Kui hakatuseks mängu tegija Insomniaci portfoolio kallale minna, paistab selgelt kätte, et nad teevad meelsamini värvikirevaid, peresõbralikke mänge. Hiljuti arvustatud Resistance 3 on pigem erand Ratcheti ning Spyro sarjade vahel. Nende viimane Ratcheti teemaline koostööplatvormer All 4 One on nende meelest aga nii õnnestunud, et see tundub olevat pakkunud vundamendi järgmisel aastal ilmuvale, samuti nelja mänguri koostööd eeldavale märulile Overstrike, millega Insomniac ajaloos esimest korda multiplatvormseks läheb.
Aga sündmustest ette ruttamata, enne seda oli ja on Ratchet and Clank: All 4 One. Mäng, mis toob tagasi sümpaatse lombaksi ning tema robotist nutisemu, lisaks liituvad duoga ultrapahalane doktor Nefarious ning alati retoorikat loopiv, üliemotsionaalne superkangelane kapten Qwark. Nagu ikka neis lugudes, kasvab pisemast müsteeriumist välja suurem, mis viib lõpuks kellegi plaanini universum enda tahtele allutada. Antud juhul satuvad meie kangelased planeedile kadunud professori ning tema erivõimeid buustiva lemmiklooma jälgi ajama. Sel korral erinevate planeetide vahel ei seigelda, lõpuosas vahetatakse, tõsi küll, taevakeha. See ei tähenda muidugi, et keskkonnad kuidagi vähem huvitavad oleks, need ei lange isegi mingisse kindlasse nähtud kategooriasse, nagu nt tühipaljas kõrb, mets või linn. Siin ja seal leidub ikka mõni nihe ning huvitav element, mis tasemed omanäoliseks muudab.
Veel väga oluline - Insomniac oskab elavaid maailmu ehitada. See tähendab suurel hulgal taustaliikumist, erinevaid efekte ning laia vaatevälja. Nigelamad ei ole lood ka värvikate situatsioonidega, millesse meie kangelased satuvad. Tasemedisain ning olud varieeruvad, olgu siis tegu pimeduses järelveetava valgusallika tarimisega, teades, et valguse kustumisel sind silmapilkselt nahka pistetakse või vanades kavandusšahtides seljaskantava lennumootoriga gravitatsiooni eirates tõusmise-laskumisega, põigeldes kümnete lõiketerade ning laserseinte eest, sööstes ühest šahtist klaas-seinu purustades teise, üha uuesti ja uuesti. Siin on meeldiv rütm ja dünaamika olemas. Nagu ka harjumuspärased hüppeplatvormid ning lihtsamad mõistatused, mis vaid mängu lõpuosas veidi enam higistamist nõuavad. Need eeldavad mingite esemete paigalelohistamist, teatud tegevuste ajastamist, elektrijuhteme ühendamist, kilbi abil laserkiirtega keskonna purustamist ja muud futuristlikult pöörast. Hästi tüüpiline Ratchet. Alati on arvestatud sellega, et mängureid võib maksimaalse nelja asemel vaid kaks olla. Parimatel hetkedel on All 4 One voolav, rütmiline ning kaasahaarav.
Kolmeastmeliselt täiustatavad relvad on huvitavad nagu ikka (muundur, mis morfib kurjamid sõbralikeks kodusigadeks, piksepilvede generaator), üksikud vidinad samuti, kohatavate elukate disain hingematvalt põnev ning kohati kandev, ehkki veidi leebe humoorikus jätavad mulje, et All 4 One on täiuslik platvormer, mis jääb tõest siiski kaugele. Miks siis ometi? Mitmel põhjusel. Ühismäng töötab ideaalselt kahe või kolme koostööna, kas üle interneti või meelelahutustoa diivanilt. Üksikmängu osas on abistav tehisintellekt rumalavõitu, tekitades pidevalt olukordi, kus su abistaja jääb mingisse tegevusahelasse kinni. Näiteks hakkab pidevalt spawnima seal, kus pole kandvat pinda, kukkudes surnuks, spawnides uuesti, kuni sa ta liikudes ekraani nihutades päästad. Või ta lihtsalt keeldub mingist väga vajalikust koostööliigutusest. Või ta takerdub vastaste vahele ja ei tule sulle kriitilisel hetkel appi. Selliseid vigu ei tule muidugi igal hetkel ette, aga piisavalt palju, et neid mainida tasub.
Mis neljasel mängul viga on? Selle selgitamiseks peab teadma, et ekraan on pidevalt tegevustest kirev. Plahvatused, purunevad esemed, hulgaliselt vastaseid. Lisame siia neli sebivat pisitegelast ja otsekohe on enda juhitavat tegelinskit raske märgata. Piiratud ala puhul on nii päris tõenäoline, et sa oled kaoses eneselegi märkamatult üle serva astunud ja elu kaotanud. Mida kaugemale fikseeritud kaamera sõidab, seda keerulisem on segaduses orienteeruda. Veel üheks veidruseks on mängu lõpuosa. Siin kaob ootamatult balanss mõistatuste, lahingu ning platvormeri vahel, see asendatakse hoopis vastastega spämmimisega. Ja ma pean silmas sellist spämmimist, mis on areen areenilt arvestanud sinu laskemoona maksimumhulgaga. Üllataval moel pidin ma tagasi tulema (peatükke saab osade kaupa korduvalt läbida) ning veidi nodi koguma, selleks, et ühest eriti vastikust vastasseisust üldse edasi saada. See on tegelikult moment, kus jõuab kohale, et mitmekesi oleks ilmselt lihtsam. Ühes online co-op mängus juhtusin ma maksimumleveliga kaaslasele, kes paar esimest minibossi paari lasuga alistas. Kirjeldatu ei ole Insomniaci teostele omane. Pigem õhkub siit kiirustamist ning All 4 One ei haagi ennast just mänguliselt päris korralikult ülejäänud saaga külge. Eriti suur võrdlusmoment on pärl A Crack in Time, mis püsib mitmekesine ning terav lõpuminutiteni välja. Tollele isendile on mul etteheiteid vaid vastastega liialdamise osas, aga Ratcheti võitlusväljad on samas alati päris tegevusrohked olnud.
Lisaväärtus? Mõned peidetud esemed tasemetel ja spetsiaalülikond, mis teenitakse välja salalaborites mõistatusi lahendades. Lisaks võimalus kampaania nelja erineva tegelaskujuga läbida. Fanaatikutele lisaks mängusisesed spetsiaalülesanded, mis ei ole trofeedega seotud ning eeldavad kohati päris hoolikat lähenemist. Lisaks pildi- ning filmigaleriid ja petukoodidega võimalikuks saavad trikid. Stereoskoopilise 3D tugi on samuti olemas.
Üldjoontes All 4 One niisiis töötab, töötab oma parimatel hetkedel ka hästi, aga mitte ilma tõsisemate järeleadmisteta teatud momentidel. Ostes võiks arvestada, et tegu on lastesõbraliku mänguga (lubatud vanusest 7 ja sealt edasi) ning et parima elamuse saamiseks sobib just ühistöö kahele või maksimaalselt kolmele (lapsevanemad proovigu ka). A Crack in Time loovuseni siin paraku ei jõuta ning tõsimänguri jaoks võib kogu elamus veidi pinnapealseks jääda. Arvestades, et tegu pole ka Future triloogia lüliga, on see ehk andestatav.
7/10
Mängu jagas arvustamiseks Sony.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Avalda julgelt arvamust!