Elades Ekraanil: ARVUSTUS! The Ico & Shadow of the Colossus Collection

Väga raske oli seda teksti alustada. Ma kirjutasin mitu sissejuhatust ja kustutasin need kõik, sest nad ei tundunud eriti olulised. Kui hakata avama teksti kahest, võib olla et eelmise kümnendi olulisemast videomängust-kunstiteosest, mis on nüüd ühes võimsas kogumikus kokku saanud, siis ei saa triviaalne ega odav olla, ka mitte väga populistlik. Sellest viimasest on mul siiski raske hoiduda, sest kriitika ei pea alati, erinevalt sellest, mida üldiselt usutakse, alati päris erapooletu olema. Vahepeal on tarvis kuiv kogemus presonaalse emotsiooniga segada, selleks et arvustusest rohkem mahla välja pressida.

Fumito Ueda poolt loodud mängud on kõike muud kui tavapärased, võiks isegi arvata, et need valmistati selleks, et kriitikud saaksid rea-arvustustest veidi erinevaid kirjutada. Need ei püüdle masside poole, aga on siiski massiliselt austajaid leidnud, neid, kes omavad mõlemat mängu õige mitmel kujul ja läbivad neid aeg-ajalt. Sest mõlemil on teatav hea likviidse unenäo efekt – kui sa oled positiivse enesetundega üles ärganud, tunned sa mõnda aega vajadust uuesti uinuda ning sama unenägu veelkord näha.

Ico

Ico on kahest teosest intiimsem ja igas mõttes väiksem. Mänguajaliselt lühem, stoorilt tagaihoidlikum, mustrilt lihtsamini mõistetav. See jutustab päris otsekohese loo sarvedega poisist, kelle kodukülas erinevus ilmselgelt ei rikasta – kõik sarvilised jõmpsikad ohverdatakse pikemata suurema HEA nimel. Juhuse läbi hirmsamast pääsenud Ico leiab end tormisel ööl lossimüüride vahelt ja vabastab poolkogemata puuri pistetud tütarlapse, kes osutub oma ema hirmuvalitsuse all elavaks printsessiks. Järgneb teekond vabadusse. Läbi suure lossi, selle avarate hoovide, saalide, aedade ning tornide. Ico sisaldab mänguliselt peamiselt ronimist, hüppamist, mõistatusi ning mingil määral ka võitlust mustade vormitute suitsuolenditega, kes aeg-ajalt printsessi minema viima tulevad. Tüdruk on nende vastu abitu kui jalutu valge hiir, ent teda tuleb mujalgi igal sammul toetada, hüppamisel kinni püüda, eenditest üles vinnata, survepaneelidele juhatada, kutsuda, käest kinni hoides enda järel vedada. See loob karakteritega tugeva sideme, mida ei suuda ükski Call of Duty ega Battlefield. Fakt, et need kaks ei ole superkangelased ega sõdurid, tekitab õige pea mureliku küsimuse, kui õnnelikud saavad olla lood, mille lõpus pole tegelasel viimast säästetud granaati, mis vastasele lõugade vahele visata.

Ico visuaalid on nukrad, objektid meeldivalt rohmakad, värvid veidi pleekinud ning silmapiir tihti udus eristamatu. Vistad on objektivaesed, aga sellest hoolimata suurejoonelised. Hingekriipivale pildile lisaks on siin toeks äärmiselt tugev soundtrack, mis sisaldab kummitavaid meloodiaid, segus keskkonnast pärit helidega, nagu kristallselge linnulaul, randuvate lainete sume kohin, tõrvikute aeglasel põlemisel pragisevad leegid ja töötavate mehhanismide kõrvulukustav müra. Kes Ueda tausta veidi enam teab, võib oletada, et siin on väga palju tema lapsepõlvest pärit mõjutusi ning emotsioonidel, isegi mälestustel põhinevat sisu – Ueda armastas lapsena näiteks laululinde kodustada ning nende eest hoolitseda, rääkimata sellest, et tema lemmikaineks koolis oli kunstiõpetus. Kui hoolikalt otsida, leiab siit mitmeid allegooriaid või vähemalt võib nende olemasolu aimata.

