reede, 16. september 2011

ARVUSTUS: DRIVER: SAN FRANCISCO - korralikult juhitud!


Kas Driver: San Francisco vilistab vaid meelalt kummi või sööstab ka energiliselt kohalt? Loe ja saa teada.

Alustama peab tegelikult ajaloost, taustast. Mis mind arvustajana hämmastab, on see, et Driver sarjana välja surnud ei ole. Peale teist osa või iseäranis Driv3r nimelist fiaskot oleks see kõigi loogikareeglite järgi juhtuma pidanud, seda enam, et Driv3r valmis päris korraliku eelarvega. Midagi head mitmel järjestikusel korral tümaks tampida on ikka parajalt suur ja karistust vääriv saavutus. Isegi kui haibitud toode esialgu hästi müüb, peaks see proovijad järgmiste osade suhtes ettevaatlikumaks muutma. Aga Driveri kumm tühjaks ei läinud, vastupidi, nimi rassis tasapisi edasi, jätkus päris toreda teosega, mil alapealkirjaks Parallel Lines ja on nüüd lõpuks San Francisco nimelise osaga ka mäele jõudnud. Või vähemalt tipule lähemale.


Olles küll otsene järg kolmandale, on SF tegelikult täiesti erinev mäng kogu saagast, looline raskus on taandunud ja teed teinud lõbusõidule, humoorikale dialoogile ning viisakalt mitmekesisele ühismängule. Loo legend lubab peategelasel kaardi kohal vabalt valitud sõidukijuhtide keresse teleporteeruda, muutes sel moel niigi avatud maailma veelgi avatumaks. Avatus on hea ja antud võimalus praktiliselt seninägematu, seda enam, et see toimub ilma laadimisaegadeta, kogu kaardi ulatuses, hetkega. Autodega asi ei piirdu. Samal moel valitakse ka missioone, lisamissioone ning väljakutseid, liigutakse garaažide vahel ning hüpatakse missiooni käigus vajadusel koheselt mujale. Kogu protsess on veatu, kiire ja äärmiselt mugav. Viis pluss. Kui kaardilt sõidukitesse kukutakse, tähendab see vana head kihutamist, kadunud on täiesti ebavajalikud jalgsisteenid, mida tootjad varem ühelgi korral hästi teostada ei suutnud. Halvemal, ehk siis Driv3ri juhul, olid need absurdselt viletsad. Kui tulistamisega keskpärasele märulile alla jääda, siis pole seda mänguviisi ülejäänud sisu õõnestamiseks mõtet implementeerida, loogiline.

Linn ise on hiiglaslik, tänavad avatud, siit ei puudu kõrval- ning kiirteed, sillad, tagahoovid, liiv, kruus ja asfalt. Ja väga suur osa sellest hiiglaslikust ruumist on erinevate stardimarkerite vahele ära jagatud. Loo jätkamiseks on tarvis lisamissioone täita – mõjub ülejäänud vabaduse kõrval veidi piiravalt, väljakutsed ja muud sõidumissioonid otseselt stoorisse ei puutu, aga nende abil on võimalik selle mängu kogemuspunkte ehk willpowerit koguda, tegelikult tekitab seda juurde isegi ülesandeväline linnas kihutamine, iga trikk kasvatab kontole kogunenud numbrit veidi. WP abil ostetakse garaaže, mis on selle mängu staapideks. Kogu ülejäänud WP majandamine toimub siin: sõidukite ostmine ning vahetamine, uuenduste hankimine, ligipääs valitud sõidumissioonidele. Jällegi, kiiresti ja mugavalt. 


Lisame sellele meeldivale kaosele veel ühismängu, mille parimateks osadeks on klassikaline ralli, eriti selle sprindisõidud ning mahavõtud, kus üks mängur on põgeneja ning teised jälitaja rollis ning Driver: SF sisaldabki piisavalt sisu, et ennast ühe-õhtu-mängu staatusest vabastada. Jah, ühismäng, kuigi mitte ideaalne, on veidralt kaasahaarav ja kutsub tagasi. Samuti mõjuvad magnetina väljakutsed, mis eeldavad üksikmängu kaardil erinevate huvitavate ülesannete täitmist. Näiteks pead sa valitud hulga sõidukeid treilerautode alla sõidutama, palutud ulatuses külglibisemisse minema, vajaliku kiiruse saavutama ja seda vastassuunavööndis avariid tekitamata sõites teatud aja ulatuses hoidma ja nii edasi. Mingis osas hakkavad need ülesanded kattuma, nagu kõik muugi selle mängu käigus, aga sekka eksib ka päris unikaalseid. Ja kui sul peaks kõrini saama, on alati võimalik midagi erinevat ette võtta.

