Kirjutasin nädalavahetusel pisikese lõigu Hinnavaatluse foorumisse ka. Sain demo kätte peale veebimängus osalemist (hirmus rassimine, sest kogu maailma mängurid paistsid koodijahil olevat ja Sony promosait kiilus pidevalt kinni) ja käivitasin umbes kell viis hommikul, üsna uduses olekus. Ja une viis see silmast. Ja pühkis siiani püsivad kahtlused (kas ja kuidas HR ikkagi Fahrenheiti ületab ja kas üldse peaks). Ja vastus on - ei peagi. Ja ületab ikka. Ületab juba loovestmiselt, isegi demosiseselt. Karakterite piirid on avali ja paremini kui seiklusmänudes-rollikates, kus kiputakse stereotüüpe seebiks keetma. HR vananev, astmahaige detektiiv on nukker kuju, ma peaaegu kujutan ette, kuidas ta kergelt uriini järgi lehkab ning oma hämaras korteris, kus kardinad kunagi akende eest ei käi, varahommikul, peale töö-ööd ennast süvaunne keerab. Selline karastunud heteromees, võimukas, väsinud, sihikindel. Kõrvaltegelastest jäi demost silma oma pisipoja mõrvarile kaotanud prostituut - veidi kõrk, meeeleheitel, samuti väsinud. Nad tõepoolest suhtlevad omavahel. Mäng pakub erinevaid võimalusi, kosmeetilisi trikke, kuidas vestlust filmilikumaks muuta. Meie detektiiv ja prost jalutavad ruumis ringi, vahetavad asukohta, istuvad, ma saan oma tegelaskuju vestluse ajaks seinale nõjatuma panna, ta naise kõrvale voodile istutada. See on trump. Mitte niivõrd järgnev QTE kaklus pätiga, kes meie naistegelase siniseks klobib, mitte pildi-ilu, mis on muidugi ka väga oluline. Mänguri jaoks, aga ennekõike tootjale ja levitajale. Just suhtlemine, mille sarnast esineb mängudes harva. Miimika, kehahoiak, kõrvaltegevused - rusikas lauale - need on detailid, need on nagu päris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Avalda julgelt arvamust!