Uncharted 3 meeldib ka neile, kes tavaliselt ei mängi

Viimasel paaril nädalal on mitmeid sõpru kaardistamata alasid seiramas käinud, mina ise pealtvaatajana kõrvalt juhiseid jagamas või jälgimas, kuidas või mida nad teevad, hindavad, mis neid üllatab, mis häirib. Üks neist mängib päris tihti, teine harva, kolmas ja neljas üldse mitte, aga muljetavaldav on Nathan Drake`i viimane seiklus tundunud kõigile. Ehk on siin asi sissejuhatuses - Naughty Dog ei venita, aga taob trumbid kohe lauale, ei anna aega oodata, et millal sündmused arenema hakkavad. Sissejuhatav mürgel on esiteks väga rangelt ning hoolikalt lavastatud, aga see sisaldab ka kõiki neid tuttavaid märksõnu, mida ühest korralikust suvemärulist oodata võiks. Saab nalja, keegi lüüakse nokauti, onelinerid lendavad, tegevus tundub tõetruu, õhus on oht, bad guyd on usutavalt pahad ja head on sümpaatsevõitu head. Presentatsioon näib kõiki ühtviisi haaravat, sest nagu üks proovijatest mainis (see, kes üldse ei mängi), et graafika on hämmastav. Mänge mitte mängiva kasutaja jaoks on very easy keerukus, mis lubab tõesti päris ettevaatamatult käituda sobivaks stardipakuks ning see on ka koht, kus mängu poolt pakutavad vihjed, mida ma ise kogenud mängurina tülikaks pean, ära tasuvad. Sest Naughty Dog teab väga hästi - kui sa ei ole kunagi ühtki mõistatust lahendanud, võib juhtuda, et sa arvad mingil momendil, et mäng sai läbi või on katki. Ja muidugi avaldavad kõigile ühtviisi muljet hämmastavad vistad ning tootja poolt dirigeeritud jälitamislõigud, kus tegelased keskkonnaga sel moel ühte seotakse, et nendega samastumine ei ole enam meditatsiooni küsimus. See lihtsalt juhtub.