ARVUSTUS! Resistance 3 - postapokalüptiline nostalgia

Maailmalõputeemad lihtsa inimese vaatenurgast on vähemalt teles viimase aasta jooksul väga populaarseks muutunud. The Walking Dead ning Falling Skies käsitlevad kõik ellujäämisiha ja igapäevaelu osaliselt harjumuspärase näo kaotanud või lausvaenulikus keskkonnas. Resistance 3 seisab neile kahele väga lähedal.

See FPS algab muteerunud Nathan Hale tapmisega ning juhatab värske tegelaskujuna sisse väsinud silmavaatega Joseph Capelli, kes tuleb isa ja abikaasa rollidega oluliselt paremini toime kui sõdalase omaga. Elukutselisi sõdureid tegelikult eriti palju alles ei olegi, nüüd võitlevad kimääridega ellujäämise nimel lihtsad kooliõpetajad, kaupmehed ja pikkades seelikutes pereemad. Ettevõtmine tundub sama lootusetu kui Fääri saarte jalgpallimeeskonna väravavahi võimalused üksinda Itaalia täisrivistuses meeskonna vastu võitu saavutada. 

Siiski, doktor Fyodor Malikovi ootamatu sekkumine lohutusse argirutiini annab õhkõrna lootust kimääride operatsioonile lõpp teha, aga selleks peab Capelli, lähedased saatuse hooleks jätnuna, rändama tuhandeid miile eemal asuvasse New Yorki, mis on nüüd elutu jääkõrb. Lühidalt öeldes, Resistance 3 toimubki selle teekonna vältel, viib sind erinevatesse asundustesse ning laagritesse, sõidutab maal, vees ja õhus. Ja teeb seda muljetavaldavalt hästi. Militarismi kaotamine toob Capelli esile neutraalse, tagasihoidliku karakterina, kes tavaliselt rääkides häält ei tõsta ning kellest võib oodata seda, et ta kõige kriitilisemas situatsioonis onelinerite loopimise asemel oma lahti läinud kingapaelte otsa komistab. Tema tegelaskuju süvendab ühtlasi lootusetust ning sümboliseerib inimkonna haavatavust, palja südamedaami pildi asemel kannab ta kaasas oma lapse käpikut. Jah, sellise lähenemisega luuakse põhja üheks hilisemaks hingematvaks steeniks. Selliseks, mida tulistamiskeskselt FPS-ilt ei ootaks.

Kuigi varjumissüsteem puudub sootumaks (enamusel juhtudel on abiks objektide taga püsimine) ning tegemist on puhtakujulise FPS-iga, loob Resistance 3 pidevalt erinevaid situatsioone, mis eeldavad erinevat lähenemist, olgu selleks siis objekti kandmine läbi keskonnas toimuva möllu, samal ajal kui partner sulle teed rajab, kõhe laevasõit läbi udu, täiskiirusel liikuva rongi kaitsmine sõidukikolonni eest, hilisöine võitlus peidetud snaiperitega või mõne suuremat sorti elukaga kokkuminek, mis katab aste astmelt terve taseme. Ebasoositavat run-and-gun-tunnet kutsub see esile harva, kuigi lõpuosas esineb ka paar stseeni, kus vastaste hulgaga, mitte loo, aga puhtalt mänguri seisukohast veidi üle on pakutud. Esialgu üsna suletud piirkonnad muutuvad mängu arenedes kohati avatumaks, julgustades sel moel avastama, leida võib siit (relvadele ja laskemoonale lisaks) üksikuid spetsiaalse kasutusega esemeid ning teksti- ja audiopäevikuid. Muide, sel korral on eluriba tasapisi taastuv, aga silmapilkseks ravimiseks peab taas energiakapsleid korjama nagu esimeses osas. Ma ei suutnudki välja mõelda, millises osas see fakt mäguri jaoks meeldima või mitte meeldima peaks, jäin lõpuks seisukohata seisukohale. Las ta siis olla pealegi.

