ARVUSTUS! White Knight Chronicles 2 - kannatlikkuse kroonika

WKC 2 on hindaja vaatenurgast ääretult keeruline mäng. Mitte ainult seetõttu, et siin pesitsevad koos ülimalt ajamahukad mmolaadsed üksik- ning ühismäng (maksimaalselt 6 mängijat), aga ka seetõttu, et see RPG ei tohiks ühegi arvustuse põhjal maanduda valedes kätes. Pühapäevamänguri jaoks ei peaks mängu WKC2 olemaski olema. See on nende jaoks liiga ebamugav, liiga hardkoor, liiga haaramatu. Ja see sisaldab rohkesti sellist, mis isegi kogenud jrpgistid vanduma paneb, nii et nendegi hulgas ei ole tegu ilmtingimata kindla valikuga. Kellele ta siis ikkagi mõeldud on?

Ma alustaksin üksikmängust, mainides ühtlasi ära, et WKC 2 on 2 in 1 pakend. Jep, siin on ühes teise osaga ka esimene WKC. Palun siis väga, kui teist nullist alustada, tähendab see suurt hulka vahele jäetud tutoriale ning kogemusastmeid. Samas säilitab teine osa endiselt esimesega seose. Näiteks vanad lisamissioonid on ühtlasi ka teise osa sisusse kaasatud ning vana kaart ligipääsetav. 

 Siin leidub haaramatul hulgal materjali, sadadeks ja sadadeks mängutundideks. Teise osa alguslevel on 35, mis tähendab tühjalt alustades sadade kasutamata kogemuspunktide jaotamist oma karakteritele, mis tähendab omakorda mõttega 20+ minutit menüüdes müttamist. Pole just metsik ning kaasahaarav avapauk, olen nõus. Seal, kus moodsad rollikad sind võimsa vaatemänguga ahvatlevad, kinnitab WKC 2 kanda matemaatikaga Kui sul on mingil põhjusel WKC salvestatud finaalseis olemas, siis saad kiiremini hakkama. Kui ei ole, siis ma ei soovitaks sul teisest osast alustada, ikka esimesest. Vastasel juhul peaksid sa hakkama lisaks kogemuspunktide jagamisele meeletutes kogustes turorialskriine kugistama, sest selles mängus ei juhtu asjad tihti iseenesest. Kuidas lahingus karakterit vahetada? No ei õnnestu. Tutorial ütleb, lahingu ajal vaateväljas olevate vastaste suunas tuleb R2 nuppu klõpsata. Lihtne, aga iseenesest välja ei tulnud. Ja see on tõepoolest kilomeetrikõrguse moosipurgi pealmine kiht. Info võib minna nii nüansirohkeks, et lõpuks sa lihtsalt ei suuda meelde jätta, mis, kus ja kuidas. Oletame, et oled ennast sellest kõigest siiski läbi murdnud ja mäng võib alata. Sind visatakse peale proloogi hiiglaslikku tasemerägastikku, kus salvestuspunkte napib ja vastaseid on nagu jõhvikaid rabas. Igal mättal põrnitseb mõni. Nad on 35+ leveli jaoks enam vähem alistamisküpsed, aga mõne suurema juures müttad sa valget rüütlit manamata minuteid. Ja esimese kaardi lõpp saabub lõpuks peale üksikuid vahefilme ja üht laagri külastamist, ütleme 1,5-2 tunni pärast. Hea näide sellest, kuidas siin mängus asjad käivad ja käima hakkavad. Kõik võtab aega. Isegi sidequestid mis teistes mängudes loetud minutite jooksul pikali mängitakse kestavad siin korralikult. Esimene tõsisem jätab sind uskumatu pilguga ekraani jõllitama – kas tõesti jagatakse mulle selle korja-asju-sidequesti jaoks 60 minutit! 60! Raisk. Ja mul kulus solona 35. Põhiülesandeks kujunes mitte asjade leidmine, aga kaardil reisimine. Tupikute vältimine. Vastastest mööda jooksmine, sest nad olid mõeldud level 1+ tegelaste jaoks ja ainult nuhtluseks jalus. Online, mille jaoks sidequestid mõeldud, on lõbusam. Sest seal on sul seltsiks teisigi ja kõik sujub kuidagi ladusamalt.

