Kes lugeda ei jaksa, neile võib kohe kosta, et jah, sel suvel ilmunud ja minu poolt siiamaani tähelepanuta jäänud Infamous 2 on hea mäng, minge ostke julgelt. Kõigile teistele kirjeldan ma põgusalt, mis selle heaks teeb.
Kui tegu oleks rollimänguga, siis päris mustvalged otsused ilmselt hästi ei kannaks, aga Infamous 2 ei ole mõnedest rollikaelementidest hoolimata RPG. See on puhtavereline märulseiklus avatud maailmas, pealekauba üks neist talutavatest superkangelasemängudest, kus tegelased liibuvaid pükskostüüme ja totraid peakatteid ei kanna. Mängu peategelane Cole on tavaline teksad pluss t-paita naabrimees, kellele õnnetuseks mõned supervõimed jagatud. Peamiselt kontrollib ta elektrivoolu ning lõhub seda kasutades pahalaste kooslust.
Võimalikke suundasid on kaks. Hea ja halb, mängus märgistatud vastavalt sinise ja punasega. Valikuid tehes muutuvad võtmemissioonid ning ka lisaülesannete pale. Hea Cole peab näiteks viga saanud linnakodanikke ravima, halb annab aga kohalikele võimuesindajatele piki kuplit. Heal ja halval on erinevad finaalid, lihtne, eks. See tähendab seda, et sa mängid mängu tõenäoliselt kahel korral ja oluliseks ei saa niivõrd valikute tegemine, aga just kindla tee jälgimine. Mis ei kahanda mängu headust mingil moel, sest „liivakast“ on ideaalne – suur linn, mis avatud maapinnast kõrghoonete katusteni, täidetud lisamissioonide, korjatavate elektrikildude, audiopäevikute ning isegi kasutajate poolt loodud missioonidega. Siin ja seal hulguvad vastaste hordid, aeg ajalt peab kedagi abistama või ründama, kõrgemate hoonete otsa ronimine on iseenesest meeldiv tegevus, kuigi ma pean tunnistama, et Infamous oli kaardil umbes 30% suurem. Infamous 2 on vastukaaluks sellele oluliselt kenama väljanägemisega, mitte päris Uncharted 2 või Crysis 2, aga ega palju puudu ei jää. Animatsioonid lõviosas fantastilised, peategelase miimika väljendusrohke, värvidega ei ole koonerdatud, vaateväli ulatub piisavalt kaugele ja efektisadu ilmestab seda kõike meeldivalt.
Mänguri poolel lahendatakse seda mängu võitlemise ja roni-hüppa-lenda-valemi abil, mis tähendab vaheldusrikkust. Cole`i võimed täienevad mängu käigus, muutudes kohati pisemate vastaste rühmade üle selgelt võimutsevaks, bosside ning minibosside juures, aga ka tulisemates olukordades pingemoment sellest ei kao. Võideldakse tänavatel, katustel, õhus, isegi veesõidukite pardal. Selle mängu ronimine ei ole Prince of Persia, see tähendab seda, et praktiliselt algusest peale on Cole võimeline ka kõige kõrgema hoone alistama. Ronimise dünaamika on ilmselt ainus, mille üle ma veidi nurisen, sest see võiks sujuvam olla, nii kulgemisel kui animatsiooni osas. Kiiresti X-nuppu klikkides jääb mulje, et tegelane lausa sööstab eendeid ja aknapiitu eirates vertikaalselt, lisaks on endiselt probleemiks liigne abi mängu poolt – kui Cole hüppelt eseme poole suunata, haarab ta sellest meeleheitlikult kinni, isegi siis kui sa suunasid teda hoopis teise sihtmärgi poole. Kui sul on kindlas suunas minnes kiire ja tegelane ootamatult mõne õhus rippuva kaabli külge haakub, võib see missiooni õnnestumise ohtu seada. See ei ole muidugimõista hea. Missioonitüübid on erinevad, alates lihtsast alista-kõik-vastased-ülesandest, lõpetades Jak 2 mängust laenatud foto järgi eseme leidmisega, vahele linnakodanike päästmist vastaste küüsist, baaside vallutamist, spetsiaalselt hea ja kurja tee laiendamiseks loodud retki ning generaatorite käivitamist, mis jääb esimese mängu kanalisatsiooniskäikudele küll igati alla.
Kui lisamissioonid põhiloole kaasata, kulub üheks läbimiskorraks üle 20 tunni, mis on märulseikluse kohta kahtlemata piisav. Lisame siia teise mängukorra ja aeg on duublis. Sa ehk tõesti ei viitsi seda kohe uuesti proovida, aga poole aasta pärast riiulist võttes läheb Infamous 2 kenasti veel korra kaubaks. Ja ehk ei pea sa siiski nii kaua ootama. Mainisin juba, et selle mänguga on kaasatud ka level editor, millega kasutajapäraseid missioone luua, teistele mänguritele kuvatakse valitud hulka otse maailmas, ülejäänud on leitavad otsingu kaudu märksõna kasutades. Missioone saab luua täiesti nullist, aga neid ka juba olemasolevate põhjade najal muuta. See meenutab päris kindlasti Little Big Planeti võimalust kasutajate poolt produktile lisaväärtust luua. Miinuspoolelt on oodatav sisu muidugi väga erineva tasemega, nii komistasin ma otsa isegi sellistele ülesannetele, mis kestavad sekundeid (eesmärgiks näiteks maapinnal punktist a punkti b joosta – ilmselgelt kellegi katsetus, mis oleks võinud avaldamata jääda), aga leidus ka hästi läbi mõeldud missioone, mis jutustavad miniloo või suunavad sind keerulist takistusrada läbima. Editor ei luba õnneks läbimatuid missioone levitada, paludes kasutajal eelnevalt enda püstitatud eesmärk saavutada.
Muus osas harjumuspärane ühismänguelement puudub, aga Infamous 2 ei vajagi seda. See on igati soliidne märulseiklus, mis annab hästi teostatud lahingute ja ronimise vahel piisavalt ruumi tegelaskujudele, muutes need tasapisi sümpaatseks. Ühtlasi on Infamous 2 päris heaks näiteks selle kohta, et üksikmäng ei ole välja suremas, kui seda piisava hulga sisuga täita.
+Avatud maailm = palju tegemist väga erinevate missioonide ja kogumise näol.
+Peategelastel sisu ja iseloomu rohkem kui esimeses osas.
+Tuntav visuaalne värskendus esimese osa üle.
+Kasutajate loodud mängumaterjal loob lisaväärtust, level editor on mitmekesiste võimalustega tööriist.
+Hulk võimeid, millega vastaseid alistada.
-Ronimine on endiselt liiglihtne.
-Moraalsed valikud kannavad vaid ühe mängukorra ulatuses, muus osas on need väga mustvalged.
-Võimeid jagatakse mängu keskpaigani väga voolujooneliselt, lõpuosas tuleb viimaste hankimiseks grindida.
8/10
Mängu jagas arvustamiseks Sony.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Avalda julgelt arvamust!