Darkest Dungeon on ühtaegu võimatult keeruline ja köitev

Valmistasin kanget kohvi, mida jõin, nagu ikka suhkruta ning mustalt. Kell oli umbes kaks öösel. Mängisin käigupõhist sünget indierollikat Darkest Dungeon. See on sedasorti mäng, millele kange kohv kaasa aitab.

Väga paljud tänased head ja ka halvad asjad on alguse saanud Kickstarterist ja just indie on see, mis tüüpilise ja reegleid mitte palju murdva suurstuudiotoote kõrval midagi uut (või vana) ja julget pakub. Olgu selleks siis Jonathan Blow looming või isomeetriliste RPG klassikute jälgedes käiv Pillars of Eternity. Darkest Dungeon muidugi ka.

See on Dark Soulsi vaimus (kuid antud juhul väga huvitava ning sünge kunstnikutööga 2D) ränkraske ja kohati absurdselt ebaõiglane RPG, mis paneb mänguri meelega raskesse olukorda ja laseb tal siis sellest hea õnne korral kuidagimoodi, ääri-veeri välja tulla. Nagu teised jõhkalt keerukad mängud, on ka Darkest Dungeon raskeim esimesel kolmel-neljal tunnil, mil sul on lvl 0 või lvl1 karakterid, sa ei tunne reegleid, ei tea nüansse, sured pidevalt või oled sunnitud lahinguväljalt põgenema ja kõik tundub lootusetu.

Mäng rõhub tollele viimasele. Mäguris lootusetusetunde tekitamisele.

Külakese all ning ümber on lõputu katakombide ahel, mille kõige kurjemaks osaks on just too pimedaim paik, kuhu su tegelaskujudel päris tükil ajal asja pole. Sa võid oma meeleheitest protesteerivad võitlejad saata, aga nad ei saa esialgu teatud põhjustel isegi kahest esimesest vastasest mööda. Katakombides on üleüldiselt pime, mitut muud moodi ohtlik (lõksud, haigused, blokaadid, mille käsitsi eemaldamine tegelaskujusid vigastab) ja muidugi jõlguvad seal ringi tavavastaste salgad ning väga ohtlikud bossid. Teisalt on seal ka lademetes aardeid, raha ja muud kasulikku. Sisenedes peab alati ekspeditsiooni planeerima, hoolikalt tähele panema, et kaasa saaks tõrvikute-, toidu- ning tinktuurivaru, lisaks sidemeid haavade lappmiseks, labidaid takistuste kõrvaldamiseks ja muud sarnast. Tõrvikuid peab pidevalt elus hoidma – mida eredam valgus, seda lihtsam on vastaseid üllatada, teenides nii näiteks esimese löögivõimaluse lahingus. Kui su tegelaskujud kurdavad nälga, olgu sul parem neile midagi pakkuda või tühi kõht hakkab stressi tekitama ja eluribasid sööma. Väga olulist rolli mängib ka skillide valik, kaardi nägemine ning aksessuaaride kasutamine. 

Üks mängu paljudest ekstraohtlikest bossidest

Stress on üks selle mängu olulistest elementidest ja stressi tekitab siin kõik. Lõksudesse jäämine, leitud raamatust eksikombel sünge lõigu lugemine, vanast kalaskeletist aarde otsimisel teetanuse saamine, vastaste rünnakud, kuid ka see, kui su omad seltsimehed järsku sinu vastu pööravad. Kõigil tegelasel on stressitaluvuspiir. Kui see ületatakse, pannakse tegelaskuju proovile ja ta saab külge kas mingi positiivse või siis tavaliselt negatiivse iseloomuvea. Võib koledast vaatepildist aru kaotada, ennast või teisi vigastama hakata, isekaks muutuda või näiteks südamerabandusse surra. Ei kujutanud ette ka, kui ettearvamatuks selline süsteem mängu muuta võib. Ühel hetkel ühtne meeskond võib järgmisel juba lõhestunud olla. Stressist pääsu pole, kuid seda saab teatud vahenditega kontrolli all hoida, kontrollides ühtlasi Soulside moel ka seda, kui palju sa oma tegelasi sunnid. Mida realistlikumad on sinu kui peremehe soovid, seda tõenäolisemalt nad elus püsivad. 

Kui sellised infoküllased ekraanitäied hirmutavad tunduvad, siis pole see ilmselt mäng sinu jaoks

Kui sa teed aga vea ja lähed liiale ning keegi sureb, on ta läinud alatiseks. Ja need võivad olla oi kui valusad kaotused. Ning hästi õpetlikud. Läksin oma lvl5 salgaga üht keskmise suurusega kaarti alistama ja tulin tagasi ühe tegelaskujuga. Ülejäänud surid peale bossilahingust põgenemist infarkti. Kolm tegelaskuju, keda ma olin kasvatanud ning poputanud üle kümne tunni. Läinud. Kõik põhjusel, et nad ei saanud õigel ajal lahinguväljalt pagemisega hakkama ja kui lõpuks said, oli juba hilja. Tegelikult oleks ma pidanud taanduma juba varem, sest varud olid otsakorral ja viimane ööbimine lõppes kallaletungiga kottpimedas, mis oli iseenesest viimase piiri vastasseis. Aga ma olin ahne ja lootsin, et mul on bossi jaoks piisavalt vahendeid. 

Igal hoonel külakeses on oma otstarve, need kõik nõuavad uuendusi ning pakuvad tavaliselt midagi vastu

Ragequit ja uued tegelaskujud treenima. Millele järgnes hiljem korraga kahe lvl6 vastase kaotamine ühele bossile, kes ravis ennast häirivalt tihti ning kellest ma vaevu jagu sain, vaid üks tegelaskuju salgast külakesse naasmas. Mõnes muus mängus oleks see totaalne kaotus, siin aga lootustandev võit ja eneseületamine.

Seda võib muidugi ka enesepiinamiseks nimetada, aga tasuks leiab sellest mängust väljakutse, mis paljudest tänastest mängudest puudub. Ja see on päris oma näoga väljakutse, mis karistab, aga ka õpetab ja lõppude lõpuks lubab sul ennast vahepeal kuningana tunda. Kui sa oled kõik mängu pannud ja läbinud ühe retke nii, et ühelgi su tegelasel pole stressi ravimiseks mängu poolt pakutavatesse asutustesse asja.