Need for Speed: The Run demo muljeid

Ma ootasin, et juhtuks midagi eriti huvitavat, kui aus olla. Sest NFS: The Run on, nagu seda reklaamitakse, esimene iseäranis filmilik NFS. Antud juhul on selles presentatsioonis filmilikkust vaid poole eest, sest üle autode kihutavaid eelvaate- ning aegluubis toimivaid kokkupõrkekaameraid oleme me varemgi näinud. Demo esimeses pooles sõidetav Desert Hills rada kõrbes, mille eesmärgiks kümne võidukihutaja seas esimeseks tulla, oli küll üsna tavaline kihutamine. Selle erandiga ehk, et taas kord jagatakse manöövrite eest kogemuspunkte. Näiteks puhta, mitmekordse või alatumat sorti möödumise eest. Mida me nende punktidega teha saame, seda meile kahjuks ei näidata. Võib ju oletada, et nende eest võib sõidukit kiiremaks ning paremaks muuta. 

Igal juhul kulgeb kõrbesõit igasuguste üllatusteta, veidike pedaalipiinamist madalamate kaljuseinte vahel, siis avatud aladel, aga erinevus seisneb siin pigem selles, et kui eriti suure hooga seina sõita, sõiduk puruneb, kui aga kõrbes teelt välja kihutada, suunatakse sind lihtsalt viisakalt rajale tagasi. Kusjuures väga kaugele pole tarvis välja sõitagi, piisab paarist pikivahest. Siit selgub, et erinevalt avatud maailma vabadele valikutele, eelistatakse siin sind kindlal kursil hoida, isegi kõrvalteede hulk paistis väga väike olevat. Teine, demovideost varem nähtud laviinisõit on veidi filmilikum. Siin presenteeritakse meile ka mängu peategelast, täiesti isikupäratut tölli, kes oleks justkui Kiirete ja vihaste filmi eriti uimaste ekstrate seast välja nopitud. QTE lõikudega õrritamist siiski ei toimu (huvitav küll, miks, kui nad seda saidil väga olulise elemendina reklaamivad), selle asemel kihutatakse allamäge üks ühele, saatjaks lumelaviinid, mis vahepeal teed kivirahnude ning kuhjelumega blokeerivad. 

Sõidukeid on demos kaks. Lamborghini Gallardo ja Porsche 911. Kui reaalselt need käituvad... Teate, ausalt öeldes pole mul sooja ega külma, isegi kui oleks, puudub mul igasugune reaalne kogemus. See on kiire kihutamine, mitte simu ja ma ei eeldagi, et miski eriti innukalt külglibisemisse läheks või pisema roolinihutamise peale metallkänkraid moodustaks. Tõsi, et siin on keskpäraste kogemustega mänguri kuldse kesktee reeglit järgitud, kõik toimibki väga turvalises suudad-küll-kontrollida-kui-piisavalt-pingutad-alas, samas on aga tunda, et päris tikutoose ei juhita, mida ma kiidan. 

Võistluselement lisaks soovile rada esimesena lõpetada? Sotsiaalne. Peale raja edukat läbimist kuvatakse selle samuti lõpetanud sõprade ajaedetabel. Ühismängu näidet demost ei leia.

Veel midagi? Mitte midagi eriti silmatorkavat. Madalaima ja kõrgeima keerukuse vahe oli tuntav (hämmastav kui ei oleks olnud, aga mine sa tänapäeval tea). Sõidukitega võis vahepeal päris halastamatult seinu künda, ilma et need kräshinud oleks. Mõned inetused keskkonnas. Koledad tekstuurid kaljuseintel. Vähesel hulgal visuaalset risu, objektide piirjoonte muutumist, objektide järsk õhust renderdamine on siiski harv. Autod näevad küll imeilusad välja ja ega keskkond laias laastus ka kole ei ole.