigeerias, Norras, Venemaal), mingeid eesmärke täitma, mingeid vastaseid alistama. Mingeid, sest lugu ei saa siin sugugi nii palju tähelepanu kui mäng ise ja möllus on võimalik täiesti ära unustada, mille nimel tegelikult madin käib. Nimed ei jää meelde, nägusid näidatakse meile vaid missioonide planeerimise ajal. Oluline on vaid see, et ühel pool relva teleskoopsihikut asuvad head ja teisel pool pahad, kel on plaanis ebaviisakal viisil tuumarelva kasutada, mõni oluline ilmakodanik pantvangistada või muul moel rahulikku ilmakorda lõhkuda. Need sündmused on omavahel seotud, aga nagu suuremas osas sellistes mängudes, muutub järje pidamine ajapikku keeruliseks ning lõpuks isegi ebavajalikuks. Siin ei küsi keegi, kas sa soovid vastaste pihta tulistada või siis hoopis diplomaatiaga lähenda. Või romansse arendada ning ravimtaimi korjata. Ei. Kontsept on lihtne – sul on sihtmärk, tee talle lõpp.
Lahinguväljal plahvatav üksik sõiduk täna enam meelelahutuse kvooti ei täida, seega lendavad õhku hooned, kukuvad alla lennukid ja mängu õhkõrna intiimsuse (tasa ja targu edasi) võtavad tihti üle stseenid, kus midagi SUURT juhtub. Selliste momentide vahele jääb teekond, mille kestel vastaseid ettevaatlikult eemaldatakse, neid rühmakaaslaste jaoks ära märgitakse, kas läbi sihiku või droonide abil, taktikalises võtmes lahinguvälja puhastatakse või siis võimalusel märulit välditakse ja lihtsalt hiilimisega lepitakse. Tavaliselt jagunevad missioonid osadeks, mis üht, teist või kolmandat eeldavad. Ühe peatüki struktuuri kirjeldus on tavaliselt sarnane: alarmi vältimine, mingi asukoha kaitsmine, sihtmärgini jõudmine, taandumine.
Toetav tehisintellekt on peaaegu alati eksimatu, mis tähendab seda, et lihtsamatel keerukustel võid sa rühma liikmetele pelgalt käske jagada ning oodata, millal need teoks saavad. Mängu teine pool muudab, tõsi küll, palet ning ühtlasi rikutakse tempot paari kaitsetaktika võimalikkuse piire kompava lahingustseeniga, mis isegi mängu märulirütmist välja vajuvad, sest vastaseid kallatakse ühtäkki igast ilmakaarest ämbriga ning toetav intellekt ei pruugi alati õigel ajal varjuda taibata. Need on ärritavad hetked, mis võivad mõnele nõrgema närviga mängurile saatuslikuks saada. Ühtäkki muutub madin elustamissimulaatoriks – sa jooksed ühe langenud kaaslase juurest teise juurde, et neid elule turgutada, olles samal ajal paratamatult vastaste märklauaks.
Kui torm vaibub, läheb kõik edasi rahulikumas tempos, nappide märulilünkadega ja umbes 10-12 tunni pärast võib kogenum mängur üksikmängu läbituks lugeda. Siit edasi jääb alles võimalus koostööd teha, nii üksikosas kui Guerilla mänguviisis (rünnakulainete alistamine) või siis ühismängu võistluslikus osas meelt lahutada. Too viimane minu meelest paljude teiste kaasaegsetega päriselt sammu pidada ei suuda, olles pisut kaootiline ja tahumatu, nõudes kannatlikkust, et pidevalt surres sündivast mingigi ülevaade saada. Minu meelest peaks igal üksikmängukaardil olema üks koht, kus sa saad passida ja mõelda, ilma, et sind kohe sõelapõhjaks ei tulistata. Siin eiratakse su privaatsust igati ning arvestades seda, et paljud just üksikosa võtmeelemendis ehk siis kamuflaažis ringi lippavad (ning kõigest paar kuuli saatuslikuks saavad), toimub su alistamine nii, et sa ei saa isegi aru, kes või kust sind tulistas. Kolm korda järjest. Ja siis veel.
Kui nimeeksitus, kohutav tegelaste näodisain ning üksikud graafikaebakõlad andeks anda, siis on Ghost Recon: Future Soldier soliidne taktikaline märul, mis on ajaga kaasa minnes küll pealkirja ning vormi muutnud, aga sisu suures osas samaks jätnud. Neile märulisõpradele, kes eelistavad padutulistamise kõrvale veidi planeerida, tasapisi toimida ja mõelda, peaks see tõik vaid rõõmu valmistama.
8/10
Mängu jagas arvustamiseks Gamestar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Avalda julgelt arvamust!