Virtuaalreaalsuskiiver on meie aja ime,
toode mis veel aastakümneid tagasi oli sci-fi. Stanley G Weinbaum
kirjutas 1935 lühiloo Pygmalioni prillid (seade, mida seal
kirjeldati, meenutab tänaseid VR kiivreid), vast oskas isegi
unistada ja ette näha, et kunagi elame me maailmas, kus kodukasutaja
võib VR toote pärispoeriiulilt osta, endale koju tellida või ise
kokku panna. Tollal oli see siiski puhas sci-fi. Täna tundub seda
olevat pikema täisverelise mängu PSVR platvormile saamine.
24 jaanuaril ilmuv Inpatient on
Supermassive Games stuudio esimene katse tõsisemat VR mängu teha.
Kui aus olla, oli nende rööbastel galeriitulistamise ja õudka
mikstuur Until Dawn: Rush of Blood igati kompetentne ja sisukas
sissejuhatus VR mängude maailma. The Inpatient proovib teisiti,
jutustades õudusmängule Until Dawn eriti sünge, osaleja langetatud
valikute järel lahkneva eelloo.
Mängur kehastab mälukaotusega
patsienti (ta saab valida nii tegelaskuju soo kui nahavärvi), kes
leiab end ootamatult lumme mattunud mäestikus asuva Blackwoodi
püshhiaatriahaigla kiviseinte vahelt, kitsast palatist, ebastabiilse
kaaspatsiendi seltskonnast. Nagu õudusteostes ikka, pööravad
sündmused kiiresti vasakule ja veri voolab. Lugu tervikuna on
kindlasti süngem ja hirmuhõngulisem kui Until Dawn seda oli.
Hirmust kirjutades, ehmatada oskavad Inpatienti tegijad sind samuti.
Piisavalt palju, et sind ümbritseva suhtes paranoiliseks muuta.
Leidub lihtsalt efektiivseid “näkkuhüppamisi”, aga ka loo
atmosfäär ning folkloor on sobivalt hirmutavad, adekvaatne
helidisain toetab seda tugevalt, olles samuti intiimselt ähvardav
ning hirmutades eemalt kostvate arusaamatute helidega. Igast
trellitatud aknast sissepiilumine tundus üsna suure väljakutsena
ning nurgatagused olid mängu lõpuosani, mil müsteerium tasapisi
ennast avas, ähvardavad.
The Inpatient annab värskendava
featuurina mängurile võimaluse oma tegelaskujule hääl anda ja sel
moel dialoogides osaleda. Mängus tähendab see seda, et iga
dialoogivõimaluse ajal kuvatakse su vaatevälja kaks tekstivalikut,
millest sulle sobiva saad kiivri mikrofoni öelda. Dialoogivalikute
ilmumine ja mänguri poolt reageerimiseks kuluv aeg tekitab küll
vestlustesse napi pausi, kuid oma (iseäranis nigela)
häälnäitlemisega panustamine (lõpuks ma üritasin ka rolli sisse
elada) sidus mind tõepoolest mängumaailma ja karakteritega rohkem.
Paraku nüristavad vestlusi sinu
vestluskaaslased. Inpatient sisaldab ridamisi tegelaskujusid, kellest
suurem osa täidavad piiratud rolle ning mõned ilmuvad vaid
nappideks hetkedeks. Ükski neist pole iseäranis sügav ega huvitav
ja nende roll piirdub peamiselt situatsiooni ja mitte nende endi
tausta lahkamisega. Halvimal juhul (sinu valikutest olenevalt) on nad
miski, mis on määratud liiga kiiresti surema.
Ka komistab The Inpatient, püüdes
olla midagi enamat kui pikem VR elamus. See on üsna puhas
loovestmismäng, aga võiks mingite aastaga tekkinud ning juba
kivistunud VR standardite murdmisel (rohkesti passiivset osalemist
ning ringivaatamist) olla võimeline ka enamaks. Leitavaid ning
uuritavaid esemeid (mis juhatavad lühikeste minevikumeenutusteni)
pole palju. Veidi rohkem jagub erinevaid teelahke, mis juhatavad
lõpuks erinevate situatsioonide ning lõpplahendusteni, mis
tähendab, et 2 tundi kestvale mängule on võimalik lisada veel
vähemalt 2 tundi mänguaega. Üsna suure osa ajast veedab mängur
palatis või on mingil muul moel mingisse situatsiooni lukustatud.
Sissejuhatav osa, milles sa enam vähem paigale naelutatud oled,
neelab poole tunni ringis, sealt edasi lubatakse sind vaimuhaigla
pimedatesse koridoridesse kolama. Kuid selles lubavalt kõhedas
sündmuspaigas leidub väga vähe võimalusi uurida või oma soovi
järgi avastada. Suurem osa ustest on alatiseks suletud ning
kõrvalepõiked piirduvad üksikute ruumidega, kus ootab aeg ajalt ka
mingi nupp mida vajutada või mõni kõrvaltegevus, mis läbi viia.
Tihti sörgitakse saatusekaaslas(t)e sabas, oodates, et nad järgmise
ukse avaks või mõnel muul moel sündmustikku edasi liigutaks.
Sündiv elaevneb aeg-ajalt, aga lõpuks ma soovisin, et mäng ise
olnuks intensiivsem ning kiirem. Isegi tegelaskuju liikumiskiirus on
tegelikult tiguaeglane, mis mõjub niigi lühikese elamuse kunstliku
pikendamisena.
Graafikamootoriks on Unreal Engine 4 ja
sellele ehitatud maailm on Playstation VR mängude standardite põhjal
pigem üle keskmise kena. Vaateväli on suhteliselt klaar, tekstid
hästi loetavad, tegelaskujude karakterid elutruud ning detailsed.
Vaimuhaigla ruumid tunduvad kliiniliselt kõledad ning peletavad, aga
sama piiratud, sest kuigi vaateväljas võib esineda avarust, on
liikumisruum peaaegu alati põhitee ja paari kõrvalruumiga piiratud.
Mängu saab juhtida nii
standardkontrolleri kui Move pultide abil. Liikumisel saab kasutada
nii vabalt pööramist kui ka mugavusseadetena erineva
pööramisulatusega nurkasid.
Lühikese VR hirmumänguna ei suuda The
Inpatient üllatada, kuigi seob lugude maailmad järjega kenasti
üheks. Sama tootja Until Dawn: Rush of Blood on, kui loovestmine
kõrvale jätta, igati parem (ning subjektiivselt ka lõbusam) VR
mäng, samas kus Until Dawn ise on loovestmise põhjalikkuses ning
kestvuses võrdlusena pärl. Weinbaum poleks ilmselt enamat loota
osanudki, aga need, kes PSVR-iga juba üle aasta tuttavad, oskavad.