ARVUSTUS! DEUS EX: HUMAN REVOLUTION

Deus Ex ei ole väga pika ajalooga rollikasari, aga soliidne ja omanäoline küll. Soliidseks võib nimetada ka nüüd ilmunud kolmndat väljalaset, mis teeb nii mõndagi seal, kus kaasaegsed rollikad isetseda ei malda. Täpsemalt toob see tähe R tagasi RPG-sse.

Deus Ex nägi ilmavalgust aastal 2000 kui see ilmus esmalt PC-le, seejärel porditud kujul ka Mac-ile. Aastal 2002 said seda nautida ka Playstation 2 omanikud, töös olnud Linuxi versioon kahjuks ei valminud. Mäng teenis kõrgeid skoore, seda ülistati mitmekesiste läbimisvõimaluste pärast, kiideti sügavat lugu ja ajakohast muljetavaldavat graafikat. Minu mäletamist mööda oli ta tänaste standardite järgi mõõtes ka üsna pika põhilooga. Aastal 2005 PC-le ja Xbox-ile ilmunud järg enam sellist ülistamist ei kohanud, olles suurima miinusena üliavatud, lubades mängurile liiga palju vabadust osapoolte vahetamise osas, muutes sisu parajaks segaduseks. Üldse toimus seal liiga palju. Kritiseeriti veel pikki laadimisaegasid ning nende vahele eraldatud läbitavad alad olid kõike muud kui avarad. Sarja kolmas, Human Revolution, hõigati välja aastal 2007, aga nägi ilmavalgust alles augustis 2011. Milline ta siis on?

Peaaegu igas osas sarnaneb see teos sarja esimesele mängule ja see on hea. Arusaadavatel põhjustel uhkustab 20-35 tundi kestev rollimäng (mul kulus läbimiseks peaaegu 20 tundi, 35 eeldab kõikide lisamissioonide kaasamist) ilusama pildiga, aga mitte ainult. Esimesest hetkedest peale võib tegelikult aru saada, kui tõsiselt Human Revolution ennast võtma hakkab, pakkudes äärmiselt tugevat sissejuhatust, mis oskab sündmustega mõõdukalt piiri pidada, kasvatab pinget, olles seejuures oskuslikult lavastatud. Puhas ja terav graafika tõstab lähituleviku linnakeskkonna sisemise ilu esile, kroompinnad, peegeldused, udus kumavad tuhmkollased aknaristkülikud on usutavad, gigantsed hooned ühes reklaamtahvlite, neoonkirjade ning hiiglaslike LCD-ekraanidega loovad samuti mulje maailmast, mis ei dekoreeri vaid peategelaste isiklikke probleeme. Selles universumis on olulised nii tööstus kui poliitika. Iga tähtis sündmuskoht, kabinet, poeke, vastaste peakorter, on äärmiselt detailselt ja ainulaadselt sisustatud. Ma pole ilmselt ainus, kes ütleb, et siin valitseb tugev Blade Runneri vibe - palju veiklevaid valgusvihke, neoontulesid. Ka kahes erinevas regioonis ning kultuuriruumis asuvad linnad on omanäolised. Keskkond? Nukker, kuid veidralt köitev, kitsastel tänavatel sebib hulganisti kodanikke, kes toimetavad oma igapäevaseid toimetusi, ootavad metroos rongi, vastavad mobiiltelefonidele, suitsetavad, passivad poodide vitriinaknaid, vestlevad omavahel, patrullivad. Igal neist on sulle mõni infokild jagada, tekst, mis pole mõeldud kohustuslikuks kuulamiseks, aga kinnitab, et mängus esinevate linnade elanikud ei ole tühipaljad dekoratsioonid. Sõltuvalt sellest, kuidas sa maailma oma tegudega painutad, on neil alati midagi uut kosta.