Emotsioonitud tegelased, triviaalne lugu ja uimane võitlus ei tee seda kõike kergemaks. Isegi võitlus, jah. See on kohati põnev, just see, millised oskused sa oled valinud ja kuidas need millegi või kellegi peal töötavad. Samas, võitlusväli on tihti haaramatu, vastaste nägemisulatus lai, mõne suurema eluka ilmumine varjab pisemad olendid, kes sind vaateväljast irdununa ikkagi edasi hammustavad. Minimajandamine, check! Aga vaid neile, kes on minimajandamise peale tõesti kibedad käpad. See ei ole sul mingi Dragon Age 2 ega isegi 1. Sa sead siin asju tõesti ise, ehitad oma rünnakumenüüd, miks mitte kolm erinevat, püstitad kombinatsioonid, bindid esemeid, uuendad relvi ja varustust (ja see on vägagi oluline) orienteerud keerulises esemete segapudis, mis tekib su inventari tasapisi, peale vastaste alistamist ja korjet. Vähemalt korje osas on seekord mängurile vastu tuldud. Enam ei pea ühes punktis kõigi esemete kogumiseks viis korda järjest klikkima. Üks klõps “allikal” ja kõik asjad leiavad tee pauna, ka elukatelt saadud asjad lisatakse inventari automaatselt. Ikkagi, kui poodi jõuad, siis sa ei tea, mida müüa, mida mitte. Sest erinevad kaupmeeste juures tehtavad diilid nõuavad samuti esemeid. Lisaks kulub neid tihti NPC-de vajaduste rahuldamiseks, nii et sa hoiad suurema osa nodist hirmuga alles, sest sa ei taha mingil juhul häda tädi Leidale kaks korda läbitud kaardile uuesti kaht tammetõru ja üht haisuputukat otsima minna. Niisiis, et minimajandamises hea olla, pead sa kõigega kursis olema ja igaüks seda ei viitsi. Mingis mõttes on selline avatus mänguri seisukohast muidugi kiiduväärt, eriti käsumenüüde valmistamise võimalus. Aga horisontaalmenüüde vahel valimine osutub ikkagi piinaks. Nii näiteks liigutakse ülemisest horisontaalmenüüst alla samas tulbas, mitte ei minda järgmise rea algusse, kui menüüsid on 3 võib tekkida segadus. Kus ma olen? Mida ma parasjagu otsisingi? Miks ma ei saa seda neetud spelli käima... Ah jaa, muidugi, pole piisaval hulgal tegevuspunkte. Miks ma seda siis ekraani vasemas servas asuvast infoaknast ei lugenud? Sest see uuendab ennast ülikiiresti ja ma ei taha seda enam suuremaks muuta, sest see on ikkagi graafiline ja mitte tekstipõhine mäng. Spetsifikatsioonide hulk on muide metsik, nende all leidub sadu käske, mida sa ilmselt kunagi ei kasuta. Mul tekkis korduvalt tunne, et lähen selle valikurohkuse ees lauslolliks. Nagu ühes korralikus süvarollikas, saab ka siin lahingustrateegiaid kinnitada, mis on okei, kuigi nendeni jõudmine ja testimine nõuab taas kannatlikkust, mida mul eriti ei jagunud.Umbes 15. mängutunnist algab grind, see tähendab seda, et mingi bossini jõudes ei ole enam lootust seda alistada ja sa pead mujal mütates kogemuspunkte koguma hakkama. Teed seda ilmselt kaua ja hambad ristis.

