INTERVJUU! Küsimustele vastab digiuudiste meister ja moodsa meelelahutuse šamaan Lauri Jürisoo

Kes sa oled Lauri ja mis selle blogi kontekstis peamine, kuidas oled sa videomängudega seotud?

Eluaegne kirglik videomängusõber ja neist kirjutaja (Delfi Forte, Arvutimaailm, Praktiline Arvutikasutaja, Maatriks, digi – nii ajakirjas kui ka saidil, Not Another Movie Show, isegi kunagises Õhtulehes on midagi ilmunud). Hetkel pole aktiivselt asja juures, ainult mängu-uudised Fortes, aga plaane on veel...

Lauri Jürisoo sel suvel kodu lähedal Kadriorus.

Milline mäng on hea mäng? Kas selline asi, nagu hea mäng, üldse on olemas?

Hea mäng on selline, mis köidab korraga tundideks ja tundideks – sest pakutav (põhi)tegevus rahuldab sinus midagi tähtsat, mille nimel oled nõus muud elu ohverdama.

Head mängud on minu meelest küll olemas ja võivad olla paremad kui hea raamat, film, muusika vms. Ükski teine meelelahutuse liik ei pane mind sel kombel tundideks reaalsust unustama!

Mida sa arvad sellest, et kõigi mänguplatvormide pardal kogub hoogu digitaalsete toodete müük. Kas karp riiulis on parem kui installifailist tekitatud stardi-ikoon? Minu meelest on selle eeliseks ennekõike avatus, mugavus ja lai valik (või noh, ikkagi nii lai, kui tootja seda parasjagu tekitada soovib).

Mulle meeldib, kui mu ümber on pigem vähem asju, nii et digikujul mängud on väga okei. Karpi on tore vaadata ja hetkeks käes hoida, aga üldiselt pole sellest suurt tolku, lihtsalt veel üks asi, mis võtab ruumi ja kogub tolmu. Ja on suurtes kogustes raske kolida.

Kui sa peaksid nimetama mõned pealkirjad, siis millised teosed moodustavad sinu meelismängude TOP 3 edetabeli hetkeseisuga?

Sellisel edetabelil ei näe mõtet. Aga suurimad lemmikud on need, mida lihtsalt ei suuda enne lõpetamist käest panna, ja meelitavad hiljem ka lisaks avastusretki tegema ja lihtsalt meeldiva tegevuse seltsis mõnulema.

Selle põhjal on läbi aegade suurimate lemmikute seas suvalises järjekorras:
* „King’s Bounty“ (see uus oma kahe lisapakiga),
* „Heroes of Might & Magic“ (alates 2. osast, 4-5 meeldisid ka väga, kuigi „King’s Bounty“ teeb kõike paremini)
* „Oblivion“
* „Diablo“ (just esimene, teine suuresti imeb)
* mõned SNESi klassikud nagu „Donkey Kong Country“ triloogia, „Illusion of Gaia“ / „Illusion of Time“, „Final Fight“ (eriti variant, kus on 6 taset, 3 juhitavat tegelast ja koostöövalik kahele – see vist samas SNESil ei ilmunudki)

Veel eriti südamesse jäänud elamusi (suvalises järjekorras): „Assassin’s Creedid“ (isegi esimene oli päris hea ja mõnes mõttes järgedest parem!), „BioShockid“ (eriti esimene), „Resident Evil“ 4 ja 5, „StarCraftid“, „Dead Space’id“, „Call of Dutyde“ zombitasemed, „Commandosed“, „GTA“ (eriti „Vice City“ ja „4“), „Mafiad“ (ka 2 on väga hea), „Prince of Persia“ (viimane on kokkuvõttes ehk isegi parim?)...

Kui ma peaks valima üheainsa mängu, mis üksikule saarele kaasa võtta, on see „King’s Bounty“ (ikka see uus).

Ma olen endaga mängija tüüpi, MMOde ja mitmikmängudega ei viitsi tegeleda. Kui vahel proovin, saan kohe põske ja vudin üksikmängude juurde tagasi.

Sovjetiaeg ei ole veel lõppenud, see keeb meie mõtetes, harjumustes ja igapäevaelus, vahepeal märkamatult, vahepeal murrab läbi. Võta seda väidet nii, kuidas soovid. Selle mõttega seoses tundub mulle aga, et endiselt on vestlusringis imelik videomänge igapäevase tarbitava meelelahutusena mainida. Pean tunnistama, et olen isegi seda teemaks võttes end teatud seltskonnas ebamugavalt tundnud, fakt, et ma kirjutan neist, aitab seda bäkkuppida, aga kui ma ei kirjutaks, vaadataks sellele imelikult. Umbes nagu mutantkoerale, kes ei saa oma viiendat käppa jooksmisel lisakiirenduse andmiseks kasutada.

