ARVUSTUS! Uncharted 3 - kaardistatud kõrge tase

Uncharted 3 on hämmastavalt filmilik märulseiklus, millele mänguturul hetkel võrdset ei leidu. See on ühtlasi sarja siiamaani parim osa, mis ei pelga karakteriarendust, veidi süngemat, sügavamat sisu ning relvavabasid lõike. Huvitavat leiab veelgi.

Ma ei alusta päris algusest, see tähendab, ma ei soovi lugejat eesootavat mänguelamust lõhkuda. Kui sissejuhatavaid peatükke kirjeldama asuda, tähendaks see juba paari üllatuse rikkumist. Saan mainida, et tagasi on vanad tuttavad ning nendega liituvad uued näod ning et mängu peapahalane on kogu sarja meelejäävaim tegelaskuju. Samuti seda, et lugu teeb mõned päris ootamatud pöörded ja aitab lisaks peategelaste suhete kujunemist paremini mõista. Sind jooksutatakse mööda erinevaid riike, väga erinevaid sündmuspaikasid, mööda dünaamilisi tasemeid, mis muutuvad vastavalt sellele, mis parasjagu juhtub. Nii lõhuvad ootamatud plahvatused põrandaid ning seinu, langevad kivirahnud blokeerivad edasipääsuteid, vesi tungib armutult peale, uputades enda teel kõik, ootamatu liivatorm muudab nähtavuse viletsaks. Üks filmilik olukord viib teiseni, mõnda sündmust oskad sa oodata, teised üllatavad. Kihutavast sõiduautost lennuki teliku külge hüppamine või uppuvast laevast läbi veega täituvate koridoride põgenemine on sama pilkuköitvad kui hilisemad spektaaklid kõrbes ning kadunud Irami linnas. 

Seikleja Nathan Drake, mängu peategelane, reageerib sellele kõigele usutavate liigutuste, viibete ja kõrvalanimatsioonidega, astudes sammukese edasi ka mängutegelaste animeerituse kvaliteedis üldiselt. Näiteks ei pööra ta ennast juhtkangi suunates näiteks kohe ringi, vaid teeb esmalt sammukese tagasi ning vahetab alles siis graatsiliselt õlga ette pöörates suunda. Veidi aeglasemal pööramisel astub ta hoopis sammukese kõrvale ning pöörab alles siis ülakeha. Samal moel reageerib ta ka keskkonnale: libistab käsi mööda trepi käsipuud, asetab peopesa seinale, et ennast sellelt minema lükata, mitte ei jookse näoga tuimalt selle vastu, peletab kätega tüütuid putukaid, pühib higi või vaatab pingelistes olukordades liikudes otsivalt ringi. Vastavalt sellele kui roidunud ta on, muutub tema samm aeglasemaks, ta komistab, koperdab, taarub küljelt küljele ning kukub. Ma olen kindel, et mitmed sellised liigutused on skripteeritud, kuid see ei kahjusta üldmuljet. Animatsioonid on hästi seotud, nende vahele ei jäeta ebaloomulikke kehaasendeid. Miimika töötab samuti alati, huuled on heliga rangelt sünkroonis ning ilmed varieeruvad. Erinevalt paljudest mängudest, mis seda kõike varem juba teinud on, iseloomustab Uncharted 3-e äärmuslik lihvitus, hüpe sarja esimese ning kolmanda osa vahel ei ole mitte ainult tajutav, aga ka muljetavaldav. 

Kui liikumine annab karakteritele ihuelu, siis häälnäitlemine toob nad tõeliselt meieni. Nolan North tundub Nathaniga juba sinasõber olevat, ta on rollis sees ja heas mõttes enam eriti ei üllata. Uustulnuk Rosalind Ayers on see, kes siin, askeetliku Katherine Marlowe osas, tõeliselt võimutseb. Tema tegelaskuju on tõsiselt mürgine ning sarkastiline, liikudes väga kiiresti leebusest tulitigeduseni – kõik need tunded on häälepaeltest välja võlutud ning moodustavad ühes miimikaga peatumatu terviku. Iga tema poolt lausutud rida vapustab, iga pilk kõrvetab ning korraga ei ole ta enam lihtsalt mudel vaid tajutav ohuallikas. Charlie Cutteri, Talboti ning Victor Sullivani karakterid on samuti superhäältega varustatud, mujalgi pole siin keskpärasusele kohta.

