Nädal Wii U seltsis

Wii U on kohal, või noh, minu jaoks kohal. Lõpuks. Ja kohati tundub, et siiski liiga vara veel.

Kunagi ammu hangitud Wii jahmatas mind konsooliHDajastu alguses oma arhailisusega niivõrd, et ma tõstsin käed ja andsin peale paari mängu (Okami, Metroid Prime 3: Corruption, Resident Evil Archives, Baroque) proovimist alla ning müüsin ta minust vähem kriitilisele kodanikule, kelle lapsed selle abil mõnda aega meelt lahutasid, kuuldavasti jäi mängumasin lõpuks tolmu koguma, nagu see täna ilmselt väga paljudes kodudes teeb. Kahetsesin hiljem pisut, aga Xbox 360 ja Playstation 3 muretsesid selle eest, et kerget leina lahustada. Mis ei tähenda, et mul Wii proovimata mängud siiamaani hingel ei pakitseks. 

Teel tänaseni tegin veel mõned rutakad eksisammud. Hankisin Playstation Vita, mis muutus peale mitme tugeva omamängu väljalaske järel mobiiltelefonimängumagnetiks ning loobusin sellestki, ütlesin endale, et Vita aitab mul leevendada Playstation 4 ootust, aga tõtt öelda see vaid süvendas seda. Suurimaks tehtud veaks oli ehk rutakas Playstation 3 masinast (ning seoses sellega ka kopsakatest Playstation Plus pakkumistest) loobumine, sest nii tore ja võimas kui veebruari alguses saabunud PS4 ka oli, nappis sel esialgu mänguvalikut, mis sundis mind lõpuks Steami poole vaatama, aga sealne müügiorgia tekitas paari kuuga osaliselt soovimatu kollektsiooni, milles ma orienteeruda ei suutnud ning olukorra, kus ma tõmblesin üht mängu proovinuna kohe teise juurde, harva midagi lõpetades, süvenedes või nautides. Mul on Steami digikogus üle 150 tüki lõbuvara ja ma ei oska neist pooli ka peast nimetada.

Siis saabus moment, kus ma pidin otsustama, kas Xbox 360, Playstation 3 või Wii U. Ja viskasin lõpuks pöidla püsti esialgu kõige ebatõenäolisemana tundunud variandi kasuks. Xbox 360 oleks olnud lahe valik, aga ma olin neid viimase 10 aasta jooksul tervelt kolm masinat läbi mänginud, kaks RROD-ni ja kolmanda lubasin müüki, kui tundus, et MS enam tõsimängurile tähelepanu ei pööra. Wii U võitis, sest ma lasin ennast ahvatleda Nintendo omamängudel, ühtlasi oli sel konsoolil piisavalt neid mänge, mis vanadel konsoolidel läbimata. Ja nii ma lõpuks, peale nädalaid foorumeid sirvinuna ning arvustusi lugenuna, Wii U tellisin.

Efekt oli esialgu sarnane Wii kogemusele.

Playstation 4 kõrval tundub Wii U võrdlematu ning kohatuna. Ka Playstation 3 on kiirem, nutikam, põhjalikum. Enne süsteemiuuenduse tegemist tekkis tunne, et masin rändab kohe poodi tagasi. Menüüd olid enneolematult aeglased, nii aeglased, et pidasin seda süsteemiveaks. Ei. Foorumid kirjutasid – nii ongi. Sealjuures vihastasid mind Nintendomaniakkide aastatetagused postitused selle kohta, kui vapustav Wii U kõigest sellest hoolimata ikkagi on. No kurat.

Peale süsteemiuuendust, muutusid protsessid kiiremaks. Menüüd avanesid lühema (ent siiski harjumatult pika) ooteaja peale, harjumatult suur kontroller tundus esialgu kohmakas ning kahel ekraanil mängimine polnud sugugi nii iseenesestmõistetav ning mugav, nagu reklaamklippidel laialt naeratavad reklaamklipiinimesed sel paista lasksid. Millega ma siiamaani harjunud pole ja ma ei tea, kas üldse harjungi, on parempoolse analoogkangi alla paigutatud juhtnupud. Mu sõrme ja mälu koostöö ei ole neid sinna fikseerinud ja ma pean pidevalt „pimeduses kobama“ või isegi puldile pilgu heitma, et mitte eksida. Ma ei kujuta ette, kuidas sel moel nt Ninja Gaiden ette võetakse. Pro kontrolleril on muide sama häda ja kolmandajärguline puldikraam turul on liiga neljandajärguline, et selle hankimist isegi kaaluma hakata.