Ma pole kindel, et see seostub tingimata sovjetiaja mõjudega. Pigem omaenda ebakindlusega, mis leiab eri väljundeid. Samas olen ise ka pikka aega mänguvaimustust põdenud ja esialgu varjanud, eriti naiste seltskonnas. Nüüd enam väga ei hooli, mängud on lahedad ja ma ei kuluta ka viletsatele aega. Ja mulle teeb vahel nalja nimme neist rääkida, eriti kui vestluspartnerile selgelt ei paku huvi või on mänguteema võõras.

Miks eestlased ei ole siiamaani mängustuudiot kokku saanud?

On ju, pidevalt mingi nikerdamine käib. Juba 1990ndatel tehti, ma ei mäleta peast ainult nimesid ega ka viitsi kontrollida, kas polnud mingi Blue Moon Studios vms?

Sa ilmselt mõtled, et miks pole nii-öelda suuri (AAA) mänge tootvaid stuudioid. Siin kehtib nõiaring, et pole piisavalt raha, sest paistab, et pole piisavalt talenti ja pealehakkamist, et seda (ajapikku) ligi meelitada. Kui keegi midagi saavutab, siis Eestist väljaspool asuvatesse stuudiotesse tööle minnes.

Sa oled viimase kümne aasta jooksul päris suure hulga mänguarvustusi valmis meisterdanud. Kuidas valmib loetav ja hea mänguarvustus? Mida peaks teadma või tegema noor inimene, kes arvab, et ta tahab ka arvustajaks saada? Ma püstitasin selle küsimuse meelega nii, sest ma olen veendunud, et arvustajaks ei hakata, selleks saadakse ajapikku ja valmis vist ei saadagi.

Väärt arvustus räägib asjast – mis tunne oli mängida, mis mõtteid ja tundeid tekkis, mis on selle mängu puhul tähtis. Ja ootan sügavamat analüüsi kui „see meeldis, see ei meeldinud“ tasand. Kui arvustaja ei oska süvitsi minna, küsigu endalt miks-küsimusi (miks meeldis? Miks see on tähtis?). Kui see ka ei aita süvitsi minna, pole ilmselt suurem asi arvustaja ega analüüsija.

Ma ei loe enam ammu arvustusi, mis lihtsalt nürilt kirjeldavad mängu kõiki nn põhiaspekte a la graafika, heli, võrguosa, sisukokkuvõte jms. Millestki ei PEA kirjutama, kui see ei tekitanud mõtteid.

Eesti keeles jälgingi ainult üht arvustajat, Kaimar Paltsi.

Ma lähen nüüd korraks näost tõsiselt punaseks. Aga ikkagi... Kas PC on endiselt mänguplatvormina arvestatav? Mulle näib, et see on muutunud FPS-ide, strateegia ja aegunud, oma iganenud vormist mitte välja murda suutnud, seiklusmängude pärusmaaks.

Minule on PC väga arvestatav, sest ma muudel platvormidel ei videomängi. (Ilmselt mängiks, kui saaks, aga endal puuduvad ega viitsi ka hankida.)

Üldises plaanis on see arvestatav teatud aspektides (sotsiaalsed mängud, kergesti uuendatav ja võimas riistvara, mänguarendus ei nõua lube ega litsentsitasusid, kõigil on ligipääs arvutitele ja iga arvuti suudab palju mänge ära jooksutada). Ja hetkel vaeslapse rollis teistes aspektides (piraatluse tõttu, paljud head mängud jäävad suletud platvormidele). Aga lühidalt: kes tahab, leiab sellele piisavalt toredaid mänge.

Nõustun nendega, kes usuvad, et n-ö suurte konsoolide tulevik on odavad püsiühendusega boksid, mis söövad eelkõige digikujul meelelahutust, mitte füüsilisel andmekandjal.

See tekitab tunde, et 21. sajandi peamised mängumasinad saavad olema kaasaskantavad seadmed ja ikkagi PC või selle kaasaskantavam, aga üldiselt sama võimekas järeltulija, mis võiks popiks saada.

Ja lõpetuseks ka üks tõsisemat sorti küsimus. Milline jäätis võiks olla su lemmikjäätis?

Ben & Jerry’s pole kunagi alt vedanud – ilmselt midagi neilt. Üht lemmikut ei vali, iga asi tüütab liiga suures koguses ja vahelduse puudumisel ära!