MÄNGUARVUSTUS: ZombiU – horrors of survival (Wii U)

Samal ajal kui moodne mängumaailm (ja eks ma isegi pisut) ootas põnevusega Destiny reliisi, mängisin mina paar aastat vana jõlevara ZombiU, mis on Wii U ekslusiivmäng.

Eksklusiivne on ZombiU ka selles mõttes, et survival horror on žanrina alles veel žanrinimetuses, mängusiseselt tähendab see tihti vaid padutulistamist (masendavalt keskpärane ning märulist üleküllastunud Resident Evil 6, sinu poole vaatavad altkulmu ilmselt kõik sarja austajad) ning käehoidmist. 

Zombi U on survival horror nii planeerimispõhiselt kui oma vigade ning kohmakuse poolest. Esiteks kehtivad siin kõik need reeglid, mis ellujäämisõudukad pingeliseks muudavad: suhteliselt kesiselt laskemoona, ootamatud olukorrad, kus vastased su järsku oma hulga alla matavad, alatine järgmise sammu hoolikas planeerimine ning tasapisi edasi liikumine vahelduvalt pideva paanilise taganemisega. Huvitaval kombel tekitatakse siin mängurist mõistlikult vähe hoolides realistlik oht isegi ajaks, mil sa oma inventari sirvid või mõnes kapis tuhnid. Nagu mängus Demons Souls, mängumaailm ei peatu sel hetkel, sulle võidakse ootamatult ligi hiilida (need hetked ei ole kunagi skripteeritud, nii et tavaliselt oled sa ise süüdi kui vastaste keskel seljakotti korrastama asud). Puldi ekraanil on 6 quickslotti, mis peaksid igasse lahinguolukorda minnes alati täidetud olema ning seljakotis sorimine võiks toimuda kas turvamajas või vähemalt paigas, kus radar lähedalkondavaid vastaseid üles ei korja.

Kohmakus lisab oma noodi. Relvadega peab sihtima käsitsi ja analoogkangide opereerimise ajal on sihik piisavalt ujuv ning vastased piisavalt kärmed, et mitu lasku mööda tulistada. Mängu jooksul kümneid. Isegi sadu? Mina eelistasin tihti püstolitele kriketikurikat, molotovi kokteile ja maamiine. Suurema tulejõu ning laskeulatuse-alaga relvad, nagu nt kaheraudne, tabavad, tõsi küll, lähedalt peaaegu alati kümnesse. Samuti on päris mugav eemalt (neil üksikutel hetkedel kui Zombi U seda võimaldab) läbi vibu- või snaiperpüssi teleskoopsihiku üksikuid paigalpassivaid vastaseid noppida.

Postitiivse nükkena pakub ZombiU harva üle mänguri ehmatamisega. Kriiskav õudus laias laastus pole ehk isegi õige mängu atmosfääri kirjeldamaks: pinget tekitatakse pigem sellega, mis järgmise nurga taga oodata võib. Tavaliselt ei oota seal miski, peale paari lagunenud koolnu, aga kui ootab (näiteks üks kõhe stseenike lasteaia keldris), siis võib see sama hästi mängurile hirmust kriiskamist ja haledat ning kiiret otsa tähendada. Outlasti kõheduseni siin siiski ei jõuta. 

ZombiU tavamängurežiimis saab hukkunud mängurist zombi ning tema rolli võtab alati üle uus karakter, kellel lasub kohustus eelkäija eluküünal kustutada, tema inventar puhtaks teha ja ise paremini üritada. Hordide keskelt oma aegunud, ilastava ning jõriseva alter ego leidmine mõjub kibemagusa pöördena ja muudab mänguelamuse ainulaadseks. Veelgi omanäolisem, kuigi mitte originaalne (Demons Souls ja Dark Souls juba tegid seda) on fakt, et kui sa suremise järel oma zombi-minani ei jõua ja uuesti sured, siis kaotad sa kõik inventaris olnud esemed, isegi relvad. Ja see on löök (sa leiad õnneks uusi ja saad ka vanu oma algupärastest kohtadest leida). Soulside mõjutuseks saab lugeda ka võimalust keskkonda sümbolisõnumeid jätta, aga seda elementi pole mängurid väga tihti kasutanud ja ei saa öelda, et mul oleks, erinevalt Soulsidest, neist kunagi ka abi olnud.

Kontrolleril on mitu lisaotstarvet. See on Wii U kontroller, eks, sellel peab neid lihtsalt olema. See näitab kaarti, töötab lisaks skänneri, muukraua ja inventarina. Samuti saab selle läbi sihtida kohtrelvi, mis on kasutusmugavuselt nõrgim lüli, kasutada teleskoopsihikuga tulerauda või mängu edenedes teatud elektroonilisi lukke avada. 

Kui ca 12-14 tundi vältav stoori läbitud, jääb üle kas kohalikku ühismängu proovida (häbiasi, et nii suure potentsiaaliga teosel ühismadin või vähemalt hordikaristamine puudub) või survivor mode käsile võtta. Esimest ma paraku proovida ei saanud, seetõttu ma seda hindesse ei seo. Survivor mode on täielik hardkoor, mille suudavad lõpetada vaid üksikud vaprad. Siin on su tegelasekujul vaid üks elu, vastased nõuavad tublisti rohkem materdamist kui normali esimesel astmel, kahest keerulisemast ning igasugused pisiasjad võivad kiiremini saatuslikuks saada kui sa ZombiU öelda jõuad. Minu esimene hardkoorkarakter püsis elus pool tundi ja saatuslikuks sai konflikt üksiku (!) zombiga. 30 minutit ja ma polnud veel õieti alustanudki. Siiski leidsin ma Miiverse foorumis vähemalt ühe kodaniku, kes väitis, et tema on selle põrguliku teekonna läbinud. Ekraanitõmmist tõenditega tal, tõsi, jagada ei olnud.

ZombiU on niisiis keeruline tegelane. Wii U eksklusiivina selline mäng, mida sa konsooli omades kindlasti mängima pead. Seda enam, et Amazon.co.uk saidil müüdi seda veel paar nädalat tagasi ca 12 euro eest Kui tuled mõne uuema konsooli pardalt, siis võid lihtsalt arvestada tagasihoidlikuma graafikaga (mis pole sugugi kole, ent ka mitte erakordselt terav ning detailne) ning sellega, et esimesed paar tundi võib Wii U originaalpult tegelase juhtimiseks ikka päris kohmakas tunduda.

8/10