Shadow of the Colossus

Shadow of the Colossus on Ico-st suurem. Suur on selle maailm, suured on vastased, suur on ka lugu noormehest, kes on äsja varjuderiiki lahkunud neiu tagasitoomise nimel kõigeks valmis. Tapma salapäraseid hiide, kolosse, kes uitavad tühermaal ja varemetes näiliselt sihitult ringi ning kes on kohati nii suured, et nende otsa ronimiseks kulub parajalt jaksu. Varustatuna vibu ja mõõgaga, siirdub nooruk ühes oma truu ratsu Argoga jahile. Avaral tühermaal, kus leidub erinevaid ökosüsteeme, kõrbest kuni metsatukkadeni, künklikust maastikust orgude ning järvedeni, uitamine on isenesest nii põnev, et sa võid kolossid mõneks ajaks hooletusse jätta. See on puhas visuaalide vaatemäng, mis rõhub peamiselt maailmale, mitte missioonidele või lisaülesannetele. Selle mängu leitavaid esemeid, näiteks, isegi ei reklaamita, kuigi need on olemas, sisalikud ning puuviljad, millega eluriba ning jaksumeetrit täiendada. Kui esimene kaitseb sind vigastuste eest, siis teine on olulisem. See määrab ära, kui kaua sa ennast rippudes mingi eseme või olendi küljes kinni hoida suudada. Kolossid on justkui Prince of Persia minilevelid, et nende nõrgad kohad leida, tuleb nende otsa ronida, samal ajal kukkumist vältides. See on põnev, sest mõned kolossidest ujuvad, mõned lendavad, mõned on pisemad, kuid kiired, mõned jällegi haaramatult suured. Mis oluline – iga võitluse juures tuleb kasutada erinevaid strateegiaid, õppimine võtab palju kauem aega kui eluka lõplik alistamine. Esimese hiiu ilmudes võid sa pikalt koperdada ja ebaõnnestuda, aga kui see, mida sa tegema pead, lõpuks kohale jõuab ning teoks saab, on lõpptulemus vapustav. Eriti veider on see, et Shadow of the Colossus ei kutsu sind üles vastaste surma üle võidutsema ega lase võitu kergelt võtta. Nende salapäraste olendite, kelle juurde inimesel asjagi ei peaks olema, langemine on alati kuidagi nukker ning trööstitu vaatepilt. Loo kulg vaid täiendab seda tunnet.

Shadow of the Colossus on visuaalselt Ico-ga kohati päris sarnane. Suurimaks erinevuseks ongi looduse keskkonnana kasutamine, kuigi ka siin leidub templeid ning kunagi inimkäte poolt ehitatu varemeid. Toonid on tuttavad, mingite väga eredate või kiiskavate värvidega meid ei šokeerita, ka valgusefektid ei ole üldiselt nii intensiivsed, endiselt kasutatakse ülesäritatud värve, mis loovad ebareaalse õhustiku. Samuti on siin, erinevalt Ico-st, rohkem ilmastikuefekte: liivatormid, keerised, õhku paiskuv muld, vihm, veepritsmed, välgunooled. Parimatel hetkedel ei näita Colossus sugugi oma vanust välja, vaid ilutseb uhkelt paljude kaasaegsete mängude üle. Ico esimestest kaarditest on näha, kui teravad on piirjooned ning puhas pilt, see jookseb probleemideta, ei hangu. Shadow of the Colossus käitub samuti veatult, kadunud on seda Playstation 2-l lahingutes saatnud kaardrisageduse kõikumine.

Kui ma peaksin mõne väheolulise miinuse välja tooma, mida ma tegelikult tegema pean, siis juhiksin tähelepanu mõnele tüütule kaameranurgale Ico-s ning teatavatele juhtimisebamugavustele Colossuses (hobusest võib mööda hüpata ja hobune ise käitub kitsastes kohtades ettearvamatult – jookseb vastu seina või läheb suunas, kuhu sa teda teadlikult ei juhtinud). Selliseid olukordi kohtab harva, aga need on olemas ja mõnel väga erandlikul hetkel võivad elamust õige pisut kibedamaks muuta. Ico paistab silma ka selle poolest, et sel pole tutoriali ning tavaliselt sulle ei öelda, kuhu järgmisena minna või mida edasi teha. Siin on võimalik, esimest korda mängides, valesti suunduda või lausa ära eksida. Fakt, et sa ei saa printsessi kauaks omapäi jätta, muudab seega mõne lahenduskäigu leidmise frustreerivaks.

Ma tõin kunagi ammu sellise võrdluse, et need kaks mängu, Ico ja Shadow of the Colossus on nagu pleekinud unenäod, veidi nukrad, massist selgelt eristuvad ning emotsionaalselt laastavad. Täna, HD versiooni najal, võiks sellele lisada, et tegu on vanade heade unenägudega, mida nüüd taas, veidi uuemas kuues proovida saab. Antud kollektsiooni näol on tegu fenomeniga, mis näitab meile, et mäng ei pea alati ilmtingimata puhas meelelahutus olema.