MÄNGUARVUSTUS! Journey

Iga videomäng on teekond, aga Journey ei ole ilmtingimata videomäng. Vähemalt mitte videomäng selle sõna otseses tähenduses. Jah, see töötab mängukonsoolil ning selle juhtimiseks on tarvis kontrollerit ent see tekitab oma värvikas traditsioonivälisuses koheselt pinna uuteks sõnasõdadeks teemal, kas videomängud võivad olla kunstiteosed. Journey, nagu lõuendile heidetud värvide kaskaad, ei eelda niivõrd intensiivset mängimist kui kogemist ja hoomamist. Sama võiks öelda ka tootja eelmiste projektide kohta, millest viimane, Flower, oli värvide ja helide võimas ühissümfoonia. Miski, mis ennast päris ise ei mänginud, aga mille jooksul sa vastaste pihta tulistama ei pidanud ning inventaris sobramine oli samuti välistatud. Samas on Journey Flowerist suurem, ambitsioonikam ning sisaldab valikulist unikaalset ühiselamust, kus kaks anonüümset mängurit ilma harjumuspärase ooteruumita keskkonnas kokku sulatatakse, et nad kõledas keskkonnas teineteisele toeks olla saaksid.

Journey kandev eesmärk on äärmiselt lihtne ja kergesti mõistetav - rännakut alustav nimetu teeline peab jõudma silmapiiril terendava mäeni. Rännak viib kord vaikuses, siis üha ägeneva sümfoonia saatel läbi kõrbe, tühermaade, mis on palistatud varemetega, lumise mäenõlvaku. Lõpplahendus ei ole ilmselge, seetõttu valitseb näilise rahu kõrval teatav ebakindlus. Journey peamine mänguline element ongi liikumine: kiiremini, aeglasemalt, õhus, mööda kaldpinda allapoole kihutades. Minemise vahele ei pakuta lahinguid ega ettesalvestatud dialoogi. Ega plahvatusi. Neid asendavad lummavad visuaalid, soojad kuldkollased toonid kõrbeliivas, huvitavad paigad, kuhu põigata, orud, templid, kuristikud, lumelagendikud, pidev mäng valguse ning varjudega. Sihtmärk, kuhu taset lõpetama minna, püsib alati silme ees, aga avastada lubatakse liivaluidete ning iidsete müüride vahel ka. Kõikjal vedeleb artefakte ning muid saladusi. Esimene kohtumine sulle suvaliselt valitud kaaslasega on sama vapustav elamus kui esimesed vaated silmapiirile. Suhelda saab vaid mängu poolt lubatavas helikeeles. See on pigem häälitsemine, aga loob kiiresti sideme, sest su reaktsioonile reageeritakse tavaliselt vastu. Muid võimalusi ju pole. Ja teadmatuse poole minek liidab samuti.

Koos kulgemisel on lisaks emotsiooni kiskumisele ka kindel mänguline eesmärk. Teel kogutav maagiline sall, mis lubab jalutamise asemel õhus hõljuda vajab peale kasutamiskorda alati värskendamist. Üksi olles töötavab akulaadijana kohaliku fauna teatav esindaja (nende leidmine eeldab rohkem jalavaeva), kaaslasega olles piisab aga põgusast kokkupuutest. Esimesele teekonnale järgneb teine, siis kolmas. Siis veel nii mõnigi. Sest... 

Journey saab otsa ebatavaliselt kiiresti. Selle kogemise jooksul jõuaks ära vaadata ühe keskmisest pikema mängufilmi. Kas see on hoiatus? Igal muul juhul vist oleks. Eurogameri kommentaariumis kirjutas üks mängurist arvaja tabavalt: "Selliste elamuste juures ei ole oluline see, kui kaua leek põleb, pigem ikka see, kui kirgas ta on." Liigutav.

Journey on peaaegu metafüüsiline, jõuline avaldus nende poolt, kes ei rõhu standarditele ja julgevad eksperimenteerida. See pole videomäng, see võiks olla su pisarakiskujast unenägu, mida sa pole varem taibanud näha või mõte, mida sa pole osanud mõelda. See on kvaliteet üle kvantiteedi, kompaktne ning tõsine elamus, mida julgeks soovitada kõigile neile, kes on märulist väsinud ja ihkavad vahelduseks rahu ning vaikust.

Müügil: Playstation Store
Hind: 9,99 naela, 12,99 eurot
Allalaetava faili suurus: 591MB
Kestvus: ligikaudu 2 tundi

9/10