Pühapäevane mõte – Luubi all Noobtoob

Ma ei kahtle sõltumatute (jätame korraks juuksekarva poolitamise kõrvale) arvustajate vajalikkuses – nad ilmselgelt loovad mingisuguse tasakaalu valdkonnas, kus tootjad ametlikel arvustajatel kotkaküüntega seljas istuvad ja nende kriitika-naelapüstoli laskemoonasahtlit tühjendavad. Muidugi tekib kohe küsimus, kust saab inspiratsiooni mees, kes raiskab oma nädalat tühja kohta täitmiseks. Kas inspiratsiooniallikaks kõlbab ka lihtlabane entusiasm? Kui põhjalik sellisel juhul ollakse? Ja kui põhjalik oleks tarvis arvustamisel olla, et tekiks usaldusväärne ahel?

Neile küsimustele olen ma vastust otsinud Youtube`i kanalil laiava, üsna populaarse nullist alustanud videocasti najal, mil nimeks Noobtoob. Arvustajanoobid (tänaseks enamat) Yuzo Watanabe ja Tobin Coziahr „kütavad ahju“ juba mitu aastat jutti, nende kanalil on 21 234 liitujat ja umbes samapalju vaatajaid iga 60 minutit kestva saate kohta. Salvestus ise kujutab endast rääkivaid päid (üsna lõtv, tihti ropu ja keelatu piirimaile eksiv, kohati ka vaimukas möla), napi pildimaterjali taustal, hindamine toimub pöial üles, alla või horisontaalselt-meetodil. Arvustuste kõrval räägitakse parasjagu mängimisel olevatest ja tulevatest teostest, vastatakse lugeja audio-video-kirjaküsimustele, loositakse välja nänni ja sunnitakse vaatajat erinevates võistlustes (genereeri logo, kaota oma vaalarasvakiht, õigusta enda soovi, miks just sina peaksid meilt Nintendo Dsi konsooli kingiks saama) kaasa lööma. Selliseid videocaste kasvab nagu veinpunaseid pilvikuid vihamaperioodi järel. Youtube ei küsi, kas projekt püsib nädala või enam, kas sel on 10 või 40 000 vaatajat. Kui sa just eriti räigeks ei lähe, võid pea alaspidi rippudes või lauldes esineda. Noobtoob on silma jäänud stabiilsuse ja „liikuva veega“ - kuigi põhikontsept pole muutunud, pööravad nad rooli pidevalt kursilt veidi kõrvale, katsetavad uusi asju – tulemuseks üsna muljetavaldav veeb ning päris kobe, modereeritav, kindla kasutajabaasiga kasvav foorum, mis on end ise ajapikku koordineerima asunud. Noobtoobi armee, nagu Tobin ja Yuzo seda nimetavad.

Kogu ettevõtmine on arvustustejanusele magus nagu meesai ja suurte saitide poliitilisele korrektsusele alternatiivina pakutavad hinnangud kohati üllatavad. Kogenud mänguritelt mänguritele ja kogenud mängur üldiselt ei eksi? Siin sekkubki mängu inspiratsioon. Kaks töötavat inimest, kes arvustavad vahepeal nelja toodet nädalas ning valmistavad järgmiseks veel nelja ette, üritades kontrollida kontrollimatut – rahuldada kõigi kasutajate soove (mõned neist on Noobtoobile muide üsna arvestatavaid rahalisi annetusi teinud ning küsivad vähemalt osaliselt õigustatult, kus kurat mu saade on, ma maksin selle eest – keegi muidugi ei sundinud neid). Jah. Tobin ja Yuzo toovad arvustades välja olulisema – nii plussid kui miinused. Selline tasakaal on äärmiselt oluline. Lõvimöirgesaitidel kipub miinuste osa kokku kuivama, vastuseks iseseisvad, kes vaid mustavad ja kelle jaoks ükski toode piisavalt kvaliteetne pole. Teisalt tunnistavad tegijad ka ise, et neil ei jää aega mängude läbimiseks, tihti pannakse arvustus kokku paari mängutunni põhjal ja minu kui arvustaja, siin siis ka põhjalikumat analüüsi ootava kasutaja jaoks on see koht küll karjuvaks küsimärgiks. Leitud faktivead on tekitanud olukorra, kus ma jälgin kanalit pigem toreda möla kui arvustuste paikapidavuse tõttu. Ja see on umbes sama kui panna uisud jalga selleks, et pesu kuivama riputada. Samas on Noobtoob heaks näiteks selle kohta, et inspiratsioonist võib sündida miski, mille nimel tasuks tegijail püüelda millegi enama poole, teisalt on sellise külastatavuse juures järjest tõenäolisem, et sõna sõltumatu kaotab lõpuks paratamatult oma viljalihast suutäie sponsoritele. Võrratuid püsivaid lahendusi pole olemas, on harvad head ajutised, mis võiksid olla paremad.

NOOBTOOB