Negatiivsete omaduste loetelu võiks pikalt jätkuda. Pult püsib laetuna mänguküps ca 3-4 tundi. Seda on paganama vähe. Eshopi mängude hinnad on ulmelised ja allahindlused kasinad. Süteemiuuendusel sain kokku 6 veateadet, lisaks hangus konsool esimesel kasutustunnil brauserist koduekraanile naastes kohutava kõlarite kaudu väljunud kriuksatuse saatel. See ehmatas mind rohkem kui viimati läbitud P.T. Trofeesid ega achievemente ei ole ja ma ei saa aru, miks. Laiemas laastus tuleks ka need Nintendo uppuvale Wii U laevale kasuks. Microsoft tabas esimesena ära, et see on viis, kuidas egotripil mängurid ka neid mänge, mida nad tavaliselt ei mängi, näppima panna. Ja tegi saavutuspunktide kogumisest e-spordi, mille võtsid üle ka Sony, Steam ning mingil määral Origin ja Uplay.

Tegelikult on Nintendo süsteemiuuenduste käigus Wii U jaoks tee-ise-oma-saavutus võimaluse lisanud. Kuluaarides on see olemas ja töötab järgnevalt.

Jõudes mängus teatud punkti, näiteks lõputiitriteni välja, saab klõpsata kodunuppu puldil (mis haarab ekraanitõmmise), siseneda Miiverse maailma (kirjutan sellest kohe pikemalt), hakatada teema mängu kommuunis, lisada pilt, täägida see saavutuseks ja markeerida mingi kasutapärase tekstiga, nagu nt Finally i did it! Need pole ametlikud saavutused, aga kommuunides neile tavaliselt reageeritakse ja egotripp ei jää tegemata.

Positiivse külje pealt – Wii U on teistsugune. Harjumatult erinev. Ja teeb mingeid asju ka paremini kui Playstation või Xbox. Kommuunisüsteem, näiteks, on asjalik ja töötab minu suureks üllatuseks. Iga mängu (?) kohta on olemas oma foorum, kus käib pidev suhtlus. Teksti- ja pildipõhine küll, aga minu raamatus on see pigem pluss. Olen tavaliselt audio- ja videotsättimist peljanud ning vältinud, lisaks tundub see mängimise ajal häiriv ning tähelepanu hajutav. Miiverse suhtlus andis mulle juba esimestel mängupäevadel olulisi näpunäiteid kogenud mängritelt, väga konkreetseid vastuseid teatud probleemidele, vastukaja ning kuuluvustunne oli korraga tugevam kui ma kunagi teiste konsoolide pardal kogenud olen. Aeg ajalt on huvitav kiigata ja vaadata, mida keegi sinu lemmikmängufoorumisse lisanud on. Kindlasti pole Miiverse selline suhtlusplatvorm, mida sa kasutad vaid põgusalt, et näha, milline see välja näeb.

Kui parema analoogkangi asetus ja juhtnuppude veidi hajus paiknemine välja arvata, on kontroller viisakas ning mängukõlbulik. Olen seda kasutanud ka veebi sirvimiseks (kiire ning veavaba brauser, 5+), Youtube`i (eraldi klient) rahvatelevisiooni vaatamiseks ning mängimiseks (GBA rollikas Golden Sun ja ajast ning arust hardkoor Zelda 2: Adventure of Link). Retromängude jaoks on 42“ teler liig mis liig, puldi 6,2“ ekraan sobib nende jaoks seevastu suurepäraselt. 

Minult on küsitud, kui suur see Wii U kontroller siis tegelikult ikkagi on - palun, võrlduspilt DualShock 4 kontrolleriga

Tõde? Tõde on minu jaoks selline, et konsooli omamine on teekond ja tõde ise on rohkem otsimise kui leidmise küsimus. Ja sõltumata konsoolist on sel teekonnal muhud ning lohud. Hetkel olen ma laineharjal. Ees ootavad Zombi U, Mass Effect 3 SE ja Batman: Arkham City - Armored Edition. Saab näha, kuidas Wii U suurte mängudega toime tuleb ning mida mina sellest kõigest arvan.