Costume Quest

Playstation Plus lubab selgi kuul programmiga liitunud mänguritel üht ja teist allahindlusega, või siis päris tasuta alla laadida ja peamiseks tõmbenumbriks on oktoobris kergekaaluline, seiklusmängu elemendiga rollikas Costume Quest, mille meisterdas valmis Double Fine Productions. Tim Shafferi peamine roll selle mängu juures oli nõuandja-tekstisepp, seetõttu võib teos tunduda stiililt veidi logisevam, pinnapealsem, isegi lohakam, kui nende kiidetuim mänguvara Psychonauts, teisalt on see paslik minirollikas siis, kui sul juhtub puhkepäev olema ning sa kavatsed sellest umbes 6 tundi mängumeelelahutusele raisata. 

Reynold ja Wren, õde-venda, plaanivad halloweeniõdakut kommilunimisega täita. Kostüümid tõmmatakse selga ja mängur valib, kumma nahas ta seda teekonda tallata soovib. Valik langetatud, liigutakse tänavatele, kus maiustuseks rõivastunud võsuke peagi kurjade paharettide poolt röövitakse. Kurivaimud on nimelt suuroperatsioonil, mille käigus plaanitakse terve laste kodulinn maiustustest paljaks varastada. Ega`s muud, kui et tuleb kadunud laps üles leida ja kurjamitele koht kätte näidata. 

Mäng jaguneb laias laastus kaheks. Seiklusmänguline element eeldab avastamist ja missioonide otsimist, samuti esemete, näiteks erioskuste ja kostüümide kogumist. Kostüümidega kaasnevad erivõimed tulevad keskkonna läbimisel vahepeal abiks. Nii peab mõnest NPC-st mööda hiilima, pimedate alade läbimiseks lasermõõka kasutama, rullusikudel jalgsi ületamatutest kohtadest üle tuhisema jms. See on päris tore maailm mitmete salapaikadega, erinevad sündmuskohad (kaubahall, lõbustuspark) loovad vaheldust, kuid parimaks osaks on kahtlemata selle maailma kentsakad tegelased, kes elavad oma veidraid elusid ja sekkuvad aeg ajalt meie tegelaste omadesse. Või siis vastupidi. Helitaust katab keskkonna ning loob lahingutes meeleolu, teksti peab kahjuks lugema.

Rollikas koosneb suuremas osas käigupõhistest madinatest, mille käigus kogemusastmeid omandatakse. See on võitlus ja samas ei ole ka. Kontseptilt justkui ikkagi on, sest vastastele tuleb tappa anda ja lõpuks nad kukuvad, ehkki kergesti. Sest Double Fine on ilmselt eeldanud, et ostjad jäävad pigem kümnenda eluaasta piirile ning on keerukuse kuhugi lihtsa ja absoluutselt ülilihtsa vahele seadnud. Kõik on sujuv, erilist strateegiat kasutama ei pea, kuigi selleks on võimalused loodud. Kui blokeerimisel ja rünnakul kasutatavad puldinupu-kiirkorraldused selgeks saavad, on meie sangarid praktiliselt alistamatud. Mängu käigus õnnestus mul vaid paaril korral lahing kaotada, sedagi siis, kui ma ei olnud meeskonna vajalikku kolmandat liiget üles leidnud.  2 vs 3 oli liiga keeruline, 3 vs 3 liiga lihtne. Enamgi veel - bossid ei esitanud samuti väljakutseid. Miks ma peaksin kasutama vastasel spelli, mis tema kaks käiku vahele jätab või ta ajutiselt uimastab, kui ta langeb ka ilma selleta?

Milleks siis üldse mängida? Parimatel hetkedel on Costume Quest päris naljakas, kui mitte öelda, et kohati ka lapsikult naljakas. Tekst tabab tavaliselt naelapead, kui see just eriti lodev ning üheselt mõistetav pole (vahepeal jääb siiski mulje, et seda on ka üle käe valmis visatud). Kui valjusti naerda ei saa, siis paaril korral muiata ikka.