Trofeed on olulised, aga mitte mängu defineerivad

Sellest ei tule väga pikka või sügavat mõttekäiku, aga trofeedest, saavutustest ja muust sellisest kilisevast-kõlisevast motivatsioonikraamist peaks lühidalt ikkagi rääkima. See on tegelikult päris aktuaalne teema, mil mitu tahku. Tööstus on selle kohta, et mängurile meeldib kiita saada, maigu suhu saanud ja tegutseb. Esialgu Xbox 360-l buumina kasvanud saavutused leidsid oma koha lisaks erinevates MMO-des, kolisid peagi trofeedena Playstation 3-ele, leidsid tee isegi Steami ja need on loomulikult Playstation Vita tarkvarasse sisse planeeritud.  Mängurid on trofeede tarbimisel jaotunud kolme põhilahku. Need, kes trofeede olemasolu üldiselt ignoreerivad või siis neist suuremat ei hooli ja ostavad külmavereliselt ka trofeede toeta mänguvara ehk siis seda, mis neile mänguna meeldib. Teiseks sellised mängurid (kelle hulka kuulun ka mina), kes pigem mängivad meelsamini trofeede toega mänge, lähevad vahepeal mõne kurjema saavutuse järele ning püüavad isegi mõnele lemmikmängu platinumile pihta saada. Kolmas äärmus mängib ainult trofeede pärast, mängu valimata, sihtides kindlasti maksimumskoori või platinumtrofeed, ühtlasi ka kõrget kohta kas kodumaises või üleilmses edetabelis. 

Sellised trofeemaanid on ühtlasi kõige lähemal trofeespordile, kus käib mäng iga punkti või pronksi nimel ning tarvitatakse ülekantud mõttes dopingut (muugitakse trofeesid lahti või boostitakse neid kurja moodi - näiteks otsitakse foorumite kaudu kaaslasi, kellega kiiresti multiplayeri tühjad ning tihti keeruliselt saavutatavad lahtrid täita) ning investeeritakse sadade tundide kaupa kallist uneaega selleks, et mõni eriti äärmuslik get-10000-kills saavutus avada. Sport, nagu ma ütlesin. Tänapäeval ei sobi vist enam öelda, et sport on puhas. Las olla siis nii, et see oleks okei kui sport oleks enam vähem puhas ja ei muutuks maaniliseks kogumiseks, millel mängimisega lõpuks enam midagi ühist ei ole.

Trofeed ise on veidrad, aga loomulikult põhjusega. Ühest küljest peaks neid mängu käigus justkui pidevalt sadama, et mängurit piisavalt motiveerida. Selleks tarbeks sovivad hästi erinevad, mis tegelikult trofee nimegi kanda ei tohiks. Mis saavutus on see, kui ma mängu käivitasin või selle maailmas esimese sammu astusin, jalgpallis kaks väravat lõin või kümme vastast headshottisin? Seda juhtub igas mängus. Kui selle eest pakutakse lisaks hõbedat või 30GS-i, on tegu selge tootjapoolse manipulatsiooniga: jutt lihtsalt saadavast suurest skoorist levib kiiresti. Sellise info levitamiseks on loodud hämmastavalt üksikasjalikud veebikeskkonnad, kus iga viimane kui nüanss lahti muugitakse. Pannakse kirja teejuhid, mis määravad ära, kui kiiresti mingis teoses autasud kukuvad, kui keeruline on mingite maksimumide saavutamine, millistel tingimustel saab programmi petta jne. Kõik see kaotab tegelikult trofeede teenimise mõtte ja muudab need ülimalt läbipaistvaks turundusstrateegiaks.  Tõelised trofeed on ilmselt just need, mis nimekirjast lahti võtmata jäävad, aga mitte ilmtingimata, sest kui mängu kõrgeimal keerukusastmel lõpetamise omad on tavaliselt teatavat osavust ja pingutust nõudvad, siis igasugune grind ja muu ajavägistamine ei õigusta minu arvates oma olemasolu. Mida ma sellega täpselt tõestan? Et mul oli piisavalt kannatlikkust matta 10 tundi vältavasse, keskpärasesse mängu 200 tundi ainult seetõttu, et see oli trofeed väärt. Kõlab liiga suure nõudmisena.

Kui ma peaksin loetlema saavutusi, mille saamine mingil määral rahulolutunde tekitas, siis ei oleks nimekiri väga pikk, hoolimata sellest, et mu PSN-i account hõljub trofeetasemel 14 (1767 erinevat, nende seas 4 platinumi) ja Xbox 360-e GS summa umbes 60000. Olulisem ja tõesti väärtuslik on vast Demons Soulsi lõpetamisel teenitud World Uniter ning mitmed keerukusepõhised. Üks küsimus tahab veel vastamist. Kui ma tundusin siin väga neutraalne, miks mul need skoorid siis ikkagi nii suured on. Väga lihtsal põhjusel. Arvustamise käigus koguneb punktikesi ja karikaid üksjagu, soovin ma neid siis või mitte. Kõik ülejäänu on juba puhas entusiasm, soov mõnest mängust tõesti maksimum võtta või minna mingi trofee järgi, mida eeldatavasti enamusel ei ole. Ma olen veendunud, et Eestis on neidki, kel olemas Demons Souls platinumtrofee ning Devil may Cry neljanda osa 1000/1000GS.

Kui sa viitsisid selle teksti läbi lugeda ja sul on oma seisukoht tallel või mõni eriti ülbe trofee, millega kiidelda, siis võid sellest kommentaaride osas teada anda.