Tegelaste miimika osas, tõsi küll, esineb puudujääke. LA Noire oleks siin ehk võrdlusena ebaõiglane, kuna see on kõikide täna turul olevate mängudega võrreldes uhkeks erandiks ning selle juures kasutati ilmete püüdmiseks spetsiaalselt selle jaoks välja töötatud tehnoloogiat, aga näiteks Heavy Rain ja Mass Effect 2 toovad meieni mängumootoril samuti oluliselt ilmeterikkamad kangelased. Human Revolution`i peategelasele selline tuimus isegi sobib, ta on niigi terava keelega mahedahäälselt külm karakter, aga mõni emotsionaalsem tegelane mõjub küll nagu jäätunud telliskivi. Õnneks aitab miimikamiinust tasandada tugev häälnäitlemine. Ükski selle mängu staaridest ei kuulu Hollywoodi tippklassi, aga paljudel neist on videomängutegelastele häälte andmise kõrval mitmeid telerolle. Kiiduväärt, et isegi mõned vähemtähtsad karakterid, nagu näiteks magnaat David Sarifi sekretär, kes paistis oma kuiva enesekindlusega eriti silma ja kellele väga palju teksti kirjutatud ei ole, säravad ja on huvitavad kuulata. Sellist jutuvada, mis oleks täiesti tuimalt paberilt maha loetud, ma siin ei kohanudki.

Mänguliselt jagab Human Revolution lahkelt erinevaid valikuid, alates hiilimisest, millel on siin väga oluline roll ja mis on üldjuhul ka hästi teostatud, lõpetades tulistamise ja keskonna avastamisega. Sinna vahele mahub dialoogivalikuid, mida kindlustab olulisemates vestlustes huvitav isiksuse eripärasid arvestav veenmissüteem, elektroonikaseadmete häkkimine ning mängu peamine leivanumber, implantaatide (selle mängu erioskuste allikas) kasutamine. See viimane töötab ülesannete täitmiselt teenitavate kogemuspunktide najal ning eeldab, et sa valiksid mingid kindlad suunad, mida omavahel kombineerida. Sa saaksid näiteks olla oskuslik häkker, mida võiks toetada täiuseni arendatud hiilimine, või siis hoopis jõuline võitleja, kes on ühtlasi võimekas atleet, juurde veel paar sobivat spetsiifilist võimet. Osavamad häkkerid saavad hakkama keerulisemate süsteemidega, parem hiilija suudab vähem müra tekitada ja ennast ajutiselt nähtamatuks muuta, atleet võib ennast ülikõrgelt vigastamata alla kukutada ja nii edasi. Kõik need valikud on mängu algusest alates sinu langetada ja nende kombineerimine määrab suuresti ära selle, kuidas sa mängid. Raudreegleid muidugi ei ole. Kuigi Human Revolution eeldab, et sa peaksid bossilahingute vahel soovi korral kedagi tapmata ning isegi alarmi tekitamata hakkama saama (mängul on isegi mitu vastavat, kurja vaeva nõudvat trofeed), põrkasin ma mitmel korral oskuste puudulikkuse tõttu ikkagi olukordadele, mida oli keeruline varjatuna lahendada. Mitte võimatu, aga piisavalt keeruline, et lihtsama vastupanu teed minna ehk siis tulistama hakata.

Tasemedisain? See hargneb peaagu alati piisavalt, et mingi uus ja sobiv lähenemisnurk leida. Mis peamine, ruumi on palju. Mööda nurgataguseid kondamine ja ventilatsioonišahte roomamine käib siin asja juurde ja tihti on alad nii suured, et sul jääbki esimesel korral näiteks avastamata, et mingisse sihtpunkti sai teise korruse kaudu väikesema energiakuluga kui keldri või kanalisatsioonikäigu kaudu. Väga harva leiad sa end olukorras, kus lähenemiseks on vaid üks kindel lahenduskäik.

