Dragon Age: Origins (Xbox 360) esimesed muljed

Dragon Age: Origins on esimestest hetkedest nii üüratu, et selle kirjeldamiseks oleks tarvis vähemalt nelja kätt. Või enamgi, sest hiiglaslikus maailmas algavad erinevate klasside esindajate lood erinevalt (ma mängisin haldjatest vendade nurjunud laulatust esimesena, proloog võttis aega tunnikese, aga oleks võinud ka rohkem või vähem, sõltuvalt sellest, milliseid valikuid sa langetad ning kui palju taustainfot lugeda jaksad), valikute ja nüansside hulk on hämmastav. Ausalt, ma ei kadesta neid, kes kogu selle romaanidepikkuse tekstijada loogikakäikudel silma peal pidid hoidma. Vestluste käik suunatavate tekstivalikutega võib venida ja venida, aga pole kunagi igav, dialoog on ehe ja räägitakse kõigest, visatakse nalja, lõõbitakse, karjutakse üksteise peale, minnakse lahku, lüüakse araks jne. Mingil momendil tabas mind kaardil kokkupõrge kaakidest tollikogujatega, kes mu tegelase suurepärase veenmisoskuse tõttu oma pahateost loobuma sunniti, nende endi käest tolli küsiti ja nad lõpuks pahateopaigalt verevalamiseta minema peletati. Oleks võinud minna ka teisiti. Üks mu kaaslastest pakkus näiteks välja, et kaakidele tuleb lihtsalt füüsilise jõu abil õppetund anda. Valik, mida ma ei langetanud, aga kavatsen järgmisel mängukorral kindlasti järgi proovida kui võimalus avaneb.

Ainus kurjem kriitikakõll siiamaani käib Xox 360 pardalt saadava graafika pihta ja see on kohati lausa ehmatavalt kole (ka tegelaste (eriti kõrvaltegelaste) animatsioonid jäävad puiseks ning mõnes steenis nad ilmuvad kohale, mitte ei astu sujuvalt). Ja siis need inetud, hägused tekstuurilatakad, mille eksisteerimisele ei saa õigustust olla. Veidral moel näitab pilt hiljem paranemise märke. Ostagari all peetav lahing on esimene kord (umbes kahe mängutunni järel), kus pildituli tõeliselt leekima lüüakse, samuti on päris kenad "märgumajaka" saalid.

Ilmselgelt on sel sarvilisel tegelasel kavas märgutule süütamise osas kaasa rääkida, või pigem röökida...