Resistance 3 suurimateks tõmbenumbriteks sõjas laastatud ulmelise keskonna kõrval on kasutatavad relvad ja erinevad vastased. Kui viimaseid saab kiita üle keskmise tehisintellekti, erinevate käitumismustrite ning huvitava disaini pärast, siis relvade kohta oleks kiidulaul lauslõputu. Need on peaaegu kõik mitmefunktsionaalsed, välja arvatud üüratu betoonihaamer, millega vastaste südametunnistusele koputada, kasutamise käigus kolmeastmeliseks arenevad, väga erinevate kasutusviisisega. Näiteks? Näiteks sharpshooteri sekundaarne funktsioon on pisikeste paiksete kuulipildujate väljasülitamine, snaiperpüss põrmustab alternatiivina täpsele lasule vastase molekulideks, auger püstitab kaitsekilbi ja nii edasi. Kõikidele funktsioonidele on keskkonnas ka vastavad kasutusvõimalused loodud, suures osas jääb nende leidmine mänguri teha, üldiselt tapab kõik kõike, aga valitud relvad võivad teatud vastaste peal või positisoonil oluliselt parema efekti anda. Veel on siin granaadivalik, millega vastaste kaitsekilpe maha võtta või plats kiiresti puhtaks lüüa pluss molotovid. Õunapannkooke relvavalikus paraku ei ole, aga ega nendega suurt laastamistööd teha ei saakski. 

Üksikmäng, kestab madalaimal keerukusel keskmiste oskustega mänguri jaoks umbes 7-8 tundi, olenevalt sellest kui uudishimulik ja põhjalik avastaja sa oled, uuele ringile minekuks pakutakse eelmise mängukorra relvauuendusi, mis tähendab seda, et keerulisem ei pruugi sel moel enam häirivalt keeruline olla. Üksikmängu kõrval on siin muidugi ühismäng, mis pakub teada tuntud mänguviise, millest ma tõstaksin esile lipu hõivamise (maksimaalne osalejate hulk 8+8). Kuigi tegu on õigustatult kulunud kontseptiga, suudab see teiste kõrval kiiremat ja motiveeritumat tegevust tekitada. Aste astmelt avanevad võimalused uusi medaleid, aupaelu, relvi ning oskusi hankida motiveerivad samuti, kuigi esimese viie leveli jaoks (mille ületamiseks kulub umbes tund mänguaega) võib kõrgemal tasemel patseerivate vastaste alistamine päris võimatu olla, frustreeriv lisaks kui sinu üle võõrkeeli ilgutakse. Esimese tunni ületamine, ning viie oskuspunkti teenimine võrdsustab võimalusi tuntavalt. Ühismängu kaardid varieeruvad visuaalidelt ja ülesehituselt (endiselt on beetast märgatud inetult rohekaspruun ning udune Seaside kaartide häbipostis), ette tuli lühiajalisi hangumisi ja pumppüss on ikka ülemäära võimas. Lähivõitluses, mis on väikestel kaartidel paratamatu, on sellega imelihtne killstreake noppida. Hetkeseisuga on teadaolevalt tulemas vähemalt üks ühismängupõhine DLC, see peaks müügile jõudma 4. oktoobril. 

Resistance 3 on eelpoolkirjutatut silmas pidades veider olend. Ta teeb kõike hästi, aga ei tõuse siiski nii pinnale, et klassikuna ajalukku minna, kõigest hea ja mängitava mänguna, olles õige pisut kaasaegne Half-Life 2. Playstation 3-e uhkete eksklusiivide hulgas on teos oma koha auga ära teeninud, aga sel aastal toimub isegi eksklusiivide hulgas halastamatu kes-keda-võitlus. Ma loodan, et mängurid annavad sellele võimaluse, ennekõike unustamatu üksikmängu kogemise pärast, aga miks mitte ka ühismängu tõttu. Postapokalüptiline nostalgia polegi mängumaailmas nii tihe külaline, pigem määritakse meile pähe maailmalõpulist militarismi, mis minu hinnangul on ülehinnatud.

+ Uhke üksikosa.

+ Meeldejäävad olukorrad ja mitmekesised keskkonnad.

+ Lai relvavalik, igal relval mitu kasutusviisi.

+ Capelli on haavatav karakter, see muudab finaali ennustamatuks.

+ Ühismäng tuleb korraliku boonusena.

- Üksikud vead ühismängus vajavad parandust.

- Visuaalid ja tempo varieeruvad.

Märkus: Põhimängu kõrval leiab andmekandjalt kolme mängu demoversioonid. Need on Infamous 2, Motorstorm: Apocalypse ning Killzone 3 tavalise ja 3D teleri jaoks.

8/10

Mängu jagas arvustamiseks SONY, müüb Gamestar.

Hindamise alustega tutvu siin.