Nišitoodete müük mõjub valikule tervendavalt

Eile saabus uudis, et Atluse kirjastatud sotsiaalsimu, seiklusmängu ning puzzleri sohilaps Catherine on müünud 500 000 koopiat. See number ei tundu "kaardistamata alade" ning "võitlusväljade" miljonite kõrval eriti mingi näitajana, aga ega iva ei olegi selles. Nišitoodete sektoris on Catherine hästi hakkama saanud nagu said ka Demons Souls ning twinpeaksilik Deadly Premonition, mis mõlemad esialgsete arvustuste ja arvamuste põhjal põhja lasti. Demons Souls oli liiga keeruline, Deadly Premonition liiga katkine ja pildilt vaat et konkurentsitult ajast maas. Ometi leidsid need mängud endale austajaskonna, sest nad teevad midagi eriti hästi ning see omakorda julgustab siin või seal tootjaid, üksikud visiooniga skaute riskima, maistreamist kõrvale kalduma. Mis saab mitmekesisuse seisukohalt vaid head teha. Isegi Heavy Rain kuulus nende mängude hulka, milles sügavalt kaheldi, aga mille kohta võib täna öelda seda, mida ei ole võimalik kosta terve Call of Duty saaga kohta. Ta on üks ja ainus, teist sellist ei kohta. Või siis Mirrors Edge, mis jättis tavapärase FPS-i taustale ja asendas selle akrobaatilise platvormeriga. Neil ei pruugi kaubanduskadalipus väga hästi läinud olla, piisab sellest, kui nad ellu jäävad ja mina, sina, üks fänn Arizonast ning nelikümmend USA-st liituvad üheks kommuuniks, millest saab osa kommuunide ketis. Mida valjuhäälsemalt me juurde küsime, seda enam meid märgatakse. Me võime ju lõpukõne rahatähtedes ning krediitkaardiklikkides esitada, aga ka see on kõne, mis laiendab valikuvõimalusi.