Tagasivaade: Robert Ludlum's The Bourne Conspiracy

Ma leidsin antud teose päris ootamatult Tartu Zeppelini Euronicsi Playstation 3 mänguriiulist ja kuna selle eest küsiti vaid 6,33 eurot, lisasin ta hilisemaks nostalgitsemiseks ostukorvi. Ma ei ole nii suur trofeefanaatik, et ainuüksi antud funktsiooni puudumise tõttu mäng ostmata jätta (siin on olemas mängusisene saavutuste loetelu ja selle täitmisest peaks ju enese kõrvust tõstmiseks piisama küll). Ajakiri Maatriksi ilmumise päevil sai konspiratsiooni arvustuse tarbeks ka Xbox 360 pardal paar korda läbitud, nii et tõepoolest puhas nostalgiatrip.

Robert Ludlumi thrilleri mängutõlgendus (õigemini eellugu filmitriloogiale) on lühike, kiire ja magus. See segab kokku tulistamise, hiilimise, käsitsivõitlused ja isegi autosõidu. See viimane tundub küll veel kohmakam kui tulistamine, aga mingil veidral viisil täiendab siiski tervikut. Bourne karakter ise on kaasaegne Bond, halastamatu, kiire ja efektiivne kõiges, mida ta vaid ette võtab. Paljud selle mängu tasemetest eeldavadki kiiret, liikumisega segatud käsitsivõitlust, mis tasub ennast kuhjaga ära. Animatsioonid on sujuvad, vastased tunduvad tõeliste poksikottidena, pidevalt juhtub midagi põnevat (Bourne jookseb, hüppab, sukeldub vastastesse nagu lõtva lihamassi). Bossid ja minibossid annavad juurde oma, muutes võitluste taktikat, haarates näiteks külmrelvade järele, tagudes sind su enese vigade tõttu sama armutult kui sina neid. Nende alistamiseks saab kasutada selle mängu trumpi, efektseid mahavõtte (takedown). Mitmekesised võimalused vastaseid kolmeastmelise adrenaliiniriba abil kiiresti surmata on brutaalsed, keskkonda jäetakse lisaks objekte, millega enda rusikaid pikendada - olgu selleks siis pastakas või skalpell, iga ese on Bourne käes surmatooja. Peaaegu kogu mäng toimub niisiis hüsteeriliselt kiires tempos, mis maksab ennast kätte vaid loo sujuva kruvimise osas, sest siin juhtub kõik kuidagi liiga järsku, kohati ka liiga vara, ja meil ei jää eriti aega tegelastega samastumiseks. Võimalik, et seda pole seda tüüpi märuli puhul vajagi. Ehk loeb tõesti vaid see, et Jason Bourne on elav, alistamatu relv.

Ühismäng puudub, peamenüü sisusse sukeldudes saab piiratud hulka lisamaterjale avada ning vaadata, bossilahinguid eraldiseisvate lõikudena taaskogeda ning heliriba üle kuulata. Paljude jaoks saab see mäng olema üks korralik märulifilmi analoog - üheks korraks vaadata ja seejärel unustada. Kuue euro eest siiski mõistlik ost, mitte väga nõudlikele märulisõpradele (siin on mõned päris kurjad bugid, mille jaoks pole parandust välja lastud, vähemalt PS3 jaoks mitte, relvaga sihtimine on sihiku ülitundlikkuse tõttu keeruline ja vastaste TI kohati hämmastavalt nüri) , kellest see mäng omal ajal vaikselt mööda on hiilinud.