Graafika? Keskkonnad varieeruvad keskpärasest Playstation 2 tasemest kuni köitvalt unenäoliseni, tegelaste mudelid on tuimad ja detailivaesed, loodus näeb piisavalt kõnnitav välja, et sellest mitte tagasi ehmuda, siin kohtab üksikuid imelilusaid kohakesi ja vaateid, mis ärgitavad küsima, miks neid rohkem ei leidu. Efektivaesus on ehk see, mis elamust paiguti eriti kuivaks tõmbab. Teisalt ka objektide liigne lihtsus. Lossid näevad pigem mängulosside moodi välja, külakesed ja mõned linnad seevastu tunduvad hubased. Mastaapsus ei tööta väga hästi. Üldse tundub, et erinevate keskkondade juures on erineva tasemega tiimid tööd teinud. Arhitektuur õnneks siiski erineb regiooniti, paigad on vähemalt mitmekesised ja kõditavad aeg-ajalt su avastamisnärvi.

Heli. Kipub korduma, üks ja sama lahingtjuun ajab su lõpuks ärevaks. Näitlejatööd on adekvaatsed, aga mitte nii siirad, et neid hinge saaks võtta. Oma osa on selles muidugi ka dialoogil, mis ei kanna ega ei hakkagi kandma. Klisheelisust ja halvas mõttes lihtsat teksti, mida peategelased omavahel vahetavad on lausa halb kuulata. Miks ei kirjutanud peategelaste dialoogi need, kes ülejäänud NPC-de tekstimulle täitsid? Totaalne rõhuasetusbläkk produktsioonis. Lausa hämmastav, et loo stoori ja dialoog jäävad alla tänavalt kuuldavale. 

Jah see on pikk ja sügav rollikas, mis näib mitte otsa lõppevat. Kõige lähemal on sellele ehk Final Fantasy XII, aga samas on see ohtlik võrdlus, sest FF XII tegi kõike kompaktsemalt, lugusid ei hakka ma üldse võrdlema. Need on nagu öö ja päev. WKC 2 eeldab mängurilt vanamoelist lähenemist, meenutab aega, mil mängudele anti teatud vead andeks, nii et lõpuks kogunes nende ümber kindel tuumik eriti kannatlikke fänne, kes mitmete ebaõnnestumiste ja möödapanekute kiuste lõpuks meisterlikkuse saavutasid.

Niisiis. Seitsmest punktist koosnev lõplik tester neile, kes hankimisest huvitatud. Punkt 1, ole JRPG-dega tuttav. Punkt 2, ole väga-väga kannatlik. Punkt 3, ära oota midagi ülemäära glamuurset, sel moel on WKC 2 paiguti isegi nauditav. Punkt 4, eelda seda, et sa saad õige mängutunde kätte umbes seitsmendal tunnil. Punkt 5, kui sulle meeldis WKC, siis on teine osa kindel ost, sest see on esimesest parem ja suurem. Punkt 6, kui sa oled trofeede peal väljas, siis siit kerget saaki otsida ei tasu. Punkt 7, kui sa vastasid nimetatud punktidest vähemalt kolmele noogutades, siis tasub WKC 2 proovimist.

+See on üks neist mängudest, mida sa läbid nädalaid, ehk isegi kuid, ja mille 100% saavutamine enamusel meist ühel või teisel põhjusel ei õnnestu. Ehk siis lühidalt, siin on meeletult sisu.

+Hiiglaslikud kaardid, suur mängumaailm.

+Ainuüksi minimajandamine ja võitlusmenüüde seadmine pakuvad padufännidele tegevust tundideks.

+Kui võitlus töötab, siis töötab see enam vähem hästi.

+Mõned hingematvalt kaunid vistad ja keskkonnad.

-Ja jälle olen ma surnud ja tagasi eelmises salvestuspunktis. Ja ma saan karistada kogemuspunktide arvelt!

-Hiiglaslikud kaardid juhatavad su halastamatult eksiteele. Kinnised uksed ja muud takistused on märkimata.

-Menüürägastiku arhailisus jääb aastale 2011 jalgu.

-Keskpärane lugu, keskpärased peategelased, nõrk dialoog.

-Kaamera muudab vaatevälja "loetamatuks", sihtmärkide vahel valimine on peavalu.

-Karakteri oskuspunktide nullist ümberjaotamine eeldab reaalse raha mängutoomist.

6/10

Mängu jagas arvustamiseks Sony.