Pühapäevane mõte – Kui avatud on avatud?

Sel nädalal kerkis üles küsimus, kui hästi suudab Final Fantasy XIII arenenud RPG-dega kaasa minna. Square Enixi tugevaim kaubamärk on siiamaani levitaja ülejäänud üllitiste kõrval alati "suuremana" silma paistnud ja pahatihti tuleb ette, et teised SE poolt turule toodud mängud on vuugitäide, mis paremal juhul üritab esiklast imiteerida. Final Fantasy XIII on eelvaadete põhjal sammukese tagasi astunud, Final Fantasy X üsna haaratavate piiridega elamuse poole (XII oli, nagu mäletate, rohkem MMO-kuues, avatud seiklus, kus eksisteerisid käsikäes elust kubisevad linnad ja avastamist väärt metsik loodus), mis tähendab efektset, kuid lineaarset teekonda. Ma pole arvustajana kindel ei ühes ega teises. Võimalik, et meil ongi juba liiga palju selliseid rollimänge, mis eeldavad, et sa sada tundi kestva elamuse vältel midagi muud ei proovi. Lisame siia võimaluse kordi unikaalsel viisil läbida ja pool aastat peaks täidetud olema. Kas ma eeldan, et teekond peab põhjalik olema – jah, ikka. Kas ma ei kavatse pool aastat ühtki mängu osta – no muidugi kavatsen. Teisalt jookseb lineaarsuse ja kesise vahel väga ohtlik piir, mida on lihtne rikkuda. Kui eelvaade kirjeldab FFXIII teekonna algusosa kui koridori, kus vastastest mööda joosta ei õnnestu ja iga konflikt ning vahelõik oma kindlas järjekorras esitatakse, tundub see tõepoolest kaasaegse mänguri seina sisse müürimisena. Avatus pole enam ammu rollimängude pärusmaa. Avatud on ka FPS-id ning märulseiklused. Avatus on oluline vahend nähtamatute seinte hajutamiseks, miski, mis teeb virtuaalse elulisemaks. Kolmas tahk on muidugi ka. Ma leian, et eelvaate põhjal nii põhjaliku järlduse, nagu mäng ilmselt imeb, tegemine on ülearune ja ebaprofessionaalne. Pool maitsvat õuna välistab ainult osaliselt võimaluse, et teine pool õunaussi ei sisalda, või siis Final Fantasy XIII puhul loodetavasti kuldsõrmust.