Splinter Cell: Conviction

Vahepeal on hea avastada midagi sellist, mille headuses sa kahtlema oled kippunud. Splinter Cell on mulle sarjana tegelikult alati istunud, sest see ei ole eriti tempokas ja sisaldab kõvasti õnnestunud hiilimist. Conviction, mida ma siiani proovinud ei olnud, jätab hiilimise paika, aga lisab märuli ning efektsuse, nii et mängust saab korraga hiilimismärul. Ja see on väga hea. Üks toredamaid elamusi, mis viimasel ajal saadud. Hoolimata sellest ja eriti seetõttu, et ma varem kahtlesin. Eelarvamused.

Väga lühidalt kirjeldades tähendab hiilimismärul seda, et maruvihane Sam Fisher, kes sel korral oma tütre tapjaid jahtima läheb, püsib endiselt varjudes, aga on nüüd vajadusel väga kiire ning teeb igasuguseid trikke. Näiteks kukutab kambale vastastele muuseas kroonlühtri pähe, rebib pahaaimatuid pätte otse läbi aknaklaasi liftita esimesele korrusele ruttama ning murrab lähikakluses luid, kombineerides lööke laskudega summutajaga varustatud püstolist ning (selle mängu üks peafeatuure) hukkab korraga maksimaalselt neli vastast. See viimane trikk töötab alati ühe käsitsi tehtud mahavõtu najal (võib vastase otse auti lüüa, hiilides tabada või teda inimkilbina kasutada), mille järel saab vastavalt relva võimalustele kuni neli vastast ära märkida. Kõik leiavad lõpu ühes kiires slo-mo sündmuses, ühe nupulevajutuse järel. Efektne ning kasulik, sest rühmast enesekindlatest vastastest saab korraga üks paanikas põgeneja.

Toredad featuurid on ka trikkide eest kogemuspunktide teenimine (viimased võimaldavad relva/vidinakohvri sisu uuendada) ning "vaim". See viimane on jälg, mis jääb avastatud Fisherist keskkonda, tähistades paika, kus vastased sind olevat arvavad. Samal ajal, kui nad vaimu asupaika piiravad, võid sa mugavalt positsiooni muuta ning neid ebameeldivalt küljelt üllatada, sündmuspaigast lahkuda või ükshaaval ära noppida.

Kõik kirjeldatu toimib üksikosas nagu kuld ning võimalusi järgmisel korral teisiti teha jagub samuti. Vastased on piisavalt juhmid, et end nende seas domineerivana tunda, nende üllatushüüded ja ähvardused, kui midagi juhtub, näiteks ruumis korraga tuled kustuvad või nende mõttekaaslased jäljetult kaovad, loovad kiskja-kütimängu jaoks suurepärase õhustiku. Pimedus on alati liitlane. Valgusallikate hävitamisest saab peaaegu kinnisidee. 

Surnukehasid enam teisaldada ei saa. Seega peab nüüd vaatama, kuhu sa need vedelema jätad. Kaamera vaatevälja - ei ole hea. Vastaste liikumistrajektoorile. Miks mitte. Ehmatus on pimeduse kõrval samuti liitlane kui just missiooni reeglites vahelejäämist mängu lõpetava faktorina kirjas ei ole. Vidinate kasutamine on samuti loovuse küsimus ja esimesel korral kohe ei jõuagi pärale, et näiteks piilukaamera abil võib korda saata rohkem kui ainult keskkonda jälgida (see saadab välja helisignaali ning seda saab vajadusel plahvatama seada). Ideaalne vahend topeltdiversiooniks.

Üksikosa napi kestvuse üle kurtvad võiksid alustada kohe kõige kurjemast keerukusest, see lisab planeerimisvõimaluse ning ridamisi nokitsemist kõige efektiivsemate lahenduskäikude loomiseks. Ehtne Splinter Cell käibki pimeduses, taktikaliselt, mitte varjust pidevalt häiritud vastaste pihta tulistades ja lisatud kiirus annab minu meelest võimaluse diversiooni osavamalt ning otsustavamalt suunata.