Tagasivaade. Phantasmagoria - siis kui FMV seikluste tulevik veel helgena paistis

Olid alles ajad. Ajad, mil seiklusmäng (ikka hiireklikiseiklus siis) oli uhkelt juhtivate mängužanrite hulgas ning see isegi evolveerus. Tootjate kuldaväärt, kuigi hiljem armetult mudasse jooksnud arendamisidee oli mäng filmile lähemale tuua, sel moel, et see osaliselt filmiks muuta. Luua sel moel lüli interaktiivste filmide ja mängude vahel. Teostamiseks oli mitu võimalust. Esiteks filmiti mingi osa mängu olulisematest sündmustest ehtsal võtteplatsil üles, lisaks salvestati sinise ekraani taustal eraldi veel tegelaste ekraaniavataride liikumisanimatsioonid (Phantasmagoria on siin lausa pioneeri rollis), mis hiljem mängukeskkonda eelrenderdatud taustale juurde lisati. Sel moel saavutatud liikumised-tegevused olid või on vähemalt täna vaadates ikka hirmus puised küll, algavad järsku ja lõpevad tihti ootamatult, isegi ebaloomulikult, kuid omal ajal väärisid siiski mõistlikul hulgal tähelepanu, mõnel juhul ka kiitust. Üks mis kindel, iga selline visuaalne lihv tõi pilve veidi datat juurde ning seda sai lõpuks palju nagu saia pagaripoes. Videomaterjali andis küll mahult väiksemaks pakkida, aga ega CD-d ennast laiemaks venitada ei saanud, seega võtsid tollased FMV-mängud enda alla mitmeid andmekandjaid. Phantasmagoria (1995, EU) ise, näiteks, mahtus ära seitsmele diskile, Sega Saturni, peamiselt Jaapanile sihitud versioon võttis enda alla lausa 8 kompaktketast. 

Stenaariumi kirjutas Roberta Williams, kelle jaoks see oli tema karjääri süngeim töö, kuna varem tegeles ta peamiselt teemadelt oluliselt leebemate Kings Quest mängudega. Nende kõrval oli Phantasmagoria tõeliselt kuri teos, sisaldab mitmeid väga veriseid stseene ning isegi üht lõiku, kus peategelane vägistatakse. Poolgraafilise vägistamise hinnaks sai levitamiskeeld Austraalias ning mitmed suured edasimüüjad lausa keeldusid sellise ennenägematu ilguse levitamisest. Saksa tsensoritele, muide, Phantasmagoria mingil veidral põhjusel meeldis, nii et nad leppisid R18 reitinguga.

Tegelikult ei ole vaid rõlgete olukordade elutruu kujutamine põhjus, miks Phantasmagoria nii edukas oli ning sellest isegi täna veel rääkida tasub. Selles oli mitmete FMV mängudega võrreldes oluliselt enam mängu peidus, klassikalist hiireklikiseiklust, mille käigus tuli esemeid kombineerida ning mõistatusi lahendada. Phantasmagoria lugu on samuti osavalt jutustatud ning sündmused arenevad vaat et romaaniga samas rütmis, tasapisi, luues enne kulminatsiooni pisikesi cliffhangereid peatükkide lõpuosas, kasvatades karaktereid (vähemalt peategelast), muutes veste seeläbi vastuvõtja jaoks piisavalt talutavaks narratiivitrepiks. Kohati on see veidi veniv ning näib kõrvaltegevuste arvelt sihi kaotavat, puudujääk, mis iseloomustab paljusid FMV seiklusi, mis soovisid mänguri jaoks kesta enam kui paar tundi. Ma ei ole tavaliselt vaevunud sisusid ümber vestma, kuna see osa jääb tavaliselt mänguri enda avastada, aga siin võin ju paar lauset poetada. Üks õnnelik paarike, kirjanik Adrienne ning tema elukaaslane Donald, hangib endale antiikset mööblit, kitsaid koridore ning salatubasid täis häärberi, mille varasemaks omanikuks keegi salapärane mustkunstnik Zoltan Carnovasch. 19. sajandil tegutsenud artist oli muuseas vägivaldse loomuga mees ning pidas elu jooksul ära terve rea abikaasasid. Esialgu idülliline olemine pöörab end tasapisi Adrienne vastu. Naine hakkab unes luupainajaid nägema ning tema leebe loomuga mees on korraga nagu ümber vahetatud. Kärgib, ägestub tihti ning tagastipuks vägistab oma naispoole ühel õnnetul hetkel. Kui see nii klisheena ei kõlaks, oleks see üsna köitev hakatus, kas pole?

Üks Sierra loojatest ning Phantasmagoria "ema" Roberta Williams.

Phantasmagoria, kui teil nüüd mängu vastu mingi huvi tekkis, on legaalselt müügil siin, aga selle hankimisel tasub ettevaatlik olla, sest kuigi müüja teatab, et mäng töötab uutel opsüsteemidel probleemideta, ei pruugi reaalsus nii roosiline olla. Minu enda kogemuse põhjal on mu mängukogu PC riiuli vanad seiklusmängud suures osas Windows XP jaoks nähtamatud. Mõned neist annavad käivitudes veateate, mõned isegi mitte seda. Ilmselt oleks võimalik need mingil moel ikkagi käima saada, aga mitmel juhul, olen uurinud, nõuab see liiga palju failide muutmist ning muud mikromajandamist.