Mis mängurit tõenäoliselt häirima hakkab? Mitmed hilisemad missioonid muutuvad järsku ootamatult keeruliseks (ka väljakutsed), eriti eelviimane, mille ma alles umbes kahekümnendal korral lõpuks tänu õnnelikule juhusele alistasin. Nii võib juhtuda, et sa ei saa ka kõige suurema tahtmise juures lugu jätkata, kuna oled mõne konkreetse tõkestaja juures kinni. Näiteks üks Driv3ri parimaid missioonikontsepte, sõidukite liikuvate veokite haagistesse parkimine, on siin ühtaegu kiiduväärt ja probleemse taaskehastuse leidnud ja kuigi see on nüüd oluliselt lihtsam ning veavabam kui eelkäija, pead sa ikkagi vähemalt paaril korral ebaõnnestuma, sihtpunkt praktiliselt käeulatuses. Tihti saab sinu vastaseks juhuslikkus – esmalt pääsed sa jälitajate eest probleemideta, aga juhuslik buss sõidab sind mingil ristmikul halastamatult ribadeks, järgmisel korral löövad samad jälitajad su peale esimest kurvi teelt välja. See ei oleks eriti suureks probleemiks, kui sulle oleks jagatud lõputult aega. Siin on paljudel juhtudel eesmärgi saavutamiseks vaid loetud sekundid. Antud ülesandes tuleb linnast järjest neli sõidukit üles korjata, üks neist on seejuures koheselt purunemise äärel, teist jälitatakse, kolmanda parkimine sisaldab lihtsamat mõistatust ja neljas on sihtpunktist kaugemal kui eelmised kolm. Õnneks pole autode kohaletoimetamise järjekord oluline, nii et sa saad alati kriitilisematest alustada, aga kogu ülesande täitmiseks on aega vaid mõned minutid. Eksida eriti ei saa.


Autode lennult vahetamise idee ei tööta ühismängus samuti nii hästi kui oodata võiks, muutes selle pigem segadusttekitavaks, kui millekski nutikaks, õnneks leidub siin ka suurepäraseid mänguviise, mis seda mehaanikat ei kasuta.

Thrill cam, uuendusena ostetav filmilik kaamera, tapab seda nõudvad väljakutsed ja soovi neid mängida, juhtimine on antud kaamera pidevalt muutvas vaates ilustamata öeldes võimatule lähedane, rääkimata täpsussõidu sooritamisest. Rammimisvõimalus on üsna kasutu, arvestades seda, kui mugav ja ülitore on autode vahetamise abil vastaseid laupkokkuõprkega rajalt maha saada. Jälitavate politseisõidukite eest põgenemine on samuti ülimalt tüütu, need ei taha kuidagi kannult pudeneda, isegi kui mäng sulle kinnitab, et vastasuunavööndis kihutamine nad kiiremini maha raputab, ei juhtu seda tavaliselt, lisaks puruneb loo käigus kasutatav patrullauto väga kergesti. 


Hoolimata loetletud küsitavustest on Reflectionsi tootel selline maik man, et see just esimese Driveri austajate huve silmas pidades valmistati. Igas osas kaasaegne, omanäoline ning humoorikas - just see valem, mida lõbusõidumängude austajad näha soovivad. Mis peamine, seda on mugav mängida, see haarab kaasa ja kutsub peale peetud pausi tagasi isegi siis, kui üksikmängu loo-osa lõpetatud.

+Kiire juhivahetus kogu mängumaailma ulatuses on geniaalne idee, hästi teostatud samuti.
+Sisu rohkem, kui sa tarbida jaksad.
+Huumor, juhuslikud dialoogid on kohati hüsteeriliselt koomilised.
+Ühismängu klassikaline ralli, sprint ja tagaajamine töötavad kõik hästi.

-Thrill cam, milleks seda vaja oli?
-Lugu võib kohati lisamissioonide taha toppama jääda.
-Eelviimane loomissioon on ideena hea, aga osutub piinarikkaks testsõiduks.

8/10

Mängu jagas arvustamiseks Gamestar

1 kommentaar:

  1. Promo Online via Agen Poker Live Sverdlovsk oblast Situs www.rusiapoker.pw Melalui Bank Internasional Indonesia Syariah Kode Bank 017.

    VastaKustuta

Avalda julgelt arvamust!