Tasemed on mitmekesised. Need on avatumad või vähemalt sama avatud kui varem, mis tähendab teatud piirkonades erinevaid lähenemisvõimalusi, aga piirideta maailma teed ei minda kunagi. Tootja Naughty Dog kinnitas juba produktsiooni ajal, et nad tahavad mängija siiski väga kindlakäeliselt tempos ning lugu järgimas hoida. Lubatud on variatsioonid lahingus, platvormer on aga tihti seotud keskkonnas toimuvaga, mistõttu siin toimuvad hargnemised viivad vaid üksikute peidetud aareteni, veelgi piiratumad on Crash Bandicoot sarjast alguse saanud koridorijooksud (Nathan tormab läheneva ohu eest põgenedes kaamera poole), mis tekitavad pigem vaatemängulisust kui ohustavad sind tõsiselt. Jah, sa võid elu kaotada, aga kontrollpunktide jagamisel ollakse igal ajal ülimalt lahked, sest kulgemine on oluline. 

 

Mõistatusi leidub endiselt, neist mõned päris loomingulised, teised juba varem nähtud, iga juurde jagatakse vihjeid, mida osaliselt eirata saab. Ekraanil pakutavat lahendust ei pea vaatama, küll ei saa ignoreerida vestluse käigus toimuvat olukorra lahkamist. Ühest küljest on tõesti tore ja isegi loogiline, kuidas neli märuliarheoloogi omavahel keskkonda avastavad ning seda vihje vihje kaupa avavad, teiselt kaotab see mõne „peamurdja“ juurest selle potentsiaalse keerukuse. Siin võiks veel enam vabadust ning lahendusvõimalusi jagada, aga loomulikult ei ole see Myst. Ei saagi olla.

Ronimise, hüppamise ja mõistatamise vahepalaks on lahingud, mis toimuvad tavaliselt suurema hulga vastaste osalusel. Need võivad alata hiilimisega (mõne pahalase saad sa tõesti ettevaatlik olles padjale saata), aga kujunevad tavaliselt ikkagi tulevahetusteks, mis eeldavad varjumist ning keskkonnas liikumist. Edukas hiilimine nõuab siin paraku liiga suurt hoolikust ning ei toimi seetõttu nii nagu mõeldud oli. See lihtsalt pole sedasorti mäng. Kattevari töötab hästi, asupaikasid saab vahetada pidevalt, liikuda sujuvalt ümber nurga või kahe varje vahel edasi tagasi, erinevad peidetud relvad töötavad sinu kasuks, kui sa leiad võimaluse neid otstarbekalt kasutada ning tead, kus on võimalik kiiresti mõni suurem kuulipilduja mehitada, kuhu esimesena granaat heita või milline vastane esimesena täpsuslasuga neutraliseerida.

Relvavaba lament toimub rusikate ning jalgade abil. Siingi on samm edasi astutud ja kuigi keskkonnast haaratud esemete löögivahenditena kasutamist ning vastastele kaelakukkumist on varem mitmetes mängudes proovitud, muudavad need elemendid eelnevate osade pisut tuimavõitu tampimise pigem ajastamiste jadaks. Selles on oma kindel rütm ning vaheldusrikkus. Kontekstuaalsed löögid näevad head välja ning aitavad samuti keskkonda tegelastega siduda.

