Pikslist laborihiired ehk miks Skyrim kontrolli alt väljas on

Esialgu oli tühi ekraan, seejärel ilmus/asetati sellele piksel, üksik näotu punkt sügava musta silmipimestavas vaikuses. Või must laik kiiskavas valguses. Üksik piksel ei olnud defineeritav millegi muu kui pikslina, sellega ei saanud samastuda, see ei rääkinud, sel ei olnud nägu ega kodeeritud tundeid. Üksik piksel oli lihtne punkt. Ta võis asuda ülemise rea vasemas ääres või kuvatava ala keskpaigas, sellega käitumine ka piirdus.

See ei jäänud muidugi nii. Pikslit testiti kui laborihiirt. Kui selle värv taustaga sarnaseks muudeti, uppus see tausta ja lõi illusiooni, et kameeleonpikslit ei ole olemas. Kui pikslile teine ja kolmaski liideti, morfis see oma kujundi suuremaks ning kui neid kopeeriti, võimaldas see kaht üksteise suhtes vastanduvat pikslit. Kui üks piksel mööda ekraani, vabalt valitud suunas põgenes ja teine teda jälitas, muutus pikslitega samastumine võimalikuks. Võimalikuks muutusid ka erinevad lahendused. Mis juhtub siis, kui üks teise tabab? Kas kaks digirakku liituvad, kas jälitatav kaob või haihtub kokkupuutel hoopis jälitaja, kas üks piksel peab teise kätte saama kiiresti või on tal selleks tegevuseks lõpmatult aega, kas nad tekitavad lõpuks kolmanda, lapspiksli, millel on omadus ajapikku suuremaks sirguda? Inimkujuliseks piksliks. Mis saab siis, kui pikslid labürinti sulgeda ning lisada sinna omakorda veel vastanduvaid piksleid? Kui neile kehtestada erinevaid käitumisreegleid, eeskirju, koodi, mis on nende eluenergia ning ühtlasi saatus? Mis siis, kui osa sellest koodist selliseks muuta, et saatus on vähem etteaimatav või üldse juhuslik? Kui miski pole 100% ette määratud? Mis siis, kui piksleid on 1000 + x hulk juurde tekkida võivaid ning nende kõigi vahel on mingisugune side. Kõrgema võimu kontroll loodu üle.

Nii see kõik algas. Juured, mis on täna viinud Skyrimi kontrollimatu maailmani, aga mitte ainult. Tundub, et inimene ei kontrolli oma loodud piksleid ning neile antud käske ideaalselt. Ma ei räägi siin muidugi ainult pikslitest ja koodist, eks. Mida suurem, keerulisem on süsteem, seda suuremad on hälved ning lõpuks tundub kõik üsna ettearvamatu, nii kogejate kui tegijate jaoks. Mille muuga me seletame näiteks Skyrimi ämbritrikki (Youtube otsingusse „Skyrim bucket trick“), kaduvaid või muutuvaid missioone, haihtuvaid piire, mingeid olukordi, mis lähevad sündmuste käiguga vastuollu, mingeid tingimusi, mis lõhuvad salvestatud mänguseisu sootumaks. Nihked ei pruugi olla nii ilmselged, et need ennast peale suruma hakkaksid (vastasel juhul oleks arvustajate keeles mäng täiesti katki), aga need on sarnaste mastaapide juures kogetu põhjal alati olemas. Bethesda väidetavalt ei teadnud ämbrite alternatiivse kasutusvõimaluse kohta midagi. Neil polnud aimugi, et ämbreid, mis olid pelgalt sisustuselemendid ja ehk ka esemed, millega kaubelda, sai tegelastele pähe toppida ning sel moel nende pilgu eest varjatuna tegelaskujude majad tühjaks varastada. Ämbripead seisid nagu soolasambad, ei reageerinud, sest kood ei öelnud neile, et nad peaksid omalaadse peakatte eemaldama. Nende piiratud psühholoogias ei tekkinud mingeid vibratsioone või alaväärsust. See (Bethesda ütleb, et omapära) ei tulnud testimise ajal välja, alles mängurid avastasid selle ja hakkasid oma reegleid looma. Bethesda omakorda leidis, et tegu ei olegi bugiga, nad otsustasid seda anomaaliat lubavat koodilõiku mitte näppida, sest karbil mainimata jäänud featuur osutus ootamatult kasulikuks. Ühtlasi on see ka päris naljakas. Iva ja šokifaktor on siin selles, et koodi ei olnud sellist võimalust teadlikult sisse kirjutatud, aga ometi oli see võimalik ja isegi töötas.

Ja see on vaid üks vähestest näidetest, kuidas Skyrimi maailm osaliselt oma elu elab. Kõik selle pärast, et keegi otsustas kunagi uurida, mis juhtub siis, kui lihtne piksel oma igavast rollist välja suruda.

Kahjutu piksel.