Fanboyismi kirstunael

Kividega loopijad ei ole vaid ühe konkreetse teenuspakkuja taga seisvad poolpimedad. See on üleüldine kriitikatajuvaba mandumine, mis ei kannata pisematki alternatiivset arvamust oma lemmiku kohta. Kutsub esile põhjendamatu kaitsessetõmbumise, solvangud, raevu. Tundub väiklane ja inimlik, aga tegelikult on sel ka tõsisemaid kõrvalmõjusid.

Aur, muidugi, lastakse välja vale koha peal. Vähemalt Nintendo poolel näib mulle, et osaliselt on kogu see virisev ning hädiselt kasvavat mänguvaramut turvav seltskond, kes Nintendo saitidel Wii U ebaedu kaitseb, ise selle põhjustanud.

Mind häiris hiljuti Nintendo foorumeid ning uudistesaitide kommentaariumi lugedes rohkem kui üks asi, rohkem kui sada, aga üks lause riivas iseäranis silma:

„Me ei vajagi kellegi teise tooteid kui Nintendo!“

Tulge maa peale! Ükski konsool ei suuda tänasel mängurohkel turul mängudeta konkurentsivõimeline olla. Või väheste omamängudega, mille hind püsib laes aastaid, olgu need kasvõi võist, suhkrust ja plaatinast tehtud. Kas te kujutate ette, kuidas käiks Playstation 4 käsi kui see oleks rõhunud vaid omamängudele. Ma ütlen kuidas: varem või hiljem väga halvasti. Või Xboxi või mis iganes platvormi. Lisaks külalistootjatele on nii MS kui Sony integreerinud indie. Ja oluliselt rohkearvulisemal kui Nintendo. Ma tean, et Sony foorumites kurdetakse samuti indiemängude olemasolu ning rohkuse üle, justkui need devalveeriks platvormi võimsust. Jama! Eemaldagem indied ja siis alles õige kisa algaks: iga järgmist suuremat mängu tuleb alternatiivideta kuid oodata.

„Me ei vajagi kellegi teise tooteid kui Nintendo“ resoneerub järjest edukamaks muutuva mängutööstuse päevil läbi Nintendo enda viltuse, üle mõistuse aegunud turunduspoliitika. Fanboyismi käes väänlevad mängurid ainult võimendavad seda ja see on nael Wii U kirstukaanes.