Human Revolution`i tähtsaim rollimänguline element menüüdes toimetamise, relvade modimise, ülesannete ning nende lahendusteede valimise kõrval on kindlasti see, et sulle ei öelda ette, milline valik teeb sinu karakterist mustvalgel pooluse. Ei Dragon Age 2 ega Mass Effect 2 pole seda teed minna julgenud, pakkudes dialoogimenüüdes lausa värvilisi ikoonikesi, et mängur ikka kohe kindlasti aru saaks, milline on tema poolt lausutava suund. Human Revolution, palun väga, seda ei tee. Ta rõhub su südametunnistusele läbi dialoogi ja tegelaste, eriti läbi tagajärgede, mis on ka loogilisem ja palju efektsem kui ettenäidatud tee. See tähendab paljude mängurite jaoks piirideta valikuvabadust. Nii peabki. Lisaks leidub siin palju sellist materjali, mis ühest keskmisest mängurist lihtsalt mööda läheb: imepikad e-kirjad, missioonide järel muutuvad ajalehtede esiküljed, põhjalikud e-raamatud. Paljud ei huvitu, mõned loevad aga ilmselt isuga. Minu poolest võiks need tekstid ka audio kujul kuulatavad olla, nagu Mass Effect 2 tähtsamad entsüklopeediasissekanded, moodne mängur on piisavalt laisk ja häälnäitlemine on täna juba standard, mis erandeid ei salli. Paljudesse paikadesse sa lihtsalt ei juhtu, sest maailm on piisavalt suur selleks, et teiselgi mängukorral avastajale huvitav olla, lisaks jäävad paratamatult avamata mõned šeifid, häkkimata arvutid, leidmata salapaigad.

Üksikutest miinustest ka, kuigi need on pigem minimöödapanekud, mis mulle läbides ühel või teisel moel ette jäid, mitte põhjalikult mängu või selle mingeid aspekte rikkuvad hädad. Tõsisem neist on ehk hiilimisosas vastaste koolnukerede peitu lohistamine. Rümbad jäävad päris tihti objektide taha kinni ja takerduvad lootusetult. Teiseks. Linnade tasemedisain, erinevalt eraldiseisvatest tasemetest on üsna keerulise ülesehitusega, nii luuakse küll usutav pilt tänavarägastikust, aga liiga tihti koperdab siin olukordadele, kus sa leiad end eksikombel tupikusse rännanuna. Ühtlasi tähendab suhteline suletus ka seda, et sa rändad päris palju ühest linna otsast teise, kuigi mitte mingil juhul ei jõua selline sagimine lähedale Dragon Age 2 lausogarale sadu kordi sama tänavalõiku mööda edasi-tagasi saalimisele. Bossilahingud on keerulisemad kui olema peaksid, eriti kõrgematel keerukustel. Vastupidiselt ülejäänud mängust on need väga piiratud, toimuvad eraldatud ruumides ja eeldavad sirgjoonelist lähenemist.

Sügavat, hästi kirjutatud ja lavastatud RPG-d otsides väga palju aru pidama ei peagi. Deus Ex: Human Revolution pole ehk nii hollywoodilikult märuliküllane teos nagu Mass Effect 2, aga stiilist tilkuva tõsise rollimänguna teeb ta suuremale osale viimastel aastatel ilmunud žanriesindajatele suured silmad ette. Sul tekib tõepoolest tunne, et sa elad selles maailmas, elad selle tegelastele kaasa ning langetad olulisi valikuid, mitte ei mängi.

+ Tõsine rollimäng, tõsisele rollikasõbrale

+ Huvitav maailm, mis julgustab avastama

+ Tugevad visuaalid

+ Äärmiselt oskuslikult jutustatud lugu

+ Valikud ei sunni end peale, sa pead ise mõtlema

+ Tasemel häälnäitlemine

+ Praktiliselt kõik mängulised aspektid töötavad veatult ja lubavad erinevalt mängida

- Tüütud bossilahingud

- Tegelaste miimika on ajast ja arust

- Linnad võiksid olla veidi avatumad, liiga palju kohtab tupikuid

9/10

Hindamise alustega tutvu siin.

Mängu jagas arvustamiseks GAMESTAR.