Uncharted 3 - ühismängu beeta mõtteid

Kui sel sügisel leidub mõni ühismäng, mida ma mängima hakkan, siis saab selleks just Uncharted 3-e võistluslik madin. Esimestest pilkudest meeldiva kasutajaliidesega, huvitav, põneva tasemedisainiga, sisutihe, kaasaegne ning mänguviisirohke elamus on juba hetkel kehtiva beeta kujul väljalaskeks valmis. Mis peamine, see teeb päris palju selleks, et FPS-idest hoopis teises suunas minna. Siin on näiteks akrobaatika väga tihedalt saavutatava eduga seotud.

Esimese asjana hakkavad silma suured, nii horisontaalis kui vertikaalis avatud tasemed, mis on väga erinevad ja üllatavad sind mitmel juhul. Meeskondade prelüüdina lennukit jälitatavatesse sõidukitesse paiskamine või kõrbelinna tabav, kõrvulukustava mühina saatel lähenev liivatorm, mis nähtavuse oluliselt viletsamaks muudab lisab huvitavat dünaamikat, mis on Uncharted sarjale omane. Või siis ootamatu kaart, mille tegevus toimub kõrghoonete katustel, nende vahel kõvasti vaba maad surnukskukkumiseni. Kui kõnealuse mängu üksikmäng muudab pidevalt tasemete geomeetriat, siis ühismäng laiendab sellised muutused kaartidele veidi erineval kujul. Vahelduvad olud teevad mängu põnevamaks, aga võivad ka kindla mängustiili viljelejatele kasuks/kahjuks tulla. Siis on siin lühiajalised power play-d, ehk mingi emakeeli piiratud tiimieelised. Näiteks saab üks osapooltest lubatud aja jooksul võime tehtav damage duublisse lüüa, mis peaks loogiliselt võttes teise äärmiselt ettevaatlikuks muutma. Või siis tuleb järsku üht, vastaste märklauaks muutunud kaaslast ründajate eest kaitsta. Vastastelt saab näpata nende poolt üles korjatud aardeid, iga leveldamise käigus avatud unclock võib lisada uusi võimalusi keskkonnas tegutsemiseks, sõbrasüsteem lubab sul mängubuddy juurde spawnida (ettenägelikult mitte siis kui ta on vastaste vahetus läheduses või visatud granaadi ulatuses - TUBLI!). Sellist elementaarset ettenägelikkust kohtab veelgi. Tõsi, milleks bugisid ja ebatasasusi parandada kui neid on võimalik üldse vältida. 

Ainuüksi see, kui sujuvalt tegelased liiguvad, kui "voolavad" ning mitmekesised on nende animatsioonid loob mulje, et nad on tehiskeskkonnaga klappivad. Väga harva kohtab olukordi, kus keegi mingile objektile kuidagi veidralt reageerib. Tasemete õppimine võtab kõvasti aega, need on oluliselt avaramad kui teises osas ning julgustavad enam ronima, hüppama. 

Nii tegelaste juhtimine kui sihtimine tunduvad sel korral küll veidi logisevad. Nende ihuliikmetele on veidi rohkem inimlikkust antud. Nad ei manööverda enam nii kiiresti kui varem, tempo tundus üldse pisut aeglasem, kuigi mitte nii aegalne kui Gears of War mängus. See ei ole ka puhtalt run and gun, aga jällegi, teatavaid olukordi ma oma loogikaga lahti ei muukinud, näiteks seda, kuidas üks snaiper mind kahel järjestikusel korral hüppelt, otse õhus, tabas. Kas ta tulistas puusalt või sihtis tõesti ülikiiresti? Lihtsalt eriti õnnelik juhus? Jah, ta oli lvl 35 ja ehk räägib juba see enese eest.

Paaripanemisekraan väärib eraldi kiidusõnu. Esiteks on kasutajaliides arusaadav, mängude leidmine sujub kiiresti, erroreid ei esinenud. Teiseks striimb pisikeses aknas pidevalt temaatilist promomaterjali, mida saab soovi korral, mängu või mängukaaslaste leidmist oodates, täisekraanis uudistada. Samuti on olemas nupp, mille kaudu näoraamatu sõpru mängu meelitamas käia. Ma ei tea, kuidas see käib. Ma ei proovinud. Igatahes on Facebook seal, kus oled sina. Või oli see hoopis sedaviisi, et kus oled sina, seal on Facebook. Tõenäoliselt ei vasta kumbki tõele ja mina neid laused ei toeta.

Igal juhul on see beeta lahe ning proovimist väärt (kui sa kannatad üle 3GB sisu allalaadimise ning hilisema pisikese patchi ära) ja ma ootan nüüd suure põnevusega täismängu ühisosa startimist. Veelgi enam ootan ma aga üksikmängu stoorit, sest see saab kõigi ootuste kohaselt olema üks suur kuhi säraküünlaid, visuaalglamuuri, emotsioonitorti ja kõiki muid häid asju.