Silma jäid mõned üksikud vead pildis, tekstuuride hiline laadimine mõnel korral, paar ebaloomulikku situatsiooni füüsikaga, ühes lõigus kaotas Nathan korraks juhitavuse, olles peale ebaõnnestunud hüpet kukkumise asemel vööni põrandasse mattunud. Valdavas osas on Uncharted 3 hetkestandarditele igati vastav. Keerukust on muide pisut tõstetud, vähemalt mulle tundus, et on. Keskmine raskusaste tundus mängu lõpuosas pigem eelmiste osade keerulisele vastavat. Keerukuse järsk tõus on tajutav mängu keskpaigas, kus sind korraga ihuüksi ühel silmipimestavalt kaunil areenil kümnete jõurelvadega varustatud vastaste vastu sõdima pannakse. Siit alates kohtab päris palju selliseid olukordi, mis nõuavad kordi, ehk isegi kümneid, uuesti ja uuesti proovimist.

Mängu lõpetamiseks kulub keskmisel keerukusel umbes 10-12 tundi, saja peidetud aarde leidmine lisab siia veel mõned tunnid, kui selline tegevus sind huvitama peaks, aga peamine lisaväärtus peitub siiski ühismängus, mis on nii võistluslik kui ka koostööpõhine. Viimase mänguviisidest väärib rohkem tähelepanu Adventure Mode, mis volitab su sõprade või suvaliselt valitud kaaslastega erinevaid punktist-A-punkti-B-missioone läbima. Tegemist ei ole põhimängust kopeeritud stsenaariumiga, süzhee püsib lihtne, nii on missiooni kulgemise struktuur näiteks järgmine:infiltreerumine – aarde leidmine - põgenemine. Siin on põhirõhk alati võitlusel, minilood ja dialoog lihtsalt kaunistavad viimast. Ühismängu suurimateks plussideks on tasemedisain (väga erinevad tegevuspaigad, mis ei asu ainult ühel tasapinnal) ning dünaamilisus. Nii võib kõrbeküla, kus parasjagu tiimide surmamadinat peetakse, ootamatult liivatormi mattuda või siis sööstab ootamatult üle peade lennuk, mis osalejate pihta tule avab. Sisu ning tegevuse garanteerivad medalid, uued relvad ning oskused, mida hankida. Kui see sind kaasa haarab, siis jääd sa siia ilmselt kauaks. 

Nagu ma sissejuhatuses juba mainisin, Uncharted 3 on hämmastav. Selliseid meistriteoseid valmib mängutööstuses kord paari aasta jooksul ning need hoiavad märulseikluste lippu endiselt kõrgel. Kui paljuks enamaks Playstation 3 veel võimeline on? Tootjad, kel viisaastakuplaan tehtud, kinnitaksid ilmselt, et nad pumpavad musta värvi jõujaamast veelgi enam välja. Aga tegelikkuses? Kas me näeme sel konsoolil veel üht selle sarja mängu, või on nüüd käes see hetk, mil oleks paslik juba järgmise põlvkonna poole vaatama hakata? Kus Uncharted 4 tekitaks veelgi suuremat furoori kui sarja esimene osa aastal 2007.

10/10

Mängu jagas arvustamiseks Sony.

Mis oli enne?

Uncharted: Drake`s Fortune

Esimene tutvumine Nathaniga muutis Playstation 3-e konsoolisõja mängutandril oluliseks, aga määras ära ka selle, et Tomb Raideri kloonid ei pea ilmtingimata emamängu sarnased olema. Larat pensionile ei saadetud, selle asemel löödi märulseikluste siiamaani ebamääraselt kõikunud mõõdupuu korraga peaagu ületamatutesse kõrgustesse. Mängu meeldejäävaim hetk on ilmselt keset džunglit vedeleva natside valduses olnud allveelaeva leidmine.

Uncharted 2: Among Thieves

Rohkem tegelasi, keerukam sisu, mitmed unustamatud märulihetked. Stseen poolenisti kuristikku kukkunud rongiga mängu alguses on puhas klassikakuld. Nathan Drake ise oli enne sarja teise osa ilmumist lihtsalt huvipakkuv tegelane, peale lõputiitreid jäädi tema taastulemist juba pikisilmi ootama. Üksikmängule lisandus ühismäng, mille vajalikkuses esialgu kaheldi. Üllataval moel